Kui ERSO peadirigent Olari Elts oleks üksi metsa eksinud ja seal meeleheites appi hüüaks, peaks talle päästekomando järele saatma ja võiks loo õnnelikult lõppenuks lugeda. Aga mets on eksinuid täis ja enamuse hääl ei ole meediasse ega vist ka kultuuriministeeriumi lihtsalt veel jõudnud. Seetõttu oleks õige nimetada Sirbi arvamusküljed ümber meeleheite rubriigiks, kuni mingil otsusega lõppeval viisil toimub ära arutelu, kui palju ja millist professionaalset kunstitegemist ühiskond Eestis soovib ja jaksab ülal pidada.

Kultuuriminister Heidy Purga on paari viimase nädala jooksul meedias rohkesti sõna saanud ning korduvalt jõudnud arutelu käivitumist tervitada. Vikerraadio saates „Uudis+“ lubas minister vastuseks küsimusele, kas ta saab ehk mõne olukorda muutva mõtte välja käia: „Jah, kindlasti saan ja seda tuleb kindlasti teha.“ Kuni need uued mõtted ilmavalgust näevad, peab arvamusplatsi ära koristama, et arutelu seisaks tugevalt ja ainult faktidel, mitte müral, emotsioonidel ja kohati demagoogial. Ka head teha püüdvad inimesed võivad sattuda eksiteele ning valeinfole tuginedes langetada vildakaid otsuseid, nagu rahvajutu järgi karu tukkuva peremehe laubalt suure kiviga kärbest peletades. Otsustaja rollis inimeste väited peavad kohustuslikus korras läbima ajakirjandusliku faktikontrolli ja sellega on kultuuri rahastamise vallas natuke häda, millele ei või jätta osutamata.

Kultuuriministri selgituste lühi­kokkuvõte on, et mured on kuhjunud pika aja jooksul ja kiiret lahendust ei ole. Peab strateegiliselt üle vaatama ministeeriumi ülesanded ja headel aegadel võetud kohustused, mida praegu (raskel ajal) enam täita ei suudeta, sest maksudest riigile kogunev ei kata seda ära. On saadud kärpeülesanne ja kokkuhoidlikum aeg võimaldabki hästi prioriteete seada. Nüüd tulebki kohustused ümber vaadata, see tekitab diskussiooni ja võib olla ebamugav.

Eelmises lõigus kasutasin ministri sõnapruuki, andku keeletoimetajad ja lugejad mulle andeks. Prioriteetidega on kõik selge. Peaminister Kristen Michal pealkirjastas riigikogu ees poliitilist avaldust tehes järgmise aasta riigieelarve eelnõu kui julgeoleku ja jõukuse eelarve, mis teeb lõpu paanikale, ärevusele ja vaesusele. Las ta siis nii olla, võib-olla tuleb kunagi ka vaimuelu täispurjede ja õitsengu eelarve. Ähmasem on pilt kolmnurgas head ajad – kohustused – kärbe.

Esmalt need head ajad, mis olnud. Kõlab kui antiikmütoloogiast võetud. Aurea prima … Kunagi oli kuldaeg, aga see, milles elame, on alati näruseim ning viletsusest võivad välja viia ainult alandlikkus, ohvriannid ja palvetamine. Otsisin arvutist välja ühe vana tabeli aastast 2013. Panin selles võrdlusesse riigieelarve ja sealhulgas kultuuriministeeriumi eelarve, tarbijahinnaindeksi ning SA Kultuurilehe eelarvelise toetuse ja omatulu kasvu aastatel 2005–2013. Teatavasti jäid sellesse vahemikku majandus­buum ja -krahh ning need jõnksud on kenasti näha kõigis andmeridades peale ühe. Toetus kultuuriajakirjanduse väljaandmiseks seisis sõltumata heast või halvast aastast mujal juhtunust suureneva mahajäämise kursil. Sama kehtib kultuuri haldusala viimse kui asutuse kohta tänapäevani.

Seega, kui on olnud mingid head aastad kultuuri rahastamisel, peaks nende olemasolu tõestuseks ette näitama andmeid, mis lükkaksid ümber fakti kultuuri rahastamise osakaalu järjepidevast kahanemisest riigieelarves läbi kahe aasta­kümne nii, et leebelt öeldes on ligi neljast protsendist saanud 1,8. Kui väide on, et headel aastatel saigi avalik võim väiksemat koormust kanda, sest kultuuri tulvas eraraha, peaks sedagi arvandmetega kinnitama. Mina ei ole selliseid leidnud. Lisaks ei vaata kultuuri rahastamises kuskilt vastu muus majanduses tuntud nn kontratsüklilist käitumist, millest rahatargad armastavad rääkida ja mis seisneb selles, et kehval ajal valitsus stimuleerib, annab lisaraha majandusse, heal ajal aga korjab liigse kokku ja kogub reserve.

Kui ei ole olnud häid aastaid, siis ei saa olla ka headel aastatel võetud kohustusi, mida nüüd enam täita ei suudeta. Täpsemalt, kultuuriministeeriumi valitsemisalas on juba enam kui kümme aastat nüri järjekindlusega viidud läbi nn reformi, millega senised hallatavad riigiasutused on muudetud formaalselt eraõiguslikeks sihtasutusteks, mis näiliselt on majandustegevuses vabad, kuid tegelikult seotud ohtrate varjatud piirangutega, millest poliitilised otsustajad kas tõepoolest midagi ei tea või teesklevad, et ei tea.

Reformi poliitiline tagamõte on algusest saadik olnud riigi liberaliseerimine, et see kohustustest ja vastutustest vabastada. Valitsuse/ministeeriumi vahetust kohustusest ja vastutusest on sihtasutuste asutamise tagajärjel saanud kaudne, rahastamiskohustusest „toetus võimaluste piires“. Kui sihtasutuse asutaja on riik/valitsus, on ta nii ülesande püstitaja kui ka vastutaja selle täitmiseks vajaliku ressursi kindlustamise eest. See on teooria. Nagu iga sihtasutuse juht võib kinnitada, käib päriselus asi nii, et ministeerium küsib ülesande täitmiseks vajalikku raha planeerides nii: „Küsige, kui palju raha teil asutaja seatud ülesande täitmiseks vaja on, näidake kulupõhist rehkendust, aga tegelikust põhjendatud vajadusest sõltumata ei tohi küsida rohkem kui eelmisel aastal.“ Seega ei tohtinud juhid põhi­mõtteliselt mingi rahandusministeeriumi alam­aktiga kehtestatud juhtnööri järgi oma töötajate palgatõusuks raha küsidagi, kui midagi nappi juurde pudenes, siis valitsuse heldusest, kingitusena.

Häid aastaid pole, kohustusi pole, aga kärbe on. Kuid mis ta on? Üle Euroopa Liidu kehtivad eelarve tasakaalu reeglid on üldteada. Aga on iga riigi siseasi, kellele milleks andes ja milleks mitte andes ta tasakaalu saavutab. Kärbe ei ole õigusmõiste, vaid poliitikute looming ja kokkulepe. Tõsi, juba mõnda aega riigikogu menetluses tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse eelnõu seletuskirjas kärbet korra mainitakse, kuid töötasu kärpeks peab olema enne välja kuulutatud erakorraline või sõjaseisukord. On siis või? Jällegi, valitsuskoalitsioonis kokku lepitud eelarvekärpe suurus valitsemisalati ei toetu faktidele ja arvutamisele ning neid ei ole suudetud tagantjärelegi tekitada. Oli vaid „tunnetus“, nagu tõenduspõhises meditsiinis, et kõige kindlam rohi peavalu leevendamiseks on pea maharaiumine.

Kokkuvõtteks. On võimatu tõsiselt ja faktipõhiselt pidada tulemuseni viivat arutelu selle üle, kuidas rahvuskultuur ellu jääks ja areneda saaks, kuni ei lõpe heietused headest aastatest, liigsetest kohustustest ja kärpest kui jumala õiglase viha ilmingust. Nii jääbki sõelale vaid kultuuriministri lubatud „väike ebamugavus“, mis seisneb kultuuriasutuste detsimeerimises. Küsimus on vaid, kas rivistada need tähestiku, töötajate hulga või eelarve suuruse järgi.

Aga on valida ka lahendus, mille on Betti Alver kirja pannud igihaljas ballaadis „Kaks saarlast“ ja mille järgi on vaja hukata vaid röövlijõugu pealik, kes juba peata olekus võib süüst lunastada ja päästa ülejäänud. Tuleb vaid see pealik üles leida ja kinni nabida. Võimalikke sihtmärke juba on: kõik need, kes on pea viimase kahe nädala jooksul urust välja pistnud, ilmutanud rahulolematust ja nõudnud õigust rahva ja riigi riisumist kasvavas mahus jätkata. Kui ministeerium peaks siiski röövlipealiku leidmiseks avaliku konkursi korraldama, kandideerin kindlasti ja teades, et rivi viimane mees, näiteks Olari Elts, mulle jala ette tahab panna, teen selle koha peal lennuka tõkkejooksusammu, sest ka sport kuulub kultuuriministeeriumi alla.