Mu suhteid raamatutega iseloomustab mõningane paradoksaalsus. Ühelt poolt on mul neid palju ja soetan aina juurde. Teisalt kehastavad nad minu jaoks midagi, mille suhtes olen viimasel ajal aina umbusklikumaks muutunud, nimelt puhtandlikkust.

Maailmas on vähe asju, millest annab ammutada pikaajalisemat naudingut kui hästi tehtud raamatust. Keegi on pikalt otsinud ja muidu ette valmistunud, lõpuks ka leidnud ja leitu kinni püüdnud, nauditavalt komponeerinud ja sõnastanud teksti, mis on tarkuste, elamuste, ootamatute pöörete varasalv. Heal juhul on tekst ka hästi kujundatud ja meisterlikult trükitud. Lisaks on vahel lõpptulemusse olulise panuse andnud tõlkija, kellel on mingi ime läbi õnnestunud teksti meelsust justkui ridade vahelt edasi anda.

Ometi usun selle kõrval ka mõttesse, et valmis raamat ei pruugi olla kirjutamispraktika ülim väljendus. Et seda mõtet selgitama asuda, võiks alustada tähelepanekust, et raamatud paigutuvad ühte ritta mitmete muude inimese abivahenditega, mille ühisnimetus on välised kandjad. Selle asemel et mõnda tegu või mõtet oma kehas või meeles hoida, salvestatakse see millelegi välisele, olgu selleks salvrätik, märkmik, mälupulk või pilveserveri kõvaketas.

Selle üle, mil moel välisel kandjal asuvad mõtted erinevad kehas või meeles hoitavatest, on arutletud juba ammu ja põnevalt. Toon siin välja kaks uut võimalust, mida väliste kandjate kasutuselevõtt toob. Esimene puudutab mõtete fragmentaarsust. Suuline traditsioon peab tahes-tahtmata arvesse võtma inimmälu eripärasid, et vähegi keerukam mõttekonstruktsioon meeles püsiks. Lisaks öeldu korduvusele ja rütmilisusele aitab siin kaasa ka see, kui mõte on terviklik, näiteks on kätketud mõnda äratuntava kujuga loosse. Väliste kandjate kasutuselevõtuga need nõuded kaovad. Meeldejäävus pole enam tingimata vajalik. See tähendab ühtlasi, et mõte saab jääda pooleli, ootama edasi­mõtlemist mõnel hilisemal ajahetkel. Niisiis, kui suuline mõte areneb tervikute vahendusel, siis kirjalik mõte võib koguneda tükikaupa, pikema aja jooksul, ilma et seda hoiaks esialgu koos midagi enamat kui tulemuse ähmane eelaimus.

See tähendab ühtlasi, et eesmärgid saavad minna keerukamaks. Lihtsamate mõtete puhul on ju enam-vähem teada, kuhu nad viivad. Keeruliste mõtete puhul on aga suur tõenäosus, et nad esialgu aimatud kohta ei vii. Välised kandjad annavad aega, võimaldades mõtete potentsiaali põhjalikumalt ja sügavamalt välja selgitada.

Teine väliste kandjatega tekkinud uus võimalus puudutab avatust. Lisaks eesmärkide keerukuse kasvule toovad välised kandjad kaasa võimaluse, et eesmärki algul ei olegi. Kirjutaja saab hakata kogunenud mõttetükikestega tööd tegema, nagu asuks ta reisile, mille siht on hägune, sest soov on jõuda kuhugi, kuhu enne ei oldud jõutud, ja ennast sügavalt üllatada.

Võimalus mõtet pikemalt pooleli hoida tähendab ühtlasi võimalust, et mõte jääbki poolikuks. Mõnikord tähendab see lihtsalt mõtte katkemist. Heal juhul aga jääb mõte poolikuks moel, mis võimaldab teistel seda edasi mõtelda.

Nagu väidab Walter Ong, on suulisel pärimusel põhinevad kultuurid tuumselt kollektiivsed. Iga jutustamisakti saab kohandada konkreetsetele kuulajatele, mis ühtlasi võtab nood rohkem mängu, paneb aktiivselt osalema. See paindlikkus tähendab muuhulgas, et lugudel – muinasjuttudel, anekdootidel jne – pole autorit.

Ühelt poolt tähendab väliste kandjate kasutuselevõtt seda, et tekib autorsus. Ent ühtlasi võimaldavad välised kandjad teisenenud kujul ka mitteautorsuse jätku. Nimelt kui mõte jääb poolikuks viisil, mis lubab teistel seda jätkata, siis see tähendab, et kandjalt kandjale liikuv mõte või tegu ei pea tingimata olema kellegi oma. Ajapikku eri kirjutajate kaudu kogunedes võib see olla tuumselt kollektiivne. Vahe on aga selles, et kui suulises pärimuses toimub edasikandumine kohaliku kollektiivi sees, siis välistest kandjatest kantud mõte saab oma edasimõtlejaid otsida üle ilma. Mõlemal kandumisel on omad head ja vead.

Raamatute rakursist on fragmentaarsus ja avatus, mida välised kandjad pakuvad, olulised ennekõike vaheastme mõttes. Enamasti on välja antud raamat endasse sulgunud tervik, millel on autor. See, et välised kandjad annavad tänu pikemale mustandiprotsessile võimaluse luua põhjalikumaid, huvitavamaid, võimsamaid raamatuid, ei ole küll ebaoluline, aga näib raamatu enda vaatest siiski kõrvaline. Kui ta juba valmis on, siis muutub mõneti ebaoluliseks, kuidas ta sündis. Raamat pühitseb hästi tehtud tööd, puhtandlikkust.

Niisiis, kui puhtandlikkus on olemas juba suulises pärimuses ja raamatud seda võimaldavad, siis provokatsiooni korras võiks ütelda, et väliste kandjate ülim võimalus on luua põhjalikumaid ja muidu paremaid mustandeid. Sellest rakursist näib, et on teisi vorme, mis võrreldes raamatutega arendavad väliste kandjate pakutud uusi võimalusi palju kaugemale. Näiteks kritseldused, mille abil arhitektid ja teised loomeinimesed oma esialgseid ideid kollektiivisiseselt läbi vaidlevad ja mis sageli jõuavad järkjärguliselt selginedes projekti tuumidee kinnipüüdmiseni. Vähem ajutine näide on märkmikusse või arvutisse kirjutatud esimesed versioonid romaanist või näidendist. Teistviisi on tuumselt lõpetamata filmistsenaariumid (või ka storyboard’id), mida omaette võetuna teoseks ei peetagi. Kolmandas mõttes asetuvad samasse ritta ka teadusartiklid, mis vähemalt idee poolest on ajutised verstapostid, mis küll panustavad lõpliku tõe leidmisse, ent võivad juba järgmisel hetkel osutuda ümber lükatuks.

Pinge puhtandlikkuse ja mustandlikkuse vahel ei ole raamatute puhul siiski ületamatu. Vahel näiteks on raamatud otseselt mustandlikud seetõttu, et autor ei jõudnud neid lõpetada. Meelde tuleb Maurice Merleau-Ponty „Nähtav ja nähtamatu“ või ka Michel Foucault’ „Seksuaalsuse ajaloo“ IV köide. Mõnikord jälle on välja antud märkmikke või päevikuid, mida kirjutaja sel kujul avaldada ei plaaninudki, näiteks Antonio Gramsci vanglas kirjutatud päevikud: 2353 lehekülge krüptilisi, tihti lõpetamata ja üksteisega vastuolus olevaid märkmeid. Samasugune meelestus valitseb näiteks ka Walter Benjamini arkaadide-projekti juures. Selles tähenduses mustand­likkuse vahest ehk tugevaima väljenduse leiab Maurice Blanchot’ loomingus: eriti oma viimasel loomeperioodil hakkas Blanchot meelega kirjutama fragmentides, dialoogides, fundamentaalselt poolikus väljendusviisis.

Neid tähelepanekuid üldistades võiks öelda, et paljude raamatute puhul, mida enim hindan, seisnebki nende „hästi tehtus“ või võimsus laiendatud mustandlikkuses. Selle asemel et midagi lõplikult paika panna, teevad nad algust, näiteks avavad uksi või silmi, teevad võimalikuks uusi otsinguliine või -välju. Lõpuni sisustatud toa asemel leiab lugeja end koridorist, kus on mitmeid uksi, mille taha jäävad toad saab lugeja ise sisustada. Pealesundimise asemel pakub see hulkumisvabadust ja leidmisrõõmu.