Tapmine ei ole otseselt meie olemasoluks vajalik, kuid on ökoloogiline reaalsus. Muutmata toitumist või materiaalseid väärtusi, kannatavad nii metsloomad kui ka inimkond, sest viimasel kahesajal aastal toimunud hüppeline tarbimise kasv saa ei kesta lõputult.

Ma ei püüa tapmist õigustada, vaid selgitan selle põhjusi ja tagajärgi, et arutelud oleksid teaduspõhised ning aitaksid kaasa loomade heaolu ja elurikkuse säilitamisele.

Ökoloogiline teadmine ja teadlikkus annavad meile vahendi loomade elu paremaks muutmiseks, mitte tapmise kergemini aktsepteerimiseks.

Toiduahelas ja ökosüsteemide toimimisel on tapmine tõsiasi, kuid mõni tapmise põhjus on selline, kus on võimalik vähendada looma kannatusi ja tagada elu jooksul tema heaolu.

Tapmist kritiseeritakse, äärmuslik on väide, et kiskja ei tohi murda või sunnitakse kiskjast lemmikloom taimetoidule. Eelkõige on kriitika suunatud siiski üleilmse loomatööstuse, valitsusasutuste, huvigruppide (kalurid, jahimehed, teadlased) või ka isikute vastu.

Tapmisel on moraalsed, eetilised, religioossed ja õigluslikud tahud. Räägitakse loomast kui isiksusest, kel on inimesega samad õigused – väärkohtlemine, vägivald või tapmine on kuritegelik. Väidetakse, et tapmine ei lahenda probleemi, nt ei lõpeta karja murdmist või ei aita kaitsta ohustatud liiki. Väidetakse ka, et looma tapmine ei ole toitumiseks tõhus, sest sellest saab hoiduda, kui toitu hangitakse toiduahela alumiselt astmelt, süües rohkem taimi.

Seisukohtade rohkus on reaalsus, nagu ka tõik, et ökoloogiliselt oleme toiduahelas kiskjad. Meie tegevus, tegevusetus ja pelgalt kohalolu mõjutab loomi. Tapmise arutelus jääb aga inimese käitumise evolutsioon või ökoloogia tagaplaanile, mistõttu ei saada alati aru, miks ja kuidas me tapame või miks ei saa seda vältida, kui inimese tegevus on Maal nii ulatuslik. Me ei tapa ainult otseselt, isendid ja liigid surevad, sest võtame nende elupaigad üle või muudame neid.

Tapame tahtlikult ja tahtmatult mitmel põhjusel. Keskendun eelkõige selgroogsetele, tehes kõrvalepõikeid ka selgrootute sekka. Ökoloogilisest seisukohast on looma tapmine paratamatu. Saame tapmist vähendada, kuid see on siiski paratamatu. Väidan, et tapmise arutelu eetilisel ja moraalsel pinnal ei ole kuigi tulemuslik, kui ei teata millal ja kuidas tapetakse. Vastuseid teades on arutelu asjakohasem ja tulemuslikum. Tapmist käsitledes peab rõhk olema looma heaolul ja ökoloogilisel jätkusuutlikkusel, mitte eetilistel või filosoofilisel käsitlusel. Inimlik mõõde – maailmavaade, väärtused, arusaam, hoiak, motivatsioon, emotsioonid ja käitumine – on olulised, kuid keskendun tapmise ökoloogilisele tahule, inimese käitumisele ning tapmise tagajärgedele, et anda teavet ja mõtteainet neile, kes langetavad otsuse tappa või osalevad asjakohases arutelus. Pilk on selgelt teine, kui seda võib kohata filosoofilises arutelus, kus rõhk on eetikal. Tapmise põhjuste kirjeldamisel lähtun Benjamin L. Alleni jt (2023) artiklist,* mida täiendan näidetega meie kultuuriruumist. Kirjeldan, miks loomad inimese tõttu surevad, kuid ei õigusta tapmist ükskõik mis põhjusel. Dialoog, mis käsitleb inimest toiduahela osana (sõltume tapmisest) ning keskendub looma heaolu ja jätkusuutlikkuse nüanssidele, parandab looma elu rohkem kui tapmise õigustamine. Ainult neid protsesse mõistes saab otsida lahendusi, mis vähendavad loomade kannatusi, parandavad nende heaolu ja aitavad säilitada elurikkust.

Metslooma küttimine toiduks. Meie, meie eellased ja sugulasliigid, oleme omnivoorid, kes on küttinud, tapnud ja varunud saakloomi ligikaudu 2–4 miljonit aastat. Metslooma küttimine on vanim inimkiskluse vorm. Loomse rasva ja valgu söömine (ja tule kasutamine) võimaldas meie ajul suureneda, seetõttu on inimese kui liigi arenemises tapmine olnud määrav. Looma küttimine toiduks on praegugi tavaline nii traditsioonilises kui ka moodsas ühiskonnas.

Kütitakse-kogutakse valu tundvaid ja mittetundvaid loomi. Tänapäeval on imetajate, roomajate ja lindude küttimine tagasihoidlik või juhuslik, kuid tuleb ette ka suures mahus tapmist, nt kalandus või kängurute kommertsjaht Austraalias.

Metslooma küttimine on välditav taimtoidule lülitudes, kuid sel juhul võib loom surra konkurentsi tõttu. Süües ära taimed, mida muidu sööks loom, võib tekitada loomale kannatusi, põhjustada surma, aja jooksul asurkonna väljasuremise. Konkurent võib tekitada ka hirmu, mis peletab looma toidust eemale. Seega võib nii loomast kui ka taimedest toitumine lõppeda tapmisega. Kõik loodusandide varumise viisid kahjustavad loomi.

Inimese tervis ja ohutus. Tapmine enese või tervise kaitseks on üks vanim tapmise ajend. Tavaline on lõvide, krokodillide või haide tapmine asunduse lähistel või väikeste loomade arvukuse kontrollimine (pesukaru, hulkuvad koerad, kodurott), et vältida haiguste levikut. Ennetav ja tagantjärele tapmine võib parandada inimese vaimset tervist ja heaolu, sest kasvab turvalisus, väheneb ärevus, mida võib põhjustada haiguse levik.

Enamasti on tervise ja turvalisuse huvides võimalik loomi vähem invasiiv­selt või isegi mitteletaalselt ohjeldada: loomade ja inimeste vaktsineerimine zoonooside vastu, tarad, hoone/lao loomakindlaks ehitamine, inimese riskikäitumise vähendamine. Tagantjärele tapmist on võimalik vähendada või vältida, kui õnnestub suurendada inimeste sallivust või vältida ohtlikku piirkonda. Pesitsusperioodil on vares agressiivne, tema koduterritooriumist on mõistlik eemale hoida. Levib arvamus, et karude arvukus on Eestis liiga suur – on ainult aja küsimus, kui karu murrab inimese. Mitteletaalne lahendus võib eeldada bioohutuse järgimist, et vältida haiguse levikut. Sõltuvalt ohust on loomi aetud või viidud kaugemale inimesest või või kasutatud meditsiinilisi preparaate. Tapmise vältimine tervise ja ohutuse kaitseks võib olla võimalik, kuid on kallis – ebavõrdsuse, vaesuse ja kultuurilise eripära tõttu on suures osas maailmast see võimatu. Pealegi nähakse tapmises kiiret lahendust, sest asusaam, et surnud loom ei saa kahju teha ega ole oht, on levinud, kuid tulenevalt liigist ei pruugi see olla sugugi nii lihtne, sest asurkonna tasemel ei pruugi tapmisest tolku olla.

Eristada tuleb tapmist rahvameditsiini ajendil, mis on samuti levinud või meditsiinilistel eesmärkidel, nt tapetakse geneetiliselt muudetud sigu siiratavate organite saamiseks.

Põllumajanduses ja vesiviljeluses tapame loomi ilmselt kõige rohkem. Looma ja kultuurtaime kasvatamine võimaldab toota rohkem kui on võimalik koguda loodusest. Tegu on püüdega toitumist optimeerida – vähendame riske, tõhustame energia kasutamist. Loom muudab meile seedimatu taime söödavaks valguks. Liha saamiseks kasvatame ja tapame imetajaid, linde, kalu ja muid loomi (krevetid, austrid, kilpkonnad jt). Koduloomi tapetakse ka piima- ja munatoodangu suurendamiseks (pullvasikad, munakanade kukktibud), sulgede, karus- või parknaha saamiseks.

Loomi tapetakse ka miljardite lemmikloomade toiduks, näiteks 13,5% püütud kalast läheb lemmikloomatööstusse.

Tapame ka koduloomi ja põllukultuuride ohustajaid, nt karja ohustavaid hunte, kärplasi, taimi söövaid sõralisi, kukkurloomi, närilisi ja linde. Igal kevadel on kõneaineks kevadine hanede tapmine põllukultuuride kaitsmiseks. Omaette valdkond on nakatunud kari- ja koduloomade tapmine bioohutuse tõttu, et säästa suuremat hulka kari- või metsloomi. Eesti seafarmides leviva sigade Aafrika katku piiramiseks kehtiv reeglistik on näide meie enda hoovist. Lindude rändeperioodil on linnukasvatajad ärevil, sest linnugripp võib levida kiiresti ja kaugele, farmi jõudes tuleb kogu kari hukata.

Võime looma tappa ka kogemata – mürgistuse tõttu, mida põhjustab ravim, pestitsiid, herbitsiid või lõksuga, mis on mõeldud kahjuri tapmiseks. Üsna tavalised on kalavõrkudesse takerduvad ja uppuvad linnud. Meie aedades hukkuvad puude-põõsaste kattevõrkudesse kinni jäänud linnud.

Kuigi maastiku muutmist ja põllu rajamist, nt maaparandus, metsastamine, puhastamine, ei käsitleta looma tapmisena, on tegu nii otsese kui ka kaudse tapmisega, mille tagajärjel muutub (reeglina väheneb) loomade arvukus suurel alal. Nii näiteks istutati omatahtsi Valguta polder Võrtsjärve ääres täis puid, mistõttu kadusid või muutusid ohustatud lindude elupaigad. Kevadel metsa raiudes hukkuvad aga pesades linnupojad.

Hiljem võib olla muudetud maastikul vaja põllukultuuri kaitseks loomi tappa. Näiteks tapetakse Aafrikas miljoneid vilja-kangurlinde, selleks et kaitsta viljasaaki. Sojaoa kasvatamiseks ja palmiõli saamiseks raadatakse Lõuna-Ameerika ja Kagu-Aasia metsi – paljud loomad hukkuvad, sest elupaik hävib. Kariloomade kasvatamine sunnib aga metsloomi mujale, kus ellujäämine ei ole lihtne.

Ökoloogiliselt on väiksema mõjuga põllumajandus võimalik, kuid sellises koguses toiduainete tootmine, mis peab toitma praegust inimkonda, ei ole võimalik loomi tapmata. Inimese toiduturvalisus on tähtis, kuid ei tohi unustada, et seda tõukab tagant ka majandussurve.

Linnastumine, industrialiseerimine. Loomi sureb tehaseid, elektrijaamu, maju, teid ja muud taristut rajades, sest kipume oma tegevust laiendama liigirikastesse elupaikadesse – looma elupaik hävib kiiresti või tõrjutakse ta mujale. Linnastumise mõju käib käsikäes intensiivpõllundusega, sest linna kasvavat elanikkonda on vaja toita.

Austraalias muutus kümne aastaga linnastumise tõttu koaala kaitsestaatus: 2012. aastal oli liik ohualdis, kümme aastat hiljem juba ohustatud, sest raadamine hävitas elupaigad ja koaalad hukkusid teedel. Botswanas on Okavango deltast pärast hüttide ehitamist kadunud loomad, kes seal varem elasid.

Linnastumisega kaasnev tapmine näib vältimatu kuni inimkond kasvab ja linnastumine kestab. Väikeseid loomi on võimalik püüda ja teise kohta viia, kuid üldist levila muutust ja kaudset tapmist on keeruline vältida. Hukkunute arv väheneb, kui linn areneb kõrgusse, mitte laiusesse või kui vett ja jäätmeid käideldakse säästlikult. Rahvastiku kasvades on aga surve loodusvaradele ning taristule aina kasvanud ja see muutus on seni olnud pöördumatu.

Invasiivse või liig arvuka kohaliku liigi kontroll. Tapame põhjusel, et liik ei ole kohalik, sageli ka põhjusel, et liik on invasiivne, s.t ohustab kohalikku loodust, mistõttu erineb tapmise motiiv eelnevaist. Liik võib ohustada meie tervist ja turvalisust, põllumajandust, kaitstavat liiki või ökosüsteemi üldiselt. Mitmeid invasiivseid või suure arvukusega liike peetakse ohuks majandusele, sotsiaalsetele või kultuurilistele väärtustele. Kõige värskem näide on Hispaania teetigu, kes rüüstab aedu, tekitab ühiskonnas hirmu ja ärevust ja keda armutult tapetakse. Kormoranipoleemika on samuti päevakorral, sest väidetavalt ohustab ta nii kalandust kui ka kogu ökosüsteemi. Või ümarmudil, kes võõrliigina on praeguseks meil tavaline, kuid mõjutab rannikumerd. Loodust kõigutava liigi mõju võib olla suur, kuid seda saab ennetada tappes väikese hulga invasiivse või kohaliku liigi esindajaid.

Invasiivliigi probleemi saab teoorias lahendada tapmata, nt loomi püüdes, kastreerides või teise kohta viies. Sageli ei ole see praktikas tõhus ning põhjustab loomale kannatusi. Mitmel pool on nii toimitud metsistunud kassidega, kuid teadaolevalt ei ole nende steriliseerimisest kasu olnud – arvukust ei suudeta kontrollida. Püüded luua invasiivliiki pelutav maastik, tekitab küsimusi looma heaolu kohta – otseselt me ei tapa, tapmine jääb teise looma või loodusliku protsessi nagu nälg ja haigused kanda. Invasiivse liigi või arvuka pärismaise liigi tapmine ei ole kohustus, kuid kogemused näitavad, et selliste liikide omatahtsi sigimine päädib looduse vaesumisega, ulatusliku kahjuga teistele liikidele ja (põllu)majandusele.

Ohustatud liikide kaitse. Tapmine ohustatud liigi päästmiseks on üldiselt aktsepteeritud ja levinud. Austraalias ja Uus-Meremaal tapetakse väikeimetajate ja maapinnal pesitsevate lindude kaitseks sissetoodud kasse ja kärpe, väikesaartel närilisi ning mandril kaameleid, et säästa kohalike loomade joogikohti. Euroopas tapame punaorava kaitseks Ameerikast tulnud halloravaid, Põhja-Ameerikas tapetakse ameerika metskakku, et kaitsta tähnikkakku. Tapmise kaitsev mõju avaldub läbi toiduahela, sest väheneb kisklus või toidukonkurents. Väikesel kaitsealal võib olla vaja kontrollida kiskjate ja herbivooride arvu, et ressurssi ei tarbitaks liigselt. Meil näiteks kütitakse rannaniitudel väikekiskjaid, et ohustatud linnud saaksid pesitseda.

Üht liiki teise kaitseks tappa on kulukas ning arvukaks võivad muutuda hoopis teised liigid või hakkab levima ohustatud liiki ähvardav haigus. Elupaiga taastamine võib olla arvuka liigi mõju vähendamisel tapmisest tõhusam, sest looduse mitmekesisuse inimtekkeline vähenemine on valdav põhjus, miks mõni liik muutub haruldaseks, teine arvukaks. Loodust säästvad lahendused on tõhusamad, tulevikuplaanis odavamad, sest ei eelda tugevat inimese sekkumist. Seega ei pea inimene tapma üht liiki, et säästa teist, kuid tapmisest loobudes võib suureneda loomade hukkumine ja mõnel juhul võib see põhjustada liigi väljasuremise, nagu on juhtunud kasside või rottide tõttu väikesaartel.

Tapmine virgestuse, spordi või meele­lahutuse eesmärgil on vastuoluline, sest tegu on teadliku tapmisega, mida saab üldjuhul vältida. Virgestustapmise all peetakse silmas heaolu saavutamist (nt trofeejaht), eesmärgini pürgimist (nt rekordkala püüdmine) ning kihlvedude ja lemmikloomadega seotut. Kuke-, koera- ja härjavõitlus on näide virgestustapust. Härjavõitlus on koguni seadusega kaitstud kultuuripärand.

Virgestustapmise juured ulatuvad küttimisse ja vara kaitsesse, mis on ajas ja ruumis muutunud, mõnes ühiskonnas on virgestusjaht kultuuri osa, seda peetakse sümboolseks teoks, milles võib leida sarnasust rituaalse ohverdusega.

Enamasti on siiski tegu ajaveetmise viisiga, mil on endiselt seos enesereklaamiga. Peaaegu kõiki sarvede, suurte kihvade, võhkade, silmatorkava kasuka või sulgedega loomi on tapetud. Tuntud on rebasejaht Inglismaal või lõvijaht Aafrikas. Vähem on teada, et hurdakoeri treenitakse ka elavate küülikutega, keda koerad taga ajavad ja murravad.

Peab siiski nentima, et virgestusjahi piiramine võib tähendada suurema hulga loomade surma, sest mitmel pool kaitstakse loomi just virgestusjahist saadud tuludest. Virgestustapmine võib olla ka looduskaitse teenistuses, kui on vaja liigi arvukust ohjeldada.

Levinud on ka püüa-vabasta kalastamine või vereta jaht (loodusfotograafia, linnuvaatlus). Ka need võivad loomale kahju teha, mõnel juhul lõppeda surmaga, kuigi eesmärk ei ole tappa. Selline looma säästev virgestusjaht nõuab oskusi, mistõttu võib saadud rahulolu olla samaväärne.

Omaette nähtus on looma tapmine kuuluvuse või staatuse kinnitamiseks jõugukultuuris, millel on selge käitumisevolutsiooniline taust (dominantsus ja sotsiaalse staatuse saavutamine). Seda tuleb ette ka laste seas, kui loomi piinatakse või tapetakse võikal moel. Sellise käitumise puhul ei saa välistada ka käitumishälvet.

Halastus ja kaastunne. Halastussurma eeldus on, et see teeb vähem kahju kui elamine, kuna hea elu ei ole võimalik. Eutaneerime vigastatud lemmik- või metsloomi, et loom ei piinleks ega ohustaks teisi loomi või inimesi. Haiguse leviku saab peatada, kui surmata väike hulk haigestunuid, nt diagnoosimiseks, et leida õige ravi. Loomi võidakse ka eutaneerida ruumipuudusel loomaias või tarandikus, kui neid on liiga palju, sest geneetilise sarnasuse tõttu pärsivad nad aretust või liigikaitset või tapavad neid teised loomad.

Halastussurm on välditav mitte midagi tehes, hoides vaevlevat looma elus, et teda ravida ja aidata tulevikus haiguse käes kannatavat looma, keda on vaja säilitada liigi kaitseks. Üldjuhul loom siiski eutaneeritakse, sõltuvalt riigist kohustab ka loomakaitseseadus kannatava looma eutaneerima.

Kultuurilised ja religioossed põhjused. Peaaegu kõik suuremad religioonid ja kultuurid lubavad tappa loomi liha saamiseks. Mõnel pool on lubatud loomi ohverdada religioossetel põhjustel. Ohverdatud loom võidakse süüa.

Loomade ohverdamine on levinud islamiriikides. Indoneesias ohverdati 2014. aastal ligikaudu 800 000 kitse, Türgis ohverdatakse igal aastal 2,5 miljonit lammast, lehma ja kitse, Pakistanis 10 miljonit. Loomohver jumalustele on levinud ka hinduistlikes kultuurides, eriti Indias ja Nepalis, kus ohverdatakse kitsi, pühvleid ja kanu. Kuigi budism hindab elu ja keeld tappa söögiks on viinud äärmusliku veganluseni, on liha tarbimine tavaline paljudes budistlikes ühiskondades. On budismi harusid, kus liha võib süüa, kui loom ei ole sihilikult tapetud.

Loomi ohverdati ka judaismis, kristluses ja teistes ainujumalaga Lähis-Ida, Euroopa ja Põhja-Aafrika religioonides. Kuigi tänapäevased judaismi ja kristluse väärtusi kandvad religioonid, eelkõige lääne kultuurides, loomi enam ei ohverda, jätkab väike hulk Euroopa, Põhja-Aafrika ja Mehhiko kristlasi praegugi loomade (lammaste, kanade ja tuvide) ohverdamist. USAs võib ülemkohus lubada loomade rituaalset tapmist, kui see on osa usuvabadusest. Euroopas sellist vabadust ei tunnistata. Eestiski sai tänavu tähelepanu lammaste rituaalne ohverdamine Lääne-Virumaal, mille põllumajandus- ja toiduamet peatas.

Religioosne ohverdamine näitab, kui laialdane on tapmine olnud kunagistes ja praegustes kultuurides ja kui mitmekesine on see ühiskonniti. Arusaam, et õige ja arenenum usk on algelisest etem, on tavaliselt lõhestav, rassistlik ja iseloomulik kolonialismile. Kuigi loomade ohverdamist jäädakse kritiseerima, jätkub see ilmselt kõikjal, v.a juhul, kui seda keelab seadus.

Kõik kultuurilistel põhjustel tapmised ei ole religioossed ohverdused – ei ohverdata, kuid tapmisega seotud tava esitletakse kui pidustust. Pidusöök, kus pakutase erilist toitu, nt nuumvasikat, võib teenida sotsiaalpoliitilist eesmärki. Küpseliha pakutakse külalisele mulje avaldamiseks, staatuse ja võimu säilitamiseks või ühiskonda liitmise riitusel.

Ka inimeste kogunemine, et saada osa hooajaliselt külluslikust toidust – rändavad kalad, karibuud või linnud – on omalaadne kultuuriline sündmus, millega sageli kaasnevad pidustused. Nii on meilgi kevadine tuulehaugi ja tindi püük toonud kaasa omalaadse pidutsemise. Kirde-Indias peetakse igal aastal käsitiivaliste söömise festivali.

Teadus(katse), haridus. Kunagi oli zooloogide üks peamine töövahend püss, millega uuritav loom tapeti, et ta jõuaks teadlase töölauale ja muuseumi. Muutused ses vallas hakkasid toimuma XX sajandi alguses, kuid tänapäevani peetakse looma tapmist teadmiste saamiseks põhjendatuks, sest motiiv on teine – otsida vastust, kuidas inimese või looma keha toimib, mis põhjustab haigusi, kuidas luua ohutut ravimit. Paljud avastused on tehtud ja ravimid kontrollitud loomuuringute käigus.

Teadlane peab vaagima meetodit, otsustama selle vajalikkuse ja tagama looma kohtlemisel kõrgeima standardi. Eestis tuleb loomakatse tegemiseks saada nõusolek vastavalt nõukogult, kes hindab metoodika asja- ja ajakohasust.

Loomuuring on rangelt reguleeritud, et tagatud oleks looma heaolu ja eetikanormid. Kehtib nn 3Ri printsiip (ingl replacement, reduction, refinement): 1) looma asemel saab kasutada tehnoloogiat, et uurida nt mehhanisme molekulaarsel tasemel; 2) võimalikult väikse arvu loomade kasutamine, kui looma kasutamine on vältimatu; 3) tehnoloogiline sihitamine, et tõsta nii looma elu kui teaduse kvaliteeti ja vältida asjatut kahju. Loomkatse tegija on moraalne eeskuju.

Tuleb luua looma vajadusi arvestav keskkond, tagada normaalne käitumine, toitumine ja tervis. Siiski ei lõpe loomade kasutamine ja surmamine teaduses üle öö. On loomkatseid, mille eesmärk on teada saada, kuidas loomale vähem kahju teha. Näiteks püügilõksu arendamine eeldab katseid, et teada saada, millises lõksus on looma kannatus väikseim.

Teadmiste nimel ei pea tapma, kuid see vähendab oskust vältida tapmist tulevikus: põldu kaitstes peab teadma, kuidas mõju loomale vähendada; liigi taasasustamisel ei ole mõtet, kui liiki ei jälgita ega kaitsta kiskjate eest. Eestis on euroopa naaritsa Hiiumaale tagasi toomiseks kütitud seal elavad ameerika naaritsad, ka lagritsa taasasustamiseks peab teadma, kas on vaja kiskjaid ohjeldada.

Arstiõppes ei kasutata enam loomi, kelle peal kätt harjutada või on vähendatud nende arvu. Looma asemel kasutatakse realistlikke 3D-mudeleid ja videosalvestisi.

Kokkuvõte. Looma tapmine on aktsepteeritavam, kui seda vaadata kiskluse, konkurentsi, ekspluateerimise, enesekaitse, optimaalse toitumise või territooriumi kaitsena – eesmärk on parandada oma ellujäämise võimalust. See on iseloomulik elule üldiselt, on osa toiduahelast, mistõttu on ahela lülide suhted pidevas muutumises.

Ökoloogias tähendab see aineringet ehk erinevate keemiliste elementide omastamist, kasutamist, kõvale heitmist – ökosüsteem on kui või(s)tlus elementide nimel. Taim ja loom vajavad elemente, nende vaegusel on tervis, heaolu ja sigivus vilets ning kiire hukk tõenäolisem. Seega, et surma vältida, peab surema keegi teine.

On mõistetav, et paljudele ei ole tapmine vastuvõetav. Mittetappev elulaad rõhutab inimest kui konkurenti, mitte kui kiskjat. Siiski ei ole mittetappev elustiil füüsiliselt ja ökoloogiliselt võimalik, sest kõigi eluviisidega kaasneb juhuslik või teadlik, otsene või kaudne looma tapmine. Loomtoidust loobumine võib ajutiselt tapmist vähendada, kui põllu tootlikkus ületab inimkonna nõudluse. Selle piirini jõudes tuleb taas otseselt või kaudselt tappa või muuta märkimisväärselt elulaadi, nt vältida linnastumist ja tööstuse laiendamist.

Ökoloogiliselt on nn rahulik koos­eksisteerimine loomadega võimatu, seega on kõigi otseste ja kaudsete tapmisviiside kaotamine viljatu pingutus. Kuid tuleb meeles pidada, et meil on teadmised ja saame olla vardja, et lahendada suhted loomadega parimal võimalikul moel.

Marko Mägi on Tartu ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloog.

* Benjamin L. Allen, Christopher Bobier, Stuart Dawson et al., Why humans kill animals and why we cannot avoid it. – Science of The Total Environment 2023, 896: 165283.