Sirutus

Modernsed ühiskonnad sirutuvad tulevikku, nende olemine seisneb saamises. See tulevikku sirutumine või tuleviku asustamine ei pea tingimata tähendama progressipüüdlust. Sirutust võib motiveerida ka alalhoid ja püsimajäämine. Hans Jonase 1979. aastal ilmunud teos „Vastutuse printsiip“ käsitlebki tulevikuhorisondi ümbermõtestamist. Kantuna mõistmisest, et inimkonna tehnoloogis-tööstuslik kõikvõimsus ohustab planeedi ökoloogilist tulevikku ja koos sellega inimese elutingimusi, kirjutab ta: „Tegutse nii, et sinu teo tagajärjed oleksid kooskõlas ehtsa inimelu püsimisega Maal.“ Kui tulevik pole enam parema homse võimalus, vaid ennekõike oht ja ähvardus, saab keskseks küsimus, kuidas selle poole sirutuda, kuidas seda uutmoodi asustada. Põhimõtted ja eeldused, mis kandsid utopistlikku tuleviku­vallutust, tuleb asendada sellistega, mis ei laienda inimlikku jõudu, vaid kontrollivad ja piiravad seda.

Venitus

Jonase ligi pool sajandit tagasi tõstatatud küsimused on üha teravamad. Rahvus­vahelised keskkonnalepped, aga ka kinnistunud harjumuste ümber­kujundamist võibki näha katsetena ähvardavat tulevikku mingil viisil ohjeldada. Isegi kui paljud protsessid on pöördumatud, on näiteks erisuguste kliimastsenaariumide realiseerumine ikkagi ka praeguste otsuste ja teguviiside kujundada. Tulevikku suunava agentsuse kehtestamine pole aga lihtsamate killast, sest mitte miski ei juhtu siin üleöö. Tegutseda tuleb kaua, üle inimpõlvede välja venitatud ajas, kus tegu ja tagajärg on sügavas ajalises nihkes. Lisaks ajalisele viivitusele on agentsus paratamatult kollektiivne ja hajus, sest raske on näppu peale panna, kes ja kui palju mingeid protsesse mõjutab.

Hajusnihkeline agentsus, mille mõju on ka parima õnnestumise korral paratamatult piiratud, testib märkimisväärselt modernset ettekujutust tulevikku sirutuvast tegutsemisest. Asi ei ole seega tõdemuses, et roosakarva utopistlikust tulevikust on saanud düstoopiliselt lõõmav hädaoht, vaid selles, kas ülepea suudame säilitada ettekujutuse ajas lahtirulluvast agentsusest. Kui see ajaline sirutumine katkeb või kaotab tõsiseltvõetavuse, muutub tulevik asustamata ajaks, mis liigub läbinisti isevoolu ja kontrollimatult justkui lõa otsast lahti pääsenud koer. Sellist minnalaskmist ja meeleheidet näivad peegeldavat nüüdisaja kliimaprotestijad. Nende aina agressiivsemad väljendusviisid kehastavad appikarjet: isegi kui loom on metsik ega allu korraldustele, ärge laske rihmast lahti!

Kokkutõmme

Hoopis teise nurga alt väljendub selle­sarnane problemaatika meie digitehno­loogiast küllastunud elurütmis. Elame tähelepanu köitvate lühiampsude ammendamatus voos, mis tekitab ühtaegu klammerdumist ja püsimatust. Need lühiampsud on kalibreeritud täpselt nii, et me ei jaksaks neist lahti lasta, samal ajal ei ole seda pulseerivat olevikku võimalik tähenduslikult asustada, sest igasugune ajaline kestus ja laotumine on eos läbi lõigatud. See on punktiks kokku tõmbunud aeg, mis kompromiteerib loomingulisust, süvenemist ja õppimist – kõike seda, mis teostub mingit laadi ajalises sirutuses.

Tehisaru aina laienevad rakendused, sealhulgas juturobotid, lisavad siia uue väljakutse. Enam ei ole küsimus ainuüksi selles, kuidas tehnoloogia killustab meie tähelepanu- ja keskendumisvõimet, vaid selles, milleks neid omadusi üldse vaja on. Erinevalt hajusast ja ajas välja venitatud toimimisest ohustab siin agentsust hüperefektiivsus, kus inimlikku pühendumist ja pingutust on hakanud asendama tehnoloogiline silmapilk. Kui kliimadiskursust saadab jõuetuse taju, siis tehisaru juures kohutab võimalus, et inimene osutub enamjaos valdkondades üleliigseks. See tähendab, et ka siin on tuleviku asustamine ja selle poole sirutumine tõrkes – seda on järjest keerulisem täita plaanide, kavatsuste, ootuste ja lootustega.

Ajahool

Seega ilmestavad nii keskkonnaproblemaatika kui ka digimaailma ja tehisaruga seonduv kahel eri viisil pingeid, mis ümbritsevad tähendusliku toimimise ajalisi alustingimusi. Ühel juhul on aeg justkui liialt pikaks välja venitatud, teisel juhul aga liialt lühikeseks kokku surutud. Küllap tuleks sellises olukorras navigeerimiseks tegeleda nendesamade ajaliste alustingimuste turgutamisega. Tee selle juurde asub meie igapäevatoimetustes, kus saame luua ajalisi pidevusi, olgu selleks tervisliku eluviisi harjutamine või tugevate inimsuhete loomine. See omamoodi ajahool, mida ehitavad üles rituaalid, kohustused ja pühendumine, võimaldab tegutsejal luua tunnetust ajalisest sitkusest ja püsivusest. Ajahool pole seega midagi muud kui aja asustamise praktika, mis loob uusi minevikust tulevikku ulatuvaid lõiminguid. Loodan, et sedalaadi rohujuuretasandi ajahool tasakaalustab tehiskeskkondadest pärinevat killustumist ja toetab pikaaegset pingutust, mis on vajalik looduskeskkonna hoidmiseks.