Tõnis Vilu luulel on imepärane omadus tuua absoluutsesse kohalolekusse. Seisundisse, mis võib püsida päevi ja nädalaid, kuigi see on võimatu, sest mitte ükski maa peal elav inimene ei suuda kogu aeg ärkvel, teadvel püsida. Ent kui see täieliku olemasolemise tunne on kord üles leitud, siis on võimalik seda uuesti esile kutsuda. Vilu lugemine toob sinna alati tagasi, iga kord. See absoluutse keskendumise seisund ei ole ei hea ega paha, see lihtsalt on. See on ühtaegu nii täiesti tühi kui ka tulvil absoluutselt kõike, selles on kõik võimalikkused korraga. See on.
Kui lugesin Tõnis Vilu uut luulekogu „Enne lapsi“ esimest korda, siis paistis päike vee peale. Tuul liigutas vett ja vees kilgendasid päikesekillud, need tekkisid ja kadusid ja neid oli kogu aeg palju, omas tekkimises ja kadumises olid nad ometigi kogu aeg olemas. Ma muutusin päikesekilluks vee peal, ma tekkisin ja kadusin ja ometi olin kogu aeg olemas, olin korraga nii paigal kui ka liikumises ja ma olin ülimal määral olemas, kuigi võib-olla ei olnud, aga just selle pärast olin.
Ma ei tea, kuidas ta seda teeb. Keegi ei tea, isegi mitte Aare Pilv, Heli Allik, Hasso Krull ega Jaak Tomberg, kuigi nad on professionaalsed lugejad ja Eesti parimad kriitikud ja kirjutanud ülimalt häid käsitlusi Vilu luulest. Aare Pilve abitus Vilu luulekogu „Kõik linnud valgusele“ käsitlemisel liigutas mind iseäranis.* Kui isegi Pilv ei tea, kuidas on Vilu tekstid tehtud, siis mina ei peagi seda teadma. Aga ma tean, kuidas need mõjuvad. Ja need mõjuvad. Need mõjuvad nii, nagu ei toimi mitte ühegi teise eesti luuletaja tekstid, sest need on täiesti teistsugused. Vilu ei ole ju kirja pannud mitte ainsamatki riimitud teksti ja ka vabavärsiliseks võib tema luulet nimetada suurte reservatsioonidega. See ei ole ka proosaluule. See on … midagi muud. Ma ei tea, mis see on, aga ma tean, mida see teeb.
Valus teekond
See toob kohale. Ja siis hakkab see kohalolek võbelema, vibreerima, see vibratsioon suundub sügavale sisimasse ja hakkab sealt esile tooma midagi, mis on seal alati olnud, aga millele ei ole igapäevaelus ligipääsu. Seal on kuum tuum, inimese kosmilise teadvuse osakene, päikesekild. Seal on ürgne teadmine selle kohta, kuidas olemine on, aga teadmist selle kohta, kuidas inimesega on – seda ei ole. Vilu ei väida inimese olemuse kohta midagi kindlat. Ta kirjeldab hinge teekonda määramatuses, määratlematuses, kõiksuses, mis päikesekillu kaudu inimese südames ulatub ka maa peale.
Kui lasta sellel vibratsioonil, mida Vilu luule lugeja tuumas tekitab, enda sisse minna, siis võib enese juures viibida viisil, mida muidu saavutatakse ilmselt hallutsinogeenide või psühhedeelikumide mõju all. Võib püsida päevade viisi nn kõrgendatud teadvusseisundis, milles kõik on korraga nii selge kui ka täiesti käsitlematu, lõpuni mõistetud ja ometi haaramatu, ja siin ei ole mingit vastuolu. Võib-olla on see ainult minu kogemus, ent küllap jääb enam-vähem õigeks ütelda, et Vilu tekstid sünnivad iga kord igas lugejas uuesti ja nad on igal lugemisel isesugused.
Kui lugesin kogu „Enne lapsi“ teist korda, siis kogesin kõigi maa peal elavate inimeste valu. Kas leidub üldse inimest, kelles valu ei ole? Ei, ma ei usu, valu kuulub sündinud olemise juurde. Päikesekild südames võib näidata valgust ja juhatada inimese nagu linnugi valgusesse, kust ta on pärit, aga ta lõikab ka, põletab, valu kuulub olemasolemisse heidetud inimese tuuma. „Enne lapsi“ kõneleb mitmel häälel, aga see ei üllata, Vilu võib olla ükskõik kes, seda tean juba tema varasematest raamatutest. Ta võib olla vana naine ühes tundmatus maailmas, ta võib olla rändur võõrastavas reaalsuses, mis on ometigi siinsamas, meie ümber, kui sa ainult vaatad ja tunned, tunda julged. Nüüd, vastselt ilmunud raamatus on ta laps, ema ja isa, koolikiusatu, väärkoheldu, ärakasutatu, muserdatu – ning ometi ikka ja alati see, kes pole kaotanud sidet oma sisima tundliku tuumaga, mis valutab, üha valutab.
Miks me ei oska
Soovi korral võib öelda, et see raamat räägib ühiskondlikest ja psühholoogilistest probleemidest, katkistest suhetest, võimetusest üksteist kuulata, üksteist aidata – inimestena, kes me ometi kõik oleme, kuigi vahel kahtlen, kas me ikka üldse oleme ühest liigist. Sest kui oleme, miks me seda kõike üksteisele teeme? Miks teevad vanemad oma lastele kurja, kõige suuremat kurja, mida üks inimene saab teisele teha – jätta armastusest ilma see, kelle oled ilmale toonud. Miks tahab riik, et lapsi sünniks, miks vahib poliitik kätki kõrval põlevi silmi vastsündinut nagu kurja silmaga vanatädi, kui ilma peal elamine on ometi nii talumatult raske. Miks tuleb meie elus kõik muu enne lapsi – isamaa ja emakeel ja kõik need väljamõeldud väärtused, mis ei paku vähimatki kaitset sellele, mis inimeses päriselt kaitset vajab. Miks on armastusest alati puudus olnud, ja on ju, kui armastust oleks (olnud) küllalt, siis ei oleks inimeste hinged nii katki. Aga nad on. Miks me ei oska … Sest me ei ole kunagi osanud?
Kui lugesin kolmandat korda, siis vaatasin oma valu. See oli punane, veritsev ja tatine, see karjus hääletult, viskles siia-sinna, see oli nagu menstruaalvereklimp, aga valutas ikka edasi veel ka siis, kui oli kehast eraldunud. Kõik valud, mille olin juba ammugi läbi elanud ja enda meelest lahti lasknud, ära andnud, olid äkki jälle siin. Kõik need hirmud, mida olen tundnud: alates suurest mustast koerast kapi taga, kes vaatas mind iga kord, kui ma lapsena voodisse pugesin ja endale kinnitasin, et kui ma suudan oma viimase mõtte enne magamajäämist mõelda nii, et lause viimane sõna lõpeb a-tähega, siis läheb kõik hästi. Soov peita ennast kuskile maa-alusesse ruumi, kust mitte keegi mind mitte kunagi üles ei leia. Põgeneda, ükskõik kuhu, mitte kunagi tagasi tulla, kõrged sillad, raudteerööpad. Terashallid silmad, milles ei olnud mitte kunagi seda, mida ma olin endale kujutanud, karistav vaikus. Kõik see, mida olin tahtnud unustada.
See on kogu Tõnis Vilu loomingu imeline omadus: võimestada tundma, tundeid läbi elama, neid enda omaks tunnistama. Vahel on Vilu luule erakordset tundlikkust selgitatud diagnoosiga, millest autor ei ole saladust teinud. Ent asi ei ole selles. Kui sul on haav, siis sa ju näed seda, et teisel on ka? Igaühel on haav, lihtsalt ühed meist varjavad seda paremini, teised halvemini. Paraku on vist nii, et mõningad haavad on paranematud ja ajavad teistele haavu tekitama. Kes teeb kurja, see peab olema ise kurb, suur kurbus kasvab kurjuseks. Kes suudaks aidata neid kurbasid, kes kasvasid kurjaks? Kes aitaks ema, kes süüdistab tütart vägivallas, mille ohvriks too on sattunud? Kes aitaks isa, kes ei ole osanud inimene olla, sest temaga ei ole kunagi oldud hea? Kes aitaks last, kes peab tema elu hävitanud vanemat abitu haigena põetama, sest kedagi teist tollel ju enam ei ole ja pealegi nõuab seda seaduski? Kust otsida andeksandi, kui enam endale ise andeks anda ei oska ega suuda?
Inimesega, inimese juures
Tõnis Vilu ei vasta nendele küsimustele. Ta ei paku mingisuguseid lahendusi, ta ei ütle mitte kellelegi, mida peaks tegema, ja ega ta seda ka ei tea, mida ta iseendaga peale hakkama peaks. Ja võib-olla ei tea Vilu ise sedagi, kuidas ta seda teeb, mida ta teeb: toob valutava hinge nähtavale, lubab sellel valutada. Heitmata valule ette, et see haiget teeb, süüdistamata ennast selles, et tal valutab. Sest see valu on ühine, igaühe valu on küll isesugune, aga ometi valutab kõigis üks ja seesama inimene olemise tundlikkuse valu. Lubada endal tunda tähendab haiget saada, igal juhul.
Ma ei tea, mitmendat korda ma lugesin, et lootust üles leida, aga ma leidsin. Vist, kuigi seda nagu ei saagi olla, sest kui inimesega on nõnda, nagu temaga on, siis sinna lihtsalt ei saagi midagi parata. Lootus seisneb selles, et headus on tegelikult lihtne. Armastus ja empaatia on alati käeulatuses nagu tükike leiba laua peal. Kui ma selle siia niimoodi ridasid murdmata ja kontekstist välja rebides kirja panen, siis on see muidugi eksitav. Sest tegelikult on kirjas nii:
aga ühest ma siiski aru ei saa
armastus empaatia
oli alati käeulatuses
nagu tükike leiba laua peal
Ikkagi see lohutab. Kuskil on veel keegi, kes inimesest aru ei saa, aga võtab ometi vaevaks olla inimese juures, koos inimesega, kellel on valu ja kes põhjustab valu. Kes julgeb olla iseenda juures ja tunda kõiki tundeid, mis ette tulevad, mis kuuluvad inimene olemise juurde, aga millest kõnelda on nii kuradi ebamugav ja millest ei saagi õieti kõnelda, sest alati ei ole tunnetel sõnu. Kellel on kannatust ja jõudu tunda ka teiste inimeste tundeid, mis on veel kuradi palju ebamugavam ja raskem kui tunda oma tundeid. Luuletaja leiab sõnad, aga Tõnis Vilu on peale sõnade leidnud veel midagi muud, suuremat. Mina seda öelda ei oska, mis see täpselt on, aga ma tean, et see, mida ta teeb, on hea. See teeb head. Hea, et Tõnis Vilu on olemas.
* Aare Pilv, Tänukiri. – Vikerkaar 2022, nr 7-8, lk 164–167.
