Just hiljuti sai Mogwai kontserdiarvustuses* ette võetud, mis nähtus see post rock üldse on ja millest koosneb. Kuna ka islandlaste Sigur Rósi on tihti selle sildiga märgistatud, siis vaatan tagasi mõnele käsitletud, aga ka käsitlemata jäänud punktile. Kui post rock’ist võib rääkida ennekõike kui instrumentaalmuusikast, kus vokaal täidab tihti samuti instrumendi osa, siis sellele kirjeldusele vastab Sigur Rós küll vaat et täielikult, sest laulja Jón Þór Birgisson artistinimega Jónsi on oma selles maailmas unikaalsed falsetiga vokaaliread viinud üsna kõrge abstraktsiooniastmeni. Laulu roll on lisada meloodiakiht ja sõnu pole mõtet kuulata ega sõnadest mõtet otsida mitmel põhjusel: need on pooleldi islandi keeles, pooleldi bändi enda välja mõeldud vonlenska keeles (ingl Hopelandic), kus on islandi keelt meenutavad silbid mingi foneetikast lähtuva loogikaga ritta pandud. Pole ju selleski midagi uut, kui mõelda Cocteau Twinsi pikale karjäärile, kus on plaatide kaupa haldjate hõrgus pudikeeles lauldud teksti. Kui vaadata Alexela kontserdimajas etendatud viisakat Sigur Rósi ja Tallinna Kammerorkestri kõrvutust, siis oli Sigur Rósi kõige märkimisväärsem panus kindlasti seesama vokaal. Bändi neljast liikmest ülejäänute puhul tekkis aga suuremal osal ajast õigustatud küsimus, millega nad ühisloomes osalevad, sest kõrvu orkestriga loovutas bänd kogu oma agentsuse ning jäi iseenda kontserdil kõrvalosatäitjaks.
Vale noodi luksus
Post rock’i iseloomustab ka antirokilik suhtumine rokkmuusikasse ja sellele määratlusele vastas Sigur Rós ideaalselt, sest rokkimist kui sellist polnud tõesti võimalik täheldada. See toobki mind teema juurde, mille tõttu on end minu jaoks võrdlemisi kiiresti ammendanud suur osa post rock’ist, kaasa arvatud Sigur Rós pärast esimesi plaate.
Sigur Rós on post rock’i hoiatav musternäide, kuidas iseenda loodud minoorsetesse kõlakodadesse kinni jääda, nii et väljapääsu justkui polegi. Liigtruu kodustesse harmooniatesse kiindumine viib õige pea kohta, kus pole enam mingit eksimisruumi, vale noodi luksust. Õigus või võimalus eksida, teha midagi ootamatult sobimatut või koledat, on privileeg. Anarhias peitub vabadus. Kui Mogwai tõmbas kontserdil nii mõnegi noodi valesti, siis mürameres oli see justkui osa etendusest, aga vaiksemate passaažide ajal kriipis parasjagu kõrva, ja parimatel momentidel meenutasid valed noodid Sonic Youthi, kelle eksimustes ja pillide lohakas häälestamises on kontseptuaalkunsti valdkonda kuuluvat eetost. Kui kuulata kõrvale ühe teise post rock’i käilakuju, Chicago bändi Tortoise kaht uue plaadi seni ilmutatud tutvumislugu „Layered Presence“ ja „Works and Days“, saab selgeks, et selle stiili ranges raamistikus on endiselt võimalik üsna lahtist palli mängida, kuid Sigur Rós kõnnib rõhutatult käidud radu ja pakub oma auditooriumile Suure Seikluse asemel komfortset äratundmisrõõmu ja kindlustunnet. Siin juba ei libastuta ja orkester joonib tuttavad read veelgi rasvasemalt alla. Kokku võttes taandub selline publiku ja bändi teineteise ootustele liigtäpne vastamine turunduslike signaalide vahetamiseks – tarbimiskultuuri morseks. Ma tean täpselt, mida tahan, ja ma olen selle eest maksnud! Probleem on siin selles, et kui kunst püüab publiku ootustele vastata, mitte neid ületada, painutada või muuta, on tegemist juba millegi muu kui kunstiga. Selles mõttes on Sigur Rósi revüüõhtu täpselt selline, nagu ma olin seda vaimusilmas ette kujutanud. Roos on roos on roos.
Õhuloss ja õhuruum
Sel ajal kui Sigur Rós ja orkester tegelevad turvaliste õhulosside ehitamisega, sõnumi rõhutamiseks veel aeglaselt kuhtuvad ja taas süttivad lambikesed (!), suudab nende õhulosside taevalikku ja igavest rahu rikkuda vaid päevakajaline õhuruumi rikkumine. Just enne kontserdi algust oli ilmunud teade kolme vene hävituslennuki provokatiivsest sisenemisest Eesti õhuruumi, mis – nagu me nüüd tagantjärele teame – vallandas terve sündmusahela, mille lõppu me veel ei näe.
Loetud minutid enne kontserti skrollin palavikuliselt uudisvoogu ning saan pulsi omajagu üles. See kontekst päästab päeva, sest signaal on üldpilti sobimatu ja tekib huvitav kõrvutus. Maailmalõpu meeleolude ängistuses: kuidas lugeda Sigur Rósi etteastet? Ühest küljest on see täielik eskapism, mis ei suhestu mingil moel tegelikkusega: pakutakse sajaprotsendilist alternatiivi kõigele, mis on seotud argiolmeängistusega. Haldjate keeles. Teisalt võib seda kuulda kui eleegilist järelehüüet juba vääramatult huku teele asunud maailmale. Umbes nagu Titanicu orkester, mis läks viimse hetkeni mängides koos laevaga põhja. Kaunis, aga kulukas lahendus. Ja kolmandaks – ootamatu ja intrigeeriv – hakkab Sigur Rósi muusika mulle meenutama heliriba sellele maailmale, kus kõik pommid on juba langenud, apokalüpsise aktiivne faas ja tuumatalv on läbi saanud ning käes on uue maailma esimene kevad. Kas sellist olukorda sobiks helindama Sigur Rós? Minu meelest küll. Ümbersünd, uue ja parema lootus, esimesed kobavad sammud. Nende muusikas on lapselikku naiivsust, aga ma ei ole kindel, kuidas muudab või moonutab seda orkestri kaasamine. Lisab täiskasvanulikkust? Aga mis siis järele jääb või kokku tuleb?
Pean tunnistama, et lennukite õnnestunud õhu- ja tähendusruumi rikkumine annab hoogu mõtteharjutusteks, mis aga emotsionaalseks panuseks ei moondu. Loss jääb kaugeks ja kättesaamatuks. Pea ju mõistab, aga süda mitte.
Ainus hetk, kui kontserdil suudeti end ettemääratuse letargiast vabaks raputada, saabus minu meelest eelviimase loo ajal, kui Sigur Rósi vahest tuntuimat (ja filmides kasutatuimat) lugu „Hoppípolla“ raputasid äkki trummid ja kõik ärkas justkui uuele elule.
Tuleb tunnistada, et rokkbändi ja sümfooniaorkestri ühendamisest on rokiajaloos üldse keeruline leida edukaid näiteid, sest enamasti jääb selline paaritamine vormieksperimendiks, mille tegelik tagamõte näib enamasti olevat rokkbändi staatuse kergitamine millekski parketikõlblikumaks (absurdne mõte juba iseenesest) – lisada bändile legitiimsust ja näidata, et ka nende kerglasi lühivorme on võimalik noodikirja valada. Erandina meenub esimese hooga vaid Spiritualizedi „Let It Come Down“, kus kunstliku kõrvutamise maitset suhu ei jää, aga seal on jäme ots alati ka bändi käes.
Sigur Rósi ja Tallinna Kammerorkestri ühine kontsert teenis oma eesmärki küll erinevate kultuuritarbimisharjumuste vahele silla ehitamises ja ühendas roki klassikaga, aga orkestrantide vahele justkui peitu pugenud bändi panus oli nõrgapoolne. Klassikakultuuri positiivsest mõjust poprokk-kultuurile toon välja huvitava tähelepaneku, et kontserdi lõpus kummardamise ajal keskendus kogu publik plaksutamisele, tavapärasel popkontserdil oleks valdavalt sel hetkel käes olnud pilti salvestav telefon. Kas me palun saaksime selle mõttemallimuutuse jäädavalt ka rokk-kontsertidel sisse viia?
* Tristan Priimägi, Arvustus. Mogwai on avalikuks vaatamiseks välja pandud pilk sissepoole. – ERRi kultuuriportaal 17. IX 2025.
