2023. aastal asutatud Erakontserdiorganisatsioonide Liit kogunes 30. septembril, et arutada ammu kokku lepitud teemasid. Lühidalt on need seesugused: 1) maakondlik aastaringne klassikaline instrumentaal- ja vokaalmuusika kontserdielu on kadumas; 2) Eesti klassikalise muusika solistide ja kammermuusikute osalus Eesti Kontserdi programmides on minimaalne; 3) Eesti Kontserdi edukuse näitajaks on kujunenud piletitulu ja publiku arv, mis ei tohiks olla ainuke kontserdi rahvuskultuurilise väärtuse kriteerium.

Tegu on klassikalise muusika kontsertide korraldajate tõsiste, ammu kurdetud muredega, kuid ühtki lahendust praegu ei paista. Pigem ootavad kontserdikorraldajaid ja eelkõige väikesi erakorraldajaid ees veel suuremad raskused ning Eesti Kontserdi ründamisest ei ole siin vähimatki abi.

Juba 2025. aastal ei avanud kultuuriministeerium konkursside toetusvooru (karm kärbe muusika tuleviku arvelt), 2026. aastast ei avata ka taotlusvooru „Muusikafestivalid ja suursündmused“. Suurte festivalide puhul kompenseerib puudujäägi ehk tõsiasi, et ministeerium on topeldanud rahvusvaheliste suurürituste toetamise meedet ning mõningad suuremad ja tuntumad festivalid saavad edaspidi toetust taotleda selle raames. Muidugi jäävad sellest kõrvale pisemate ürituste korraldajad, kellel on samuti selge nišš ja paljudel ka oma truu publik, kuid kelle ettevõtmine suurürituse tunnustele nähtavasti ei vasta. Selline lähenemine vaesestab muusikavaldkonda märkimisväärselt: ärgem unustagem, et kõik meie esindusfestivalid (PÖFF, „Jazz­kaar“, TMW jt) on alustanud väikselt ja kasvanud järk-järgult, õhku nuusutades ja publiku harjumusi tundma õppides, raskeid aegu läbi elades.

Suurem osa väikekorraldajaid suunatakse selle muudatusega niisiis kultuurkapitali, kust on seni toetust küsitud niikuinii. Helikunsti sihtkapital on aga selletagi olnud hädas, et raha saab anda vaid väikesele osale taotlejatest ning õnnelikud saajad peavad leppima keskmiselt poole või kolmandikuga küsitust, nii et projekti õnnestub harva täielikult teoks teha.

Kultuurkapitali vahendid on siiski viimastel aastatel jõudsalt kasvanud ning mitmed tegurid sisendavad optimismi, et rahavoog paraneb lähiaastatel rohkemgi. Nimelt tõusevad aktsiisid 10 protsenti ja kasvavad hasartmängumaksu laekumised, kultuuriehitustele eraldatavate vahendite protsent väheneb 60,6 protsendilt 52 protsendile ning selle arvelt suunatakse rohkem raha valdkondlikesse sihtkapitalidesse ja kultuurkapitali nõukogusse ehk sisusse. Kui muudetakse ka kultuur­kapitali seadust, kasvab nõukogu eelarve veelgi.

Nõnda võib justkui öelda, et kultuuriministeerium on koostöös kultuurkapitaliga kõrvaldanud kultuuri rahastamise kitsaskoha filigraanselt: lahendanud valitsuse kärpeülesande ja leidnud raha sealt, kuhu seda muudkui juurde tilgub.

Muret teeb aga see, et valitsuse tasandil ei ole nähtavasti nüüd juba paljudest uuringutest hoolimata suudetud mõista kultuuri rolli majanduses, rääkimata kultuuri muust panusest ühiskonda. Tsiteerin kultuuriministeeriumi enda tellitud uuringut aastast 2012: „Kultuuri- ja spordisündmused on valdkond, kus läbi ürituste korraldamise tekib oluline nõudlus ka ümbritsevas turismi-, teenindus-, toitlustus-, majutus-, kaubandus- ja transpordisektoris.“ Niisiis, kui riik kaotab süsteemsed toetused kultuuriüritustele ja eriti festivalidele, tühistatakse sellega üks märkimisväärne majanduse käivitaja, mis on eriti tähtis regionaaltasandil. Üleüldse ei saa rahul olla viimaste valitsuste kärpe- ja reformiponnistustega, kui midagi lõhkudes jäetakse kaalumata nähtuse laiem mõju eri valdkondadele ja/või piirkonnale.

Mind pani mõtlema ka Sirje Helme osutus 25. IX Vikerraadio „Reporteritunnis“: ministeeriumide toetusprogrammide suunamine kultuurkapitali näitab, et riigil puudub kultuuripoliitika, sest vaba loomingu toetamiseks asutatud kultuurkapital ei saa vastutada riikliku kultuuripoliitika täitmise eest (siis ei ole ta enam vaba). „Puuduv kultuuripoliitika“ on aastaid olnud levinud sõnakõlks, aga tõepoolest: mis otsast on loogiline kaotada ministeeriumi toetus just festivalidele, mis uuringute alusel toovad majandusse ringiga ka raha tagasi? Milleks need uuringud, kui seal antud poliitikasoovitustest liigutakse järjest kaugemale?