Kinoteater on koondnimetuse „Lühkarid“ all lansseerinud igakuised katsetuslikud teatriõhtud lühikeste, nii veerandtunniste eksperimentidega. Trupp ja tekstid vahetuvad, fookus on riskil ja värsketele mänguvõtetel.

Sarja avaosas läks Vanemuise „Nukumajas“ Norat kehastav Maarja Johanna Mägi stseeni teadmata, kes on partner – selleks osutus Märt Avandi Endla teatrist. Teisel etendusel üllatas Mäge Südalinna teatri näitleja Aleksandr Žilenko ja stseen toimus vene keeles. Kolmandal etendusel oli advokaat Torvald Helmeri rollis hoopis Rain Tolk.

„Lühkarite“ sarja avalavastuse üks lõbusamaid stseene oli nn andmeteater, kus kõigepealt küsiti igasuguseid tundlikke küsimusi (ka poliitiliste eelistuste kohta). Andmed kuvati istekoha täpsusega seinal olevale hirmsuurele projektori­linale, visualiseeriti, kombineeriti ja kommenteeriti ulakal moel. Üritati ka vallalisi teatrikülastajaid omavahel vastuste sarnasuse põhjal paari panna. Selle paaripanekumängu ajal hangus infosüsteem, koos Henrik Kalmetiga andmeteatrit konfereerinud Mari-Liis Lillel oli võimalus demonstreerida kiiret kohanemisnutti. Sellises teatrilaadis tuleb olla mõnevõrra teisiti kohal, sest kunagi ei tea, mis kokkuvõttes saab. Kokku mahtus eri katsetusi ühte teatriõhtusse kaheksa.

Kinoteatri liige Paul Piik on teatri Nuutrum taskuhäälingu arutelus tunnistanud, et nad teevad lavastusi nagu tehakse start-up’i: alati on risk, et kõik läheb pekki. Sel aastal on Kinoteatri seltskond hullamise heebli põhja lükanud: sellest andis tunnistust mõnevõrra hullumeelne autoteater „Romula ja Julia“, mida kajastati ka välismeedias ja kus rambivalgusesse tõsteti lisaks bussidele, koppadele ja traktoritele ka nende juhid.

„Lühkarite“ üsna tinglikuks jäänud ja nn kunstipärase avastseeni „Lõputu lugu“ lõpuks kuvati lava­ekraanile ka Kinoteatri kaubamärgiks saanud kultuuripoliitiline protestisõnum teatrivaldkonna õgardlikkuse vastu (karjuv asümmeetria teatri ja teiste kunstivaldkondade rahastamise vahel), mida täiendas Henrik Kalmet mammutintervjuus ERRi kultuuriportaalile. Kinoteater on näidanud end kooslusena, kes oma loomingulisi valikuid teeb lähtuvalt teatri kui terviku tajust, üritab pakkuda alternatiivi või tõsta esile teemasid, millega nende arvates piisavalt ei tegelda. Ajakirjandus (mitte ainult intervjuud, vaid Paavo Piigi ja Heneliis Nottoni sulest ka üks Levila artikkel noorte seksuaalsest ahistamisest teatri­laagris) on sellele teatrile üks võimalik lava. Meenutame kas või ETV aastalõpusaate ühe osa ärakeelamise lugu.

Üsna riskantne valik oli jätta lõppu taotluslikult ülipikaks ja -igavaks tuunitud kõne, mida loosi tulemusel pidi esitama kas Henrik Kalmet või Mari-Liis Lill. Trupp justkui ütles saalile, et me ei ole siin teie meele lahutamiseks. Sama vaib kandis avastseeni „Lõputu lugu“, kus näitlejad kordasid üht mitte väga huvitavat lühilugu sellest, kuidas näitleja tuleb lavale ja räägib lugu ja publik kas lahkub või jääb saali ja kahetseb. Pani mõtlema küll, miks ma õigupoolest siin istun ja kas mu passiivsus (tooli edasi istuma jäämine igavuse kiuste) pole ositi ka mu enda valesignaal tegijatele.

„Lühkarite“ katsetuslikust formaadist tulenevalt on tegijail laval kohati vaat et veel lõbusam kui publikul saalis, aga teatrilaboris peabki ilmselt nii olema. Lõbujanus loomeinimesi on igal juhul vahva vaadata. Sarja avaosas oli ka üllatusi parasjagu, vahel on täitsa värskendav näha teatrisaalis ehedat spontaansust.

Spontaansus ei väljendu teatris alati mitte improvisatsioonis või lavalistes segadustes, kuigi näitlejate prohmakaid on naljakas jälgida, nagu ka teles saate­vigu. Kinoteatri „Lühkarite“ formaat sarnaneb näiteks Londonis nullindatel Battersea Arts Centre’i korraldatud ürituste sarjaga „Scratch Nights“. Mingid etendusideed viidi varases faasis publiku ette, et panna need proovile ja koguda tagasisidet. Nimetatud sarjast kasvas välja satiiriline muusikal „Jerry Springer: The Opera“ (helilooja Richard Thomas, kaasautor-lavastaja Stewart Lee), mis parodeeris tabloidset jutusaadet „The Jerry Springer Show“ ja põimis selle kõrgooperi vormikeelega. Teos jõudis National Theatre’i lavale (2003) ja edasi West Endi, võitis neli Olivier’ auhinda. Scratch-meetodist on saanud laiem lavavorm.

Spontaansust teatris tuleb ilmselt hinnata ja vaadata graduaalselt. Ei ole nii, et ainult täisimprovisatsioon on spontaanne ja kõik muu n-ö surnud etenduskunst. On mitmesuguseid lähenemisi. Stanislavski puhul on peetud spontaansust paradoksaalselt just distsipliini ja rutiini tulemuseks – spontaansus kui orgaanilise impulsi nähtavaks saamine distsipliini kaudu. Brechtil polnud eesmärk lavaline orgaaniline spontaansus, vaid mõtlemise spontaansus vaatajas, mis tekib võõrituse kaudu, katkestab automaatse kaasatundmise ja käivitab arutluse. Grotowski vaeses teatris tuli spontaansus pärast maskidest loobumist. Postdramaatilise teatrimõtte keskmes on tekstikesksusest loobumine spontaansuse allikana. Etenduskunsti klišeeks on mõnevõrra saanud ka etendajate väsitamine laval ja selles kurnatuses ilmnev spontaansus. Sel teatri­spontaansuse skaalal on kindlasti veel huvitavaid lahtreid.

Miks „Lühkareid“ iseloomustavas scratch-tehnikas spontaansust üldse laval taotleda? Kindlasti annab ennustamatuse risk mõningase elusoleku tunde, vaataja tajub, et see sünnib tõesti praegu ja et iga etendus on kordumatu. Eba­õnnestumise võimalus annab ka väikestele õnnestumistele kaalu. Teiseks on selline publiku ees pooltoorete stseenidega eksperimenteerimine hea viis uute loomeimpulsside, uue materjali hankimiseks.

Mõnda „Lühkarite“ ideed saab ehk tulevikus lavastusekski arendada. Sellises protsessis võivad tekkida värsked tekstid, suhted, kujundid, mida ei suudetaks laua taga välja mõelda. Väheoluline pole publiku kaasamine ja auditooriumi enesetaju raputamine: ka „Lühkarite“ avaosa vähesed osalusteatri katsetused tekitasid saalis korraks ühisloometunde, oli hoomata hoolimist nii publiku kui ka koosloomes sündiva lavalise tulemuse suhtes.