Mõne päeva eest sain teada, et mu film osutus valituks Pimedate Ööde filmifestivali lühifilmidele keskendatud alamprogrammi „PÖFF Shorts“. See teade tuli festivali ametliku e-kirjaga, kus tehti teatavaks ka uus reegel: alates sellest aastast peavad festivalil filmiga osalejad tegema ära ka festivali akrediteeringu, millega kaasneb 25eurone administratiivtasu, makstav festivali netilehel.
Organiseerijate sõnul aitab see tasu „toetada akrediteerimissüsteemi, külalisteenuse ja jätkusuutlikkusega seotud tegevuste arendusi“. Tasu on vaja ära maksta juba selleks, et pääseda ligi festivaliteenustele nagu kaelakaart, majutus ja lennujaamatransport.
Mõtlesin alguses, et see on nali – kustutasin isegi selle kirja ära. Alles hiljem, kui olin ka mõne meeskonnaliikmega rääkinud, avastasin, et kõik filmitegijad olid sama kirja saanud. See panigi mind mõtisklema selle otsuse üle, mille mõju ulatub palju kaugemale ning on selge, et küsimus pole siin vaid finantsiline.
Juba palju aastaid on nii kunstilised mängu- kui lühifilmid olnud raskustes, et katta isegi minimaalseid tootmiskulusid, taustaks mitmel pool riikliku rahastuse kärped, kuna institutsioonid peavad kuidagi laiali laotama piskuks kahanenud vahendeid.
Nüüd lisandub kõigele muule idee, et filmitegijad peavad ise oma linastuste eest peale maksma – praktika, millega kaasneb elitaarsuse oht ning festivalist võib saada väheste privileeg.
Probleem pole üksnes sümboolne. Lisatasu maksmine lisaks juba makstud registreerimistasule tähendab seda, et jällegi on finantsiline kohustus veeretatud režissööride ja väiketootjate kaela. Just nende inimeste, kes sõltumatut filmi elus hoiavad.
Aga on ka veel üks peenem ja nõelavam aspekt: teadmine, et pead välja lunastama oma õiguse eksisteerida.
Kahtlesin algul, kas mu reaktsioon pole mitte liiga valulik. Pärast suhtlust teiste filmitegijatega sain aru, et ma ei ole kaugeltki ainus, kellele see otsus demoraliseerivalt mõjus.
Me elame ajal, mil kultuuri käsitletakse tarbekaubana. Seda on kõige lihtsam avalikust rahastusest vähemaks kärpida. Nüüd, kui Baltimaade filmikunst vajab tugevat toetavat tõuget, et leida tunnustust väljaspool regiooni piire, võib selline valik tuua kaasa hoopis vastupidise: seada piirangu Eesti filmitegijate nähtavusele festivalil, mis võiks olla neile rahvusvahelise tähelepanu hüppelauaks. Enam kui kunagi varem on nüüd oluline julgustada kohalikke režissööre looma suhteid ja realiseerima kaastootmisideid laiemas, avatumas võrgustikus, mitte neid veelgi isoleerida.
Selles kontekstis on PÖFFi otsus maksustada isegi festivalikülalisi – sealhulgas neid, kelle looming täidab ekraanid ja kellelt teenitakse piletitulu – mitte üksnes pärssiv, aga ka täpselt omane struktuurile, millel on raskusi eristada kultuuri kultuurikapitalismist. Mudelist, mis teenib tulu nende arvelt, kes kõigest hoolimata midagi luua soovivad ja püüavad.
Kõige rohkem teeb meele kurvaks see, kuidas justkui habrast ja üleilmselt tihti nähtamatut kohalikku filmitööstust toetama ja esile tõstma pidav festival hoopis otsustab seda veelgi koormata.
Pikas plaanis paneb see reegel produtsendi valiku ette, kas maksta arvestatav summa, et saata oma esindajad festivalile, või sellest üldse loobuda. Või, mis veelgi hullem, peab enda hulgast valima ühe, kes filmi esindab.
Sel põhjusel olen otsustanud tänavu festivalil mitte osaleda. Kuigi olen väljavalituks osutumise eest ülimalt tänulik, ei suuda ma end viia niikaugele, et vastata pärast linastust küsimustele teadmisega, et olen oma sealviibimise õiguse kuidagiviisi „ostnud“.
Säästan end alandusest pöörduda festivali poole palvega mitte iseenda filmi linastuse eest piletiraha maksta ja leian lohutust tõsiasjast, et kokkuvõttes on kõige olulisem see, et mu filmi nähakse.
Loodan siiralt, et tulevikus leiab PÖFF õiglasemaid ja toetavamaid viise oma kulude katmiseks. Ilma et peaks koorma laduma nende selga, kes iga päev kultuuriloomega tegelevad, tihti omal kulul.
