Ma tean, et peaksin seda teksti siin kirjutama Eesti Kultuuriministeeriumi, Eesti Kunstimuuseumi, Eesti Kunstnike Liidu, Eesti Maalikunstnike Liidu, Eesti Kirjanike Liidu, Tartu Kunstnike Liidu ja veel ei teagi kelle – kõigi tähtsate institutsioonide nimel. Igatahes kuidagi ametlikult ja viisakalt. Aga ma ei taha nii kirjutada, ma kirjutan ainult Sulle, isiklikult.
Ma tean, kui tähtis oli Sulle see meie ühine ponnistus – suur isikunäitus Kumus – ja kui palju tuska valmistas asjaolu, et see ühel või teisel põhjusel mitu korda edasi lükkus. Lõpuks kõik laabus, näitus toimus, seda külastas eesti kunstniku isikunäituse rekordit markeerivad ca 40 000 külastajat. Palju tähtsam on aga, et Sa ise ka selle näituse ikka lõppeks ära nägid. Ja minu suureks kergenduseks sellega ka rahule jäid.
Sinu professionaalne loometee algas 1952. aastal kunstiinstituuti astumisega ning veel juuli keskel sain ma Sinult teateid ja saatsid mulle valiku oma uusimaid pilte. 73 aastat! Täpselt nii kaua vältas Sinu aktiivne loometegevus. Vähestel on midagi vastu panna. Väärikalt elatud pikk elu, täis rohkeid seiku, seiklusi ja loomingulisi pöördeid. Kui Sa 1933. aastal sündisid Eesti Vabariiki ja nuusutasid täiesti teadlikult selle õhku, siis ülikooli läksid veel viimast aastat hingitseva Stalini ajal, olles elanud üle Teise maailmasõja Jaroslavlis Nõukogude tagalas. Nagu Sa meie näituse kataloogis avaldatud vestluses ütled, siis esindad Sa viimast põlvkonda, kelle jaoks Teine maailmasõda on vahetult kogetud reaalsus, mitte kooliõpikutest loetud abstraktsioon.
Ülikooli ajal ja ka pärast seda sai Sinust eri põlvkondade ühendaja, sidusid kokku vähesed sõjaeelsed kunstnikud (Sagrits, Terri), sõja järel küüditatud viimased pallaslased (Sooster, Roode jt) ja oma põlvkonna (Subbi, Maran, Sarapuu jpt). Koos Olav Maraniga tegite viiekümnendate lõpus ja kuuekümnendate alguses noortenäituseid ja rajasite teed järgmistele – ANKi ja SOUPi põlvkonnale. Ja Sa kirjutasid; kirjutasid Wiiraltist ja kirjutasid oma põlvkonna katsetustest, läbi toona vajaliku retoorilise udu ütlesid asju, mida oli vaja öelda. Harisite ennast ise edasi, lugesite, käisite koos ja maalisite, sageli Sinu ateljees.
Oled nimetanud ennast ENSV kunstielu halliks kardinaliks. Vanematelt päritud lavalist sarmi kasutasid Sa kunstielu edendamiseks ja kolleegide aitamiseks, nii Moskva kui ka kohalike ametnike ärarääkimiseks. 1967–1971 olid kunstnike liidu sekretär, aga hiljem Eesti esindaja Nõukogude Liidu Kunstnike Liidu juures. Oskasid musta valgeks ja valget kirjuks rääkida.
Sinu enda sõnul saabus Su loominguline kõrghetk kuuekümnendate lõpus – ütlesid, et just siis, kümme aastat pärast ERKI lõpetamist leidsid Sa enda kunstnikuna üles ja et see oli parim … Sina, mis kunagi olnud. See 67. ja 68. ja 69. aasta Põldroos, kes toona maalis „Tantsuõhtu“, „Portree“ ja „Söömaaja“, oli eksistentsiaalne, tume, melanhoolne ja mänguline. Too, kes sai aru, et kunstis huvitab teda inimene. Tegelikult tuli pärast seda veel mitmeid olulisi „Põldroose“ – seitsmekümnendate suurte kompositsioonide Põldroos („Hüpe“, „Puhkepäev“, „Pidu“), 1980. aastate värviplahvatuse Põldroos, 1990. aastate groteskne Põldroos, nullindate digitaalne Põldroos jne. Teismendatel hakkasid ka teksti oma piltidel kasutama – ka kaheksakümneaastaselt otsisid kunstis midagi uut. Sa ei tahtnud kunagi iseenda vangi jääda, alati katsusid kinnijäämise eest ära libiseda, mõnele uuele ja seni käimata rajale astuda.
Monumentaalkunsti tegid nii kaua kui jaksasid, alates 1960. aastate Mustamäe koolide pannoodest ning lõpetades Mustla raamatukogu akendega 2011. aastal. Linnahalli gobelääneesriie „Inimese elu“ võiks nüüd olla monument Sinu enda monumentaalsele elule.
1985. aastal hakkasid kunstnike liidu esimeheks, sattusid korraldama loomeliitude pleenumit aastal 1987 ja sealt edasi leidsid ennast kõigi tormiliste laulva revolutsiooni sündmuste keerises. Rahvarinde asutajana ja ülemnõukogu saadikuna kuulud 20. augusti klubisse, mis on nüüd jälle ühe liikme võrra vaesem. Rahvarinde asutamiskoosolekul pead Sina ja peavad ka kõik teised kõnet „Inimese elu“ taustal. Aga ka poliitikasse ei tahtnud Sa kinni jääda, ütlesid sellestki kindlameelselt lahti ja ei kandideerinud riigikokku. Kuuldavasti oleks ehk võinud Sinust ka president saada. Sellest seigast kirjutad Sa oma mälestuste raamatus „Mees narrimütsiga“, mis ilmus 2001. aastal, ning korraga avastad, et Sa tahad kirjutada romaane. Võidad isegi 2003. aasta romaanivõistlusel auhinna teosega „Joonik kivi“, astud Kirjanike Liitu. Veel asutad abikaasa Ritaga Viljandis oma majamuuseumi.
Ma tean, kui raskelt Sulle mõjus oma vanusele alla jäämine, see, et Sa ei saanud enam töötada nii nagu varem, et Sa olid sunnitud maalimisega lõpparve tegema juba eelmise kümnendi lõpus. Aga kunstnikku Sinus see peatada ei suutnud. Oma viimaste piltide saateks kirjutasid mulle juulis:
„Olin peatanud piltide tegemise. Kaua siis ikka võib! Küll pole ma aga suutnud loobuda selle maailma vaatlemisest ja mõtisklustest selle üle ja nii ongi korjunud mõtteid, et midagi oleks võinud ka kunstis teha teisiti. Kuid ikkagi – pooleldi ehk vastu tahtmist hakkasin taas proovima. Peagi märkasin, et minu maalimine on muutunud üksjagu robustsemaks. See mulle meeldis. Räämas servadega argielus leidub paratamatult mingi annus valu, mis suudab panna värvid hõõguma. Paistab, et mul pole midagi selle vastu, et räsida seda, mida olen seni pidanud aktsepteeritavaks. Elu ja valu – eks need kuulu kokku. Kuid kummalisel kombel olen hakanud tajuma selles ka midagi ülevat.“
Ka siin oma elu viimastes piltides otsisid ja leidsid Sa midagi uut, mõtestasid ümber, jõudsid milleski arusaamisele. Ma loodan, et Sa ei pahanda, ma panen selle teksti juurde nüüd ühe neist viimastest, mis Sa mulle läkitasid – „Läheb lahti“. Head teed Sulgi minna, armas Enn, ja aitäh, et olid!
