Lõppenud suve ja selle rüpes nähtud teatri üha kaugenev kaja teeb meele muidugi nukraks, ent nagu meie kehvas kliimas kombeks, lohutatakse ennast pettekujutelmaga, ega järgminegi jaanipäev ole enam mägede taga. Üks hea põhjus paljude seast, miks järgmist suve oodata, on küllap ka tänavu juunis Hiiumaal Kõrgessaares Viscosa kultuuri­tehases esietendunud „Jänki seiklused Hiiumaal“, mida mängitakse seal tuleval suvelgi. Kellel veel nägemata, vaadake ära – ja seda õige mitmel soojalt soovitatud põhjusel.

Ma pole küll nii vana, et oleksin oma silmaga näinud, kuidas inimene Kuu peal käis, ent seda, kuidas USA rahukorpuslane Douglas Wells 1990. aastate algul otsekui Kuu pealt kukkununa sattus Hiiumaale talunikke nõustama ja turismi edendama, mäletan selgesti. Douglasega pole ma silmast silma kunagi kohtunud, kuid suviti sageli Hiiumaad väisates jõudsid põnevad jutud tema vägitegudest (ja hiidlaste silmis mõnel juhul ka napakatest ettevõtmistest) tihti mu kõrvu. Muidugi pani toona kõrvad liikuma ka tema koos ansambliga Hept linti lauldud „Kas sa räägid inglise keelt?“, mis püsis 1994. aastal tosin nädalat Eesti raadiote edetabelis.

Nagu nutikas lugeja on juba taibanud, ei olnud seda kõike sugugi vähe, mida Douglas Wells jõudis Hiiumaal nende mõne aastaga läbi elada ja korda saata. Kõige tabavamalt võtab ta ise need seiklused kokku oma mälestusraamatus: „Kuid siis hakkasin mõtlema, kui palju vabatahtlikke oli oma lauluga pääsenud teenistusmaa muusikaede­tabeli tippu, saanud tähtsa aarde leidmise eest tänukirja riigi presidendilt ja armunud, ning kõike seda vaid ühe lähetuse jooksul? Või mida arvata kalapüügist haamriga ja lammaste püüdmisest võrguga või autoga üle jäätunud mere sõitmisest? Ühtki vabatahtlikku, keda mina tunnen, pole jälitanud uue kiirus­mõõtjaga relvastatud kohalik politseinik, kelle kiirusemõõtja on just äsja saadud humanitaarabina Texasest!“¹

Suur osa raamatus kirjeldatud (valdavalt) lustakatest sündmustest on leidnud tee ka lavastusse, olgu loksutatult või segatult, vahet pole, mistõttu võib vaid ette kujutada, missuguse keerulise ülesande ees seisid dramaturg Tõnis Parksepp ja lavastaja Mait Joorits sel ettevõtmisel sarvist haarates. Teatavasti pole teater mingite sündmuste kirjeldamiseks ja kujutamiseks kõige paindlikum kunstivorm, sest liiga kauaks tegevusele keskendumine toob varsti igavuse majja, kui aga üritada asendada lavaline rapsimine pikkade paljusõnaliste kirjeldustega, siis ka seda lavalauad ei salli. Muidugi on teater ka lugude jutustamise paik, kuid seda tuleb teha hoopis teistmoodi, kui raamatukaante vahel kirjas. Teatri tugevus on muus: tinglikkuses, mängulisuses, vaheldusrikkuses.

Suvelavastuse „Jänki seiklused Hiiumaal“ tegijail on õnnestunud neil kolmel tugevalt sabast kinni saada. Dramaturgilise mitmekesisuse all mõtlen eeskätt seda, et sketšilaadsetest tegevuslikest stseenidest kokku pandud lustlikku mosaiiki täiendavad siin-seal lühemat sorti sissejuhatavad ja selgitavad monoloogid, et vaatajail oleks selge, kuhu ja kuidas on Douglas Wells oma rännakul parajasti jõudnud. Tinglikkus ja mängulisus on hästi tehtud lavastustes enamasti nii tihedalt põimunud, et raske öelda, kummaga on parajasti tegu. „Jänki seikluste“ puhul on kiiduväärse võttena jaotatud Douglas Wellsi roll mõlema näitleja vahel vennalikult ära: kui Ott Aardamil on prillid ees, siis on tema Douglas ning Risto Vaidla mängida jäävad sõber Tarmo ja teised tegelased, kellega jänki oma noorusrännakul kokku puutub, vastasel juhul aga vastupidi. Selline nutikas rollide vahetus annab lavastusele kindlasti vunki juurde.

Tausta avava vahemärkusena olgu öeldud, et spetsiaalselt külastasin etendust koos headest tuttavatest hiiu suurtalupidajate perega, kes on omal ajal Douglas Wellsiga kokku puutunud ning kelle juures käinud ta vahel Hiiu õlut (ja vist ka Vana Tallinna) mekkimas. Ühiskülastuse eesmärk oli kuulda otseallikast, kuidas on tegijatel õnnestunud elu- ja kunstitõde omavahel sünkrooni ajada. Pereproua kiitis küll Risto Vaidla mängu (kinnitan ka omalt poolt, et ta tegi osavalt jänki aktsenti järele ja mängis igati nauditavalt), ent Ott Aardamil olla lisaks sellele kõigele heale õnnestunud täpselt tabada midagi Douglase olemusest, nagu teda siiani Hiiumaal mäletatakse. Usun, et seda võib võtta tõsise kiitusena.

Tõdemusel, et kõnealuse lavastuse puhul on tegemist tubli meelelahutusega, on mitu lätet. Vahvate lavastuslike nippide (kas või laiult lammaste äratoomise stseenis lehepuhuri ja veekausiga tormi esilekutsumine) kõrval muidugi Douglas Wellsi tõesti naljakalt kirja pandud raamat, millel lavastus põhineb. See pole üksnes teistsuguse kauge kultuuri keskelt tulnud inimesega aset leidnud koomiliste juhtumuste rida (mida arvustuse algupoolel sai tsitaadi kaudu loetletud), vaid sealt leiab ka üldistavat nöökimist nii eestlaste, kitsamalt hiidlaste kui ka autori enda aadressil. Pööraselt naljakas on rahukorpuslastele Tartus enne sihtkohta (Douglas Wellsi puhul siis Hiiumaale) siirdumist läbi viidud koolitus, mille käigus õpiti tundma eestlase, venelase ja ameeriklase aju erinevusest tingitud käitumismustreid ning tõdeti, et eestlase privaatruum, kuhu võõral pole ilma luba küsimata (ja isegi mitte siis) õigust tungida, võtab vahel enda alla (siin oli ilmselt juba lavastaja käsi mängus) kogu teatrilava. Sugugi vähem naljakas (vähemasti mandrilt tulnud inimesele, tõsi, minu kõrval istunud hiidlane hakkas selle koha peal nohisema ja see ei olnud äratundmisrõõm) polnud ka Douglas Wellsi koostatud seletav sõnastik väljenditest, millega hiidlased üritanud toona tema uljastele ettevõtmistele pidurit tõmmata. Neist pealtnäha õige süütu, aga tegelikult kõige vängema – „ootame-vaatame“² – kasutasin ära siinse arvustuse pealkirjas.

Kogu lõbu ja lusti kõrval on lavastusel „Jänki seiklused Hiiumaal“ ka kodulooline väärtus. Meenutus ajast, mis nüüdseks on jäädavalt kadunud, ja inimesest, kes samuti vajub üha rohkem unustuse hõlma. Selline suvine meenutus siis seekord.