Nüüd on vist enam-vähem selgeks vaieldud, et muusikaline eneseväljendus on sama vana kui suuline keel. Mõni teadlane tegelikult veel vaidleks, et muusika on keelest vanemgi, aga siin hakkavad mängima metoodilised nüansid, definitsioonid, kultuurid. Lõpuks on ikkagi suur hulk oletusi, sest helist ei saa ju fossiili. Aga kui vaadata seda, mille kohta on faktiline tõestus, siis polegi vaja vaielda, sest kindlasti on leitud tõendeid, et juba esimeste iidsete piltide ja tekstide aineseks on olnud muu hulgas muusika. Teadlased eelistavad lihtsaid selgitusi ja kõige lihtsam ja intuitiivselt arusaadavam on see, et muusika on lihtsalt olnud alati nii tähtis, et sellest tuleb maha jätta kirjalik märk. Või siis emotsionaalselt nii liigutav ja inspireeriv, et loovhinged ei saagi teisiti. See on tähelepanuväärne: ürgpikast talletatud ajaloost hoolimata ei ole ikka veel muusika kohta kõike ära kirjutatud. Sest, noh, inimkond teeb muusikat pidevalt suures koguses juurde, kasutades selleks kõikvõimalikke vanu ja uusi tehnoloogiad. Samuti mõtlevad kõikide valdkondade teadlased aina välja uusi muusikaga seotud uurimisküsimusi, koguvad andmeid, teevad uuringuid ja võtavad need lõpuks kirjalikult kokku.

Muusika uurimine on avatud kõigile teadusvaldkondadele, mistõttu leiab muusikauuringuid mõnikord ootamatutest ajakirjadest. Selline kõrvalpilk võib olla väga huvitav, aga juhtub ka nii, et artiklit lugedes on ikkagi kahju, et muusikat sisaldavasse keerulisse ja katse­isikurohkesse eksperimenti ei kaasatud muusikateadlast muusikanäiteid valima ja teoseid õigematest kohtadest „tükeldama“, sest väga vähe on uuringuid, kus katseisikud kuulavad teoseid tervikuna – ikka kas „esimesed x arv takte“ või mõni lõiguke kuskilt mujalt.

Kui vaadata, kuidas on ajas muutunud muusikapsühholoogia uuringute ja raamatute n-ö suured teemad, on näha, et need on pelgalt käitumuslike protsesside mõõtmiselt liikunud mälumehhanismide, õppimise ja õpetamise, aju-uuringute ja viimasel ajal muidugi vaimse heaolu juurde, sealhulgas meditsiini valdkonda. Muusika mõju närvisüsteemi stabiliseerimisele ja isegi valu­taluvuse suurenemisele on tõendatud, see võib olla õige muusikavaliku puhul märkimisväärne. Võrreldes süstitavate või tableti kujul ravimitega on muusika peaaegu olematute kõrvaltoimetega rahusti või meeleolustabilisaator. Miks „peaaegu“? Sest muusikaterapeudid siiski alati hoiatavad, et muusika psühholoogilisi mõjusid on igasuguseid ja uisapäisa ei maksa kõigile patsientidele ikkagi sama plaati peale panna. Ennustada võib, et tõenäoliselt jääb heaolu teema uuringute keskmesse kauemaks, sest eri põhjustel ei ole paljudel inimestel praegu hea olla.

Kui rääkida veel poppidest vald­kondadest, siis tehisaru jõudis muusika­uuringutesse juba suhteliselt ammu. Enam-vähem kohe, kui programmeerimise tööriistad olid esialgu kättesaadavad vaid nutikamatele teadlastele, asuti tehisaru rakendama muusika loomiseks ja loomingu testimiseks päris kuulajate peal. Samuti võimaldas harjumus kuulata muusikat elektroonika­seadmetes hakata võrdlemisi kiiresti ja vähese vaevaga ana­lüüsima teaduslike meetoditega inimeste muusikaeelistusi, ka üksikute teoste kuulamise kohta, kellaaega ja kordusi. Nüüdseks on suurandmete analüüs ja masinõpe teadusest juba praktikasse jõudnud, kohtume meie maitsele timmitud muusikaeelistuste algoritmidega oma nutiseadmetes iga päev.

Kui minna teadusraamatute juurest igapäevasema kirjutamise juurde, siis näib, et inimestele läheb väga korda, mida muusikast kirjutatakse. Näiteks võib tuua kas või Sirbi muusikaartiklite lugemisstatistika veebis või selle, kui edukalt müüakse muusikute ja bändide elulugusid. Muidugi võib õigustatutult küsida, kas pole elulugude puhul lugeja lihtsalt uudishimulik, nii et tunneb huvi tegelikult muusikute üldjuhul kireva ja patuse elu, mitte muusika vastu, kuid üks ei välista teist. Ka teadusartikli puhul huvitavad mind nii teadustulemused kui ka uuringut juhtinud teadlased isiksustena. Ühtlasi huvitab mind, kust saadi uuringu tarvis raha.

Muusikast kirjutades saab luua kuuldeliselt nõmeda või igava teose ümber sõnadega terve omaette maailma, mis teeb ka selle teose kohe paremaks, huvitavamaks, kas või talutavamaks. Ka kevadisel EMTA noorte uurijate konverentsi arutelul leiti, et näiteks nüüdisaegse kunstmuusika olemuse kohta võiks enne esimest kontserdilkäiku midagi lugeda või sellest kellegagi vestelda, et ootused oleksid optimeeritud, ning segaduse või pettumuse asemel võiks kuulaja häälestada end hoopis uudishimu ja muude emotsioonide lainele.

Kunagi ei juhtu küll vist vastupidi, et kehv kirjutis hea muusika puhul midagi muudaks. Isegi kui tekst pole köitev, ei võta see muusikalt midagi ära. Kõige parem on küll hea tekst hea muusika kohta. Aga „hea“ on muidugi suhteline, oleneb definitsioonist ja metoodikast …