Valitsus astus läinud nädalal lõpuks eelarvesõnumitega avalikkuse ette. See pidi olema positiivsete sõnumite päev ja pressikonverentsil antigi sõna ministritele, keda oli eelarveraha jagamisel justkui suurim edu tabanud. Kultuuriministri võidusõnumid aga vallandasid tänulikkuse ja toetuse asemel hoopis seninägematu pahameeletormi. Tusameel on kultuurivallas valitsenud juba aastaid, kuid nüüd sai karikas lõpuks täis. Kõigile on rahapuuduse kohta sõja-aastate jooksul pähe kulunud põhjendus, et kõigepealt julgeolek ja kui üle jääb, siis muu, aga see ei ole enam söödav jutt. Veel vähem on palgavaesel argises toimetulekus peale hakata majanduse makronäitajatega, millega „vastutustundlikud“ poliitikud ja majandusprognooside koostajad iga päev suurte portsjonitega kostitavad.
Kahtlustan, et poliitikkonnas on makronäitajatega vehkijate hulgas üsna vähe selliseid, kes ka päriselt teavad, kuidas neid kokku arvutatakse ja millised on seejuures vea piirid. Nõnda valitakse suhtekorraldajate abil ja peamiselt kõhutunde järgi näitajate hulgast positiivsena näivad ning püütakse kõrvale jätta halvamaigulised. Aga see, mis paistab toru ühes otsas plussina, mõjub teises miinusena. Seal opereeritakse mikromaailma arvudega ja arvutada osatakse. Kui väikegi palgatõus juhtub korra kolme aasta tagant ja selle suurus katab ainult veerandi sama perioodi kaotusest ostujõus, siis ei ole kuidagi võimalik rõõmust plaksutada ega toimetulekuredelil ülespoole ronida muidu kui end surnuks töötades.
Hullemad kui valitsuse kehv palgapakkumine on parteijuhtide poliitilised kommentaarid. Toimus haritlaskonna süüstamine kollektiivina: palgatõus avalikus sektoris on vastutustundetu, jätab võlad laste kaela, õhutab tarbimist ja selle kaudu inflatsiooni. Süüdlane leitud, just õpetajate, pääste-, hoolekande- ja muuseumitöötajate, näitlejate ja raamatukoguhoidjate priiskamine poodides ongi kiire hinnatõusu ja muu elanikkonna vaesumise ainus põhjus. Kõige rämedamas vormis esitas selle süüdistuse parempoolseks radikaliseerunud endine riigiametnik Lavly Perling: „Kui meie teha oleks, siis palgafond ei tõuseks. Küll aga annaks vabaduse kvaliteetsetele juhtidele, et kui nad leiavad sisemistest ressurssidest võimaluse headele inimestele palka maksta.“ Kes küll on need „kvaliteetsed juhid“? Talupoegade vabastamine pärisorjusest ilma maata? On nii selge, et ta ei tea, millest räägib, ja vastavalt ei saa ka hääli valimistel. Ainus „sisemine ressurss“, mis kultuurivallas töötajatele omatulu teenimiseks veel alles jäänud, on oma siseelundite müük. Kes ostaks viiuldaja südame või toimetaja neeru, neid tuleb uuel aastal turule hulgi?
Valitsuse seekordne palgapakkumine kõigis avaliku sektori valdkondades oli närune ja vastus sellele ei saagi olla muu kui negatiivne kiitus (poliitkeeles väljendudes). Kultuuris eriti, sest kui hariduses ja sisejulgeolekus said ministrid rääkida kümnest protsendist kindlas kõneviisis, siis kultuuriministri „kuni“ ja „peaaegu“ kümme tähendab heal juhul seitset, sest töötasufondile lisanduv 7,5 miljonit jaguneb järgmiselt: „kõrgharidusega kultuuritöötaja miinimum 1600-lt 1720ni summas 1,5 miljonit eurot; 6% tugitöötajate palgafondilt summas 1,9 miljonit eurot; 7% nende kõrgharidusega kultuuritöötajate, kelle tasu on üle 1610 euro (kaasa arvatud), palgafondilt summas 4,1 miljonit eurot“.
Kuna ministri esitatu jäi pisut ähmaseks, küsisin ministeeriumist täpsustust ja sain eeltoodule lisaks vastuseks: „Kultuuriministeeriumi haldusalas (hõlmatud ei ole omavalitsuste ja erasektori palgasaajad) on täistööajale taandatud kultuuritöötajate ametikohti 2025. a alguse seisuga ca 2440 ja tugitöötajaid ca 1180.“ Kõigist kultuuritöötajatest on ministeeriumi andmetel neid kõige õnnetumaid miinimumi saajaid 745 ehk ligemale kolmandik, kuid võib-olla ka vähem, sest asutused maksvat tihtipeale töötajatele lisatasu, mistõttu koguhulga keskmine brutopalk on ministeeriumi teada tänavu eelduslikult 2070 eurot ning kerkib palgatõusuga järgmisel aastal 2200 euroni. Siin jäetakse aga ütlemata fakt, et lisatasu makstakse lisatöö ja ületundide eest, mitte preemia või ametnike kastis levinud tulemustasu vormis.
Järeldus on lihtne. Keskmisel kultuuritöötajal on täiesti võimalik jõuda ka ministeeriumi nõuniku palgatasemeni, kui ei laiskle ja töötab 16 tundi päevas. Kuid kogu selles aastaid kehtinud asjakorralduses on peidus surmaspiraal. Riigis valitseva majandusideoloogia järgi on kõvad ja tähtajatud lepingulised ja sotsiaalmaksustatud töösuhted tööstusühiskonna minevikutaak ja õige töötegija ei ole mingi koosseisuline palgasaaja, vaid ettevõtja. FIE, OÜ või MTÜ, kes müüb teenust ja optimeerib makse. Häda sunnil ja iga järjekordse kärpeülesande täitmiseks asendavadki kultuuriasutuste juhid töölepinguid muudkui teenuste ja litsentside ostuga ning nihutavad tööjõukulu majanduskuluks. Järgmises palgatõusuvoorus võetakse aga arvesse aina väiksem hulk „koosseisulisi“ ja nende osakaal, kes tegelikult samuti palgatööd teevad, kuid teesklevad ärisuhet, muudkui kasvab. Ja ka majanduskulu peab kärpima ehk teenust kas ei osteta või ostetakse alla omahinna. Mitu ringi veel minna on, kuni koosseisulisi enam pole, järelikult ka ministeeriumil sundi töötasufondi eelarvestada ja kasvatada?
Et just nii kipub minema, sai kolmapäeval kinnituse, kui valitsus tegi avalikuks riigieelarve eelnõu seletuskirja. Kultuuriministeeriumi valitsemisala tulevikku ilmestab pilt, mille tulbad on välja joonistatud 2029. aastani ning iga järgmine on eelmisest lühem (vt joonis). 2026. aastaks on ette nähtud 365 miljonit eurot, 2029. aastaks aga kõigest 325 miljonit. Kestlik kahanemine?
Peatüki personali ülevaates sedastatakse: „Kultuuriministeeriumi valitsemisala on samaväärse töö eest tasustamisel teiste valitsemisalade võrdluses enim maha jäänud – positsioon on mitmendat aastat järjest viimane ning langus on võrreldes eelneva aastaga 3 protsendipunkti (-5% pealt -8%-le).“ Ja edasi: „Miinimummäära osakaal Eesti keskmisest brutopalgast oli 2024. a 81% ning alates 2020. aastast on see pidevalt vähenenud (2020. a oli see 90%).“
Probleem oleks justkui sõnastatud ja tunnistatud, kuid sinnapaika asi on jäänudki. Aastateks. Mahajäämuse kumm, mis viimast ehk kultuurivagunit riigiveduri ja progressivagunitega ühendab, venib muudkui pikemaks, aga võimu (ja faktid kinnitavad, et ei ole vahet, millised erakonnad on parajasti võimul) suust ei pudene silpigi olukorra muutmise kavatsuste kohta. Nagu kultuuriasutuste juhtide viimase nädala meeleheiteaktidest ja sõnavõttudest ühemõtteliselt näha, on valdkonnas kujunenud üldine veendumus, et see kumm ongi juba katki ning vagun veereb mõnda aega veel inertsist edasi, kuni ühes järjekordses kurvis vedurijuhi peeglist seda enam näha polegi.
Paar küsimust, kuni veel kuulda on, siiski. Kuidas läks nii ja kelle otsusel, et valitsus „leidis“ kaks miljardit, aga ei leidnud selle seest kahte miljonit, millega saanuks tekitada vähemasti näilise võrdsuse (10%) valdkondade palgatõusus? Või kultuuriminister ei küsinudki rohkem? On mõistetav, et makroinimestele on paar miljonit nii väike raha, et seda palja silmaga ei näegi. Kui juhtute siiski maa peale naasma ja reaalsusega kontakti soovima, siis kultuurivallas on seni veel hinges hulk inimesi, kel on suurendusklaas ja kes hea meelega näitavad teile neid tillukesi ja aina haruldasemaks muutuvaid ning muuseas ka põhiseaduse kaitse all olevaid haritlasliike, kelle mõtte ja tegevuse jõuga on loodud ja tänasesse tassitud rahvuslik identiteet ja iseseisev riik.
