„Raamat on … Raamat on … Raamat on … Kurat teab, mis ta on!“ öelnud Oskar Luts Juhan Simmi mälestuse järgi ühel raamatuteemalisel üritusel ja sellega kõne piirdunud. Seda tegelikult seepärast, et Luts ei näinud kõnepuldis lugeda valmis kirjutatud teksti ja pidulikel puhkudel ei olnud ta üldse mingi kõnemees. Kui näituse „Eesti raamat 500. Reliikviad“ kuraator, vanema kirjasõna uurija, ajaloolane Aivar Põldvee näituse avamisel 24. aprillil Niguliste muuseumis kõnet pidas, viitas ta Lutsule. Näitus tõestab, et Põldvee teab väga hästi, mis raamat on. Nagu seda teavad ka kaaskuraatorid Tiiu Reimo ja Lea Kõiv.
Kuni 26. oktoobrini saab seda näitust veel vaadata. „2025. aastal möödub 500 aastat esimese eestikeelse raamatu ilmumisest ja juubeli puhul tähistatakse Eesti Raamatu Aastat. Niguliste muuseumi näitusel esitletakse eesti raamatuloo kõige haruldasemaid reliikviaid ning antakse ülevaade kirjakeele ja trükiste arengust 16.–19. sajandini. Näitusel võetakse kokku eesti raamatukultuuri ja kirjasõna ajalugu selle algusest kuni rahvusliku ärkamisajani ehk kujundlikult – Kullamaa käsikirjast „Kalevipojani“, lauluraamatust laulupeoni, aabitsast akadeemiani.“ Selliselt kõlab näituse tutvustustekst Niguliste muuseumi kodulehel. Olen seda näitust uurinud neljal korral ja lähen kindlasti üks kord veel, sest esiteks on mingi osa näitusest vahetuses (vahetuste käigus antakse näitusele eri teemafookus, mida kokku on neli) ja teiseks peetakse sealsamas kõrval kiriku saalis või Antoniuse kabelis ka teemakohaseid ettekandeid. 31. mail sain minagi seal esineda, lugeda Reiner Brockmanni luuletusi eesti keeles, peale minu kõneles samal üritusel Katre Kaju. Praegu, s.o septembri alguses, on teemafookuseks „Hariduse valgus“, 30. septembril asendub see „Priiuse ja ärkamisega“. Mööda said teemafookused „Kirjasõna algus“ ning „Laul ja luule“.
Ohtlikuks peetud eesti raamat
Eestikeelne raamat tähendab praeguse piduaasta kontekstis trükitud teksti paberil. Vanim teade eestikeelsest trükitud raamatust on aastast 1525 ja see daatum ongi aluseks võetud. Kahjuks seda raamatut ennast pole õnnestunud kuskilt leida, sest teade ongi tegelikult info selle kohta, et raamatu kättesaadud eksemplarid konfiskeeriti, mistõttu ei ole need tänini sihtkohta Riiga jõudnud. Niisiis algab eesti raamatu ajalooga samal hetkel ka eesti raamatu keelamise ja hävitamise ajalugu.
Tsensuuri kiputakse vahel automaatselt seostama ainult Nõukogude aja ja Glavlitiga, kuid eesti raamatu ajalugu näitab juba algusest peale, et võim on pidanud alati raamatut potentsiaalselt ohtlikuks ideede kandjaks, mille levikut tuleb jälgida ja vajadusel piirata. Siiani lõpuni arusaamata põhjustel hävitati ju siinsamas Tallinnas ka 1535. aastal ilmunud Simon Wanradti ja Johann Koelli katekismuse eksemplarid. Mõned selle trükise lehed, mis leiti sadakond aastat tagasi õnnekombel ühe teise raamatu köite seest, võimaldasid korraldada 1935. aastal tollase raamatuaasta kampaania – 400 aastat eestikeelse raamatu sünnist.
Järelevalve raamatute ja nende sisu üle oli olemas „vanal heal“ Rootsi ajal, oli olemas tsaariajal. Meenutagem näiteks, et Friedrich Reinhold Kreutzwald ei saanud „Kalevipoega“ trükkida Eestis, sest tsensor nõudis totraid kärpeid, vaid see trükiti hoopis Soomes. Tsensuur oli olemas ka Eesti Vabariigis kuni 1935. aastani väheaktiivselt ja juhuti, apelleerides peamiselt kõlblusele, sealt edasi aga Propaganda Talituse alluvuses Konstantin Pätsi diktatuuri jõulise töövahendina. Saksa okupatsioonist ja Nõukogude ajast ei tasu rääkidagi. Nüüdses taastatud Eesti Vabariigis on õigupoolest esimest korda kokku puututud täieliku trükivabadusega (kui kõne all ei ole just riigisaladused või vaenu õhutamine).
Millal algab eesti kirjandus?
Kui lähtekohaks mitte võtta trükitud teksti, vaid kirjapandu üldse – ja sedagi saab ju teatud tingimustel pidada raamatuks –, siis annab eestikeelse kirjasõna ajaloo venitada ajas palju kaugemale. Seda on tehtud ka näitusel. Nagu tutvustus lubab, esitleti esimese teemafookuse raames Läti Henriku kroonikat, Kullamaa käsikirja, Georg Mülleri jutlusi jms käsikirjalist, isegi XV sajandi lõpust pärit paari eestikeelset sõna, mis on kirjutatud muukeelsete raamatute sisekaanele ja mis arvatakse olevat esimesed eestlase kirja pandud sõnad üldse. Eesti keele puhul saame sedasi tagasi minna XIII sajandisse Läti Henriku kroonika juurde. Sinna kirjutati esimesed teadaolevad eestikeelsed sõnad ja fraasid. Mis siis sellega algab? Kindlasti algab eesti kirjakeele ajalugu. Algab eestikeelse kirjasõna ajalugu. Või eesti kirjakultuuri ajalugu. Aga eesti kirjanduse ajalugu? Üks korralik eesti kirjanduse ajalugu käsitlev ülevaade algab kindlasti Läti Henriku mainimisega, ent kas see on ka eesti kirjandus või ainult sissejuhatus sellele? Millal üldse algab eesti kirjandus?
Rõhutan, et seda ei ole küsinud näituse koostajad, seda küsin näituse vaimses atmosfääris ja esemelises ruumis mina. Näituse korraldajad on püüdnud „valida tekste ja raamatuid, mis on loonud eestlaste kui rahva kultuurilise koodi (pärilikkuseaine), näidates seoseid sakslaste, lätlaste ja teistega“ (Aivar Põldvee erakirjas). Selle näituse teemade ringis on tegelikult võimatu tõmmata üksüheseid piire, fikseerida midagi täiesti kindlalt. Seejuures peab veel eristama kirjandusest kitsalt ilukirjandust.
Küsigem katseks hoopis teistpidi: millal oli eesti kirjandus juba kindlalt olemas? Ma usun, et ma väga ei eksi, kui ütlen, rängalt üldistades, et alles Kreutzwaldi ja veidi hiljem Lydia Koidulaga märkas üks tavaline lihtne eestlane, et raamatust võib ka väljaspool usumaailma midagi lugeda olla, midagi … kunstilist! Kurtis ju Kreutzwald, et eestlasele on raamat sedavõrd seotud üksnes usuilmaga, et muu raamatus pakutav on temale lihtsalt lori, aja ja raha raisk (vt nt kirjad Schiefnerile 16. mail ja 22. augustil 1862). Aga meie teame, et Kreutzwaldi „Jenoveevad“ ja Koidula luuletused panid eestlase lugema. Vabalt võib pidada eestikeelse ilukirjanduse sünniks XIX sajandi keskpaika, mitte Reiner Brockmanni 1637. aasta luuletust, Käsu Hansu 1708. aasta nutulaulu või Kristian Jaak Petersoni värsse XIX sajandi algusest. Igatahes tekkis alles XIX sajandi keskel nähtus, mida saab nimetada eesti lugejaks. Aga kuni polnud lugejat – kas sai olla ka kirjandust? Loomulikult on see mõttekäik liialdustega ja provotseeriv, palun mitte ärrituda!
Igatahes on selles protsessis, mida nimetatakse eesti kirjanduse ajalooks, palju erinevaid algusi. Alates Läti Henrikust kuni Kreutzwaldini eesti kirjandus muudkui sünnib ja sünnib, jupikaupa, ilma et jõuaks tõeliselt eesti lugejani enne, kui kuus ja pool sajandit pärast muinasaja lõppu. Muide, Läti Henriku kroonika lause „Laula! Laula! Pappi“ on iseseisvalt täiesti käsiteldav ilukirjandusteosena, nimelt vastab see epigrammi tunnustele, nagu on osutanud epigramme põhjalikult uurinud Veiko Märka. Kindlasti on selles lauses – või muinaseesti epigrammis – tuvastatavad ilukirjandusliku teksti tunnused.
Sama hästi võib pidada eesti ilukirjanduse sünnihetkeks momenti XIX sajandi lõpus, kui esimene eesti kirjanik hakkas elukutseliseks – see oli Eduard Vilde. Johann Voldemar Jannsen oli elukutseliseks kirjameheks hakanud küll juba varem, aga see oli veel pigem ajakirjaniku oskustöö kui kirjaniku kunstitöö.
Pärast seda, kui eesti kirjandus oli üle 700 aasta muudkui alanud, hakkas eesti lugeja alles veidi rohkem kui sajand tagasi laialdasemalt koguma raamatuid koduseks raamatukoguks. Ehkki Jannsen oli kutsunud tegema biblioteegi-hüpet juba 1870. aastal, ärgitades kodus pidama kahte kappi: leivakappi ja raamatukappi. Kirjanduse puhul on oluline, et seda loetakse – ja eestlased saavad lugejarahvaks alles siis, kui neile hakkavad koju siginema raamatud. Seda aluseks võttes oleme ikka väga noor kultuurrahvas. Oleme silmad alles nüüdsama lahti teinud. Mõni pole siiamaani „Tõde ja õigust“ esimesest köitest kaugemale lugenud.
Tähtis ei ole mitte alguspunkt, vaid kestus ja kõrgus
Oluline on vaadata, kus asub see eesti raamatu 500 aastat maailma kirjanduse ajateljel. Wikipedia ütleb (ja viitab allikale), et varaseimad kirjandustekstid on pärit Sumerist ja Egiptusest, aastatest 2600 eKr. See on maailma kirjanduse ajatelje algus. Peaaegu 5000 aastat tagasi. Selle perioodi sisse mahub eesti raamatu ajalugu kümme korda. Eepos „Gilgameš“ on umbes 4000 aastat vana. Homerose eeposed on ligi 3000 aastat vanad. Aastal 1 käis Vana-Roomas vilgas kirjanduselu. Kui eestlased alustasid oma keskaega, olid sakslased, prantslased, inglased ja itaallased juba andnud eeposi ja muid suurteoseid. See meie 500 aastat ei tohi meid uinutada, me peame teadma oma kohta ajaloos: see on olnud vaevaline tiksumine suure ajaloo nurgataguses, etnosena püsimajäämise ime vaenulikes tingimustes.
Ega ma ei ütle, et see ongi lõplik seisund. Mis oli Egiptus ja mis ta on nüüd? Mis oli Sumer ja kus ta on nüüd? Mida kujutas endast Kreeka ja mis ta on tänapäeval? Tegelikult ei ole oluline alguspunkt, vaid kestus ja kõrgus. Meie eestlastena oleme oma silmakesed kultuurrahvana alles äsja lahti teinud – nüüd tuleb pikalt kesta ja kõrgele jõuda. Koduseid raamatukogusid ei tohi likvideerida.
Ja taas, see võimetus anda lõplikke määratlusi! Nagu osutavad eesti rahvalaulude uurijad, on meie rahvalauludes osist, mida dateeritakse mitme tuhande aasta taha. Niisiis käis ka meil aastal 1 vilgas kirjanduselu, ainult et see oli suuline, ei jõudnud kirjapanemiseni. Kõik jäi selle taha, et keegi oleks mingis kirjasüsteemis või tähestikus ühegi regilise valangu kraapinud kasetohule või kivile! Ei ole meil, eestlastel, midagi sellist ette näidata ega Niguliste muuseumisse vitriini klaasi alla panna! Sellise pisiasja taha jääb meie au ja hiilgus! Aga ometi on ju olemas tohtkiri nr 292, mis leiti Novgorodis arheoloogilistel väljakaevamistel 1957. aastal ja millele on kirillitsas kraabitud vanim teadaolev läänemeresoomekeelne kirjutis, XIII sajandi keskpaigast – küll mitte eesti keeles, vaid karjala keeles. Teadlaste silmis muinaseesti epigramm 1215. aastast kahjuks veel „kirjutiseks“ ei kvalifitseeru, muidu oleks see tohutekstist ju varasem. Transkribeerituna on tohutekst selline:
юмолануолиїнимижи
ноулисѣханолиомобоу
юмоласоудьнииохови
Tõlgendusi on mitmeid, nende hulgas prevaleerivad ikka sõnad „jumal“ ja „nool“. Kui karjalased suutsid midagi sellist tekitada, miks ei võinuks seda teha eestlased? Otsime edasi! Ei saa mõtlemata jätta, et oleks mõni eestlane vähemalt „Suure tamme“ alguse tohule kraapinud! Praegu on meil esimesed rahvaluule üleskirjutused alles XVI ja XVII sajandist, needki sakslaste kirja panduna.
Ridamisi reliikviaid
Näitus Nigulistes on võimas ja mastaapne. Küllap on kõige olulisem ära märkida, et reliikviad on siin väljas originaalina, füüsiliselt, esemena. Teisiti ei saakski neid õieti reliikviateks nimetada, sest reliikvia puhul on esmaoluline kordumatus, ainulisus, vahetu preesens. Üks asi on vaadata Raffaeli „Ateena kooli“ kunstiraamatust, teine asi on seda vaadata Vatikani muuseumis, kus võib seista selle maali ees, fokuseerida pilgu mingi figuuri täpselt silmade kõrgusele jäävale reljeefikübemele ja mõelda, et seda pinnakest puudutas kunagi pintsel, mille teises otsas oli Raffaeli käsi …
Wanradti ja Koelli katekismuski on fotode või raamatuillustratsioonina kuiv info, aga need klaastahvlite vahele suletud ääretult hinnalised säilinud leheräbalad on otsetee kujuteldava ajamasinaga sõiduks keskaega. Nüüdseks on need räbalad vist igaveseks nende tahvlite sisse suletud, sest väidetavalt on paber klaasiga nii tihedalt kokku kleepunud, et üht teisest eralda võimatu. Omal ajal kingiti need klaastahvlid president Pätsile, nüüd asuvad need Tallinna linnaarhiivi jahedas ja päikesevalguseta varakambris lukustatud klaaskapis koos paari muu hinnalise trükise või köitega. Õnneks laskis Tallinna linnaarhiiv need hiljuti lõpuks ometi ka tänapäevaste võimalustega üles pildistada ning need on veebikeskkonnas Saaga viitekoodi „TLA.230.1.htr46“ all kõigile lähiuurimiseks kättesaadavad.
Nagu ka need kaks köidet XVII sajandi luuletrükiseid, mille hulgas on Reiner Brockmanni kirjutatud kõige esimene eestikeelne ilukirjanduslik tekst ja mõni eestikeelne luuletus veel. Pikalt olid need digimata, sest raamatuid Tallinna linnaarhiiv üldjuhul ei digi, kuid arvestades nende trükiste rariteetsust ja olulisust, otsustati lõpuks seda teha, vt Saagast „TLA.230.1.htr45“ ja „TLA.230.1.htr45/a“. Üks neist köidetest, avatud Brockmanni luuletuse koha pealt, oli väljas näitusel teise, Wanradti ja Koelli katekismus aga esimese teemafookuse ajal.
Näitusel on / on olnud / tuleb reliikviaid veel ridamisi. Praegu on väljas näiteks 1533. aastast pärit Martin Lutheri allkirjaga kiri Tallinna linnale. Siin oli Kristian Jaak Petersoni kaustik, avatud tema kuulsaima luuletuse „Kuu“ kohalt. Siit on pärit read: „Kas siis selle maa keel / laulu tuules ei või / taevani tõustes üles / igavikku omale otsida?“. Parasjagu on näitusel väljas Käsu Hansu omakäeline kiri 1706. aastast ja tema nutulaulu vanim üleskirjutus. Siin on Brotze materjalide köide, mille vahelt leiti seni ainus Kristian Jaak Petersoni pilt, ja see pilt tervitab ka külastajat. Siin on 1601. aasta pisi-pisike saksakeelne raamatuke, mille autor on Niguliste pastor Lambertus Kemmerling ja mis kujutab endast raamatkalendri eelkäijat.
Millal lõpeb „saksa“ ja millal algab „eesti“?
Jah, näitus sunnib küsima endalt ka seda, millal lõpeb „saksa“ ja millal algab „eesti“ ja kas neid on võimalik üldse kuni XIX sajandini üksteisest eraldada, vähemalt kui asi puudutab Eesti geograafilist ruumi. Mina olen kindlalt seisukohal, et kõik, mis on suurel määral tehtud Eestis ja mille tegijad elasid alaliselt Eestis, on tegija rahvustunnusest, keelest ja sünnipärast sõltumata Eesti ajaloo, kultuuri, kirjanduse ja kunsti orgaaniline ja lahutamatu osa. Aleksandr Solženitsõni ja Fjodor Dostojevski looming muidugi mitte, sest nad olid juhukülalised, aga Brockmanni ja Mika Keräneni looming juba kindlasti. Nagu ka Friedrich Robert Faehlmanni saksa keeles kirjutatud müüdid ja Hans Leberechti vene keeles kirjutatud romaanid.
Näitusel olid saksa luuletaja Paul Flemingi luulekogumik 1642. aastast ja 1656. aasta eestikeelne kirikulauluraamat. Esimene märgistab olulist persooni XVII sajandi neljanda kümnendi Tallinna kirjanduselus, teine on mõnes mõttes esimene eestikeelne luuleraamat: jumalateenistuse võlvikõma ja oreliundamise kaasabil kinnistas see sajanditeks eestlaste teadvusse, milline on ja kuidas kõlab luuletus ja laul. Selle lauluraamatu kehtestatud vormikaanon taandus alles 1950ndatel, kui eesti kirjandusse saabus vabavärss. Praegu on vaadata 1766. aasta „Lühhike öppetus“, eestikeelse ajakirjanduse algus. Siin oli ja on mitmesuguseid XVII ja XVIII sajandi trükiseid ja köiteid, kus sees mõni eestikeelne luuletus või eestlasi puudutav kirjakoht. Jätkuvalt on väljas esimene Tallinnas trükitud raamat 1634. aastast. Siin oli 1815. aastal kordustrükina ilmunud Johann Gottfried von Herderi „Rahvaste hääled lauludes“, milles ilmus saksakeelses tõlkes kimbuke August Wilhelm Hupeli saadetud eesti rahvalaule.
XIX sajandi alguses hakkas järjest rohkem ilmuma trükiseid, mis olid täismahus eestikeelsed – märgilisemad neistki olid ja on näitusel. Nende seas sai näha Heinrich Rosenplänteri koostatud kahemehe-luulekogu „Lillikessed“ (sisaldab pastorite von Frey ja von Holtzi värsse, 1814), praegu näeb nt Otto Wilhelm Masingu välja antud Marahwa Näddala-Lehte (1821) ja Lydia Koidula luulekogu „Emmajöe Öpik“ (1866). Kaugema mineviku huviline näeb ehtsate raudahelatega varustatud hiigelköiteid XVI sajandi esimestest aastatest, näeb tallinlase Balthasar Russowi „Liivimaa kroonika“ 1578. aasta väljaannet. Olnud, olevaid ja veel tulevaid eksponaate kokku on palju, väga palju, kõigi nimetamisega saaks hakkama kataloog – seda paraku ei tehtud.
Sellises varakambris jalutada on eriline tunne, isegi kui kogu juurde pandud infot ei jaksa või ei viitsi lugeda. Siin nad kõik on, oma vahetul kujul, kõik need raamatud, trükised, köited ja teosed, mille mainimisest kirjandusloos ei pääse. Siin näitusel pole kirjandusloos suurest kasutamisest viledaks kulunud pealkiri enam lihtsalt pealkiri, vaid raamatu kujul kõnelev ese. Sellised nad olidki – raamatud, mis tegid eestlastele kirjanduse. Nad on küll haprad, ei taha päikesevalgust ega välguga pildistamist, katsuda tuleb neid valgete kinnastega, aga sisemiselt ikka veel suured ja vägevad. Sõltumata keelest, mida rääkisid nende kirjutajad ja milles nad kirja pandi, kõnelevad nad kõik meile siin ja täna ainult eesti keeles.
Autor tänab abi eest näituse kuraatorit Aivar Põldveed ning Niguliste muuseumi näituste ja publikuprogrammide koordinaatorit Annika Terast.
