Kas Artur Lemba (1885–1963) on heliloojana pooltuntud või pigem pooltundmatu? Küsimusele vastates mõeldagu enne hoolega, sest sellest oleneb, kas ütleja määratleb end muusikaloolise optimisti või pessimistina. Võib-olla tasub Lemba staatuse kirjeldamisel võtta eeskuju majandusteadlastest, kes pragmaatikuna tavatsevad kõnelda mitte niivõrd olekust, vaid pigem arengust. Lemba puhul on viimasel ajal toimunud areng isegi sel määral, et annab välja Lemba renessansi mõõdu.
EMTA suures saalis mängitud „Artur Lemba 140“ oli omamoodi ülevaatlik uurimuskontsert, mida kuulanu saab öelda rahulolevana, et on jõudnud helilooja mõistmisele mitu sammu lähemale. Lemba on Eesti muusikaloos vaieldamatult nähtus omaette. Pianistina on teda tituleeritud Eesti Lisztiks, tema „Armastuse poeem“ elab viiuldajate südames kenas päiksepoolses toas, pianistide repertuaaris on igati soositud tema klaverikontsert nr 1.
Ometi on Lemba loominguline teekond kultuuriteadvuses käänuline. Kui kujutleda XX sajandi alguskümnendite Eesti muusikalugu näidendina, siis näib, et Lemba karakterile on olnud raske leida seal väärilist rolli. Peaosa mängib selles draamas vahest Rudolf Tobias, kellele sobis just selline isemeelse, suurelt mõtleva, aga ometi kõhklusi täis looja heroilis-pateetiline roll. Artur Kapi loomingu kohta öeldi, et see on tõsine ja „tüse“, mis toonases kõnepruugis oli kiitus. Mart Saar, olles põgusalt läbi elanud nooreestilikult mäsleva perioodi, mahenes põhjamaiselt looduslähedaseks Hüpassaare laulikuks. Kus asub aga Lemba Hüpassaare?
Lemba Hüpassaare paikneb Peterburis – linnas, millest pärast Esimest maailmasõda ja revolutsiooni oli alles jäänud endise kosmopoliitse metropoli räsitud vari. Enamlaste terrori kartuses Eestisse opteerunud Lemba traagika avaldus selles, et kogu temale harjumuspärane maailm oli ühtäkki saanud „eilseks“. Eestis võis Lemba olla 1920ndatel ja 1930ndatel küll hinnatud ja pärjatud, aga see mõjus üksnes kui kurb lohutusauhind lootusrikkalt alanud, kuid õigupoolest siiski olemata jäänud rahvusvahelise karjääri eest.
Pooltundmatu klassiku iseloomustamisel haarakem teekaaslaseks Veera Lensini 1977. aastal ilmunud raamat „Artur Lemba. Pianist ja pedagoog“. „XX sajandi algusaastail äratas Peterburi konservatooriumi õpilaste hulgas oma võimekusega tähelepanu tagasihoidlik ja meeldiva välimusega eesti noormees Artur Lemba“ – nii algab tema lugu. Professor van Arcki karmi käe all kujunes Lembast omamoodi Wunderkind, kelle käekäiku jälgiti imetluse ja kadedusega. Lavasarm ei jätnud Lembat maha ka siis, kui temast endast oli saanud pedagoog: „tol ajal olid kõik õpilased salaja Lembasse armunud. Sageli otsisid nad kohtumist õpetajaga väljaspool tundi, oodates teda konservatooriumi fuajees või välistrepi juures. Kuid nende jumaldusobjekt möödus neist lehvivi hõlmu kergel sammul ja kadus peagi silmist.“*
Tasub mõista, et sajandi alguses oli virtuoosne kontsertpianist umbes sama imetletud nagu hiljem mitmesugused popmuusika tähed. Kirjeldus sellest, kuidas Peterburi konservatooriumis klaverivirtuoose drilliti ja konkurssidel võrreldi, viib mõtted sellele, et samal ajal pani Pierre de Coubertin aluse nüüdisaegsetele olümpiamängudele. Atleetide moto „Citius, altius, fortius“ kõlavanuks vägagi kirjeldama ka toonaste virtuoospianistide võistlevat meelelaadi.
Lemba tegevus muusikakriitikuna ei võitnud talle Eestis just sõpru. Ideaalidele, mille Lemba oli kaasa saanud Peterburis, ei murdnud ta kunagi truudust. Mõne silmis tegi see temast leheveergudel vaat et võitleva konservatiivi. Mingil määral paistab, et Lemba hilisemal käsitlemisel pole suudetud täielikult vältida emotsionaalseid salakarisid ja poolte valimist, puudu on jäänud ajaloolisest distantsist. Võib-olla on asi ka selles, et alles suhteliselt hiljaaegu on hakanud juurduma arusaam sellest, kui mitmekihiline ja vasturääkivgi võib olla kultuuriprotsess. Omal ajal heideti Lembale ette, et too ei ajanud piisavalt taga „rahvuslikku helikeelt“. Sellest ajast peale on aga üksjagu vett silla alt läbi voolanud ja kunagist muusikalisest essentsialismist pungil juttu ei ole enam tavaks võtta surmtõsiselt.
Klassik on väljavalitu. Ta on mõeldud selleks, et tema vaimusünnitiste ümber punuda see ristviidete ja mäluseoste, takkakiitmiste ja vasturääkivuste rägastik, mida tavatsetakse nimetada kultuuriks. Klassiku teod on raiutud raamatusse ja tema unelev pilk on jäädvustatud marmoris. Enne marmorkujusid on aga olulisemgi see, et looming oleks kättesaadav nootide ja helisalvestistena.
„Artur Lemba 140“ oli selles mõttes kui esitluskontsert – vahearuanne kõigest, mis juba tehtud ja mis veel teoksil. Nii näiteks on Triin Ruubel (viiul) ja Sten Lassmann (klaver) salvestanud Artur Lemba kammermuusikaga CD (Briti firma Toccata Classics), millel märgitud „volume one“ kõlab kui tõotus. Eesti Muusika Infokeskuse väljaannetena on ilmunud ja ilmumas ka üha uusi Lemba teoste noodiväljaandeid. Lubagem niisiis tuntust koguval klassikul „Armastuse poeemi“ saatel oma hingekeeli sõrmitseda. Noodid ja plaadid – olge viljakad, teid saagu palju ja täitke maa!
* Veera Lensin, Artur Lemba. Pianist ja pedagoog. Eesti Raamat, 1977, lk 41.
