Paco Calvo, Natalie Lawrence, Planta Sapiens. Taimede olemuse jälil. Inglise keelest tõlkinud Krista Kallis, toimetanud Leelo Laurits. Esikaane foto: Heiti Paves, illustratsioonid: Natalie Lawrence. Sarjast „Bibliotheca Scientiarum Vitae“. Tallinna Ülikooli kirjastus, 2025. 357 lk.

Tallinna Ülikooli kirjastus jätkab ülimalt tänuväärset ettevõtmist eluslooduse teemalise aimekirjanduse vahendamisel. Paco Calvo,¹ kes käis kaks aastat tagasi ka Eestis „Biotoopial“,² juhatab Murcia ülikooli juures laborit MINT (Minimal Intelligence), kus uuritakse taimede signaliseerimist ja käitumist ning mis on maailmas esimene omataoline.³ Ega selliseid laboreid väga palju olegi. Veel üks selline on samuti väga kuulsa taimemõtlemise uurija Stefano Mancuso juhitud rahvusvaheline taime neurobioloogia labor.⁴

Suvel osalesin Rahvusvahelise Bioloogia Ajaloo, Filosoofia ja Ühiskonnateaduste Ühingu (The International Society for the History, Philosophy, and Social Studies of Biology, ISHPSSB)⁵ konverentsil Portos, kus taimemõtlejatel oli koguni kaks paneeli ja kus võtsid sõna Vicente Raja⁶, Miguel Segundo Ortin⁷, Gui Sanches de Oliveira⁸ ja teised. Mul oli ürgammu kõvakettale salvestatud hulk taimemõtlemisega seonduvat materjali, ent sellega tegelemine oli mattunud muude kirjutamiste alla. Pärast konverentsi kaevasin kõik üles ja otsisin veel hulganisti lisa. Ja sügisel, hopsti, oli üks neist loetud raamatutest juba ka eesti keeles olemas!

Kuidas taimed mõtlevad

Eespool nimetatud kahe labori nimed ja loosungid peegeldavad võitlusi taimemõtlemise vallas, millest on ka raamatus juttu seoses ajakirjaga, mis algselt olevat kandnud nimetust Taimede Neurobioloogia, ent hiljem sai osa seltskonna survel nimeks Taimede Signaliseerimine ja Käitumine.⁹ Sest taimedel pole ju neuroneid: kuidas saab siis rääkida nende neurobioloogiast? Sellise nimetuse algne mõte seisnes selles, et taimedel on analoogsed funktsioonid, mida loomadel kannavad peamiselt neuronid. Juba säärane võitlus mõtlemist kandva substraadi üle on üksjagu eksitav. Palju selgem oleks asi siis, kui need laborid kannaksid lihtsalt nime Plant Cognition Lab või Plant Intelligence Lab. Väita, et mõtlemine on laulatatud neuronite külge, on sama hea kui väita, et imetajad seedivad maoga ning et kui näiteks kingloomal pole magu, siis järelikult ta ei seedi. See on ilmselgelt absurdne, sest magu on teatav metabolismile spetsialiseerunud organ, aga metabolism on evolutsiooniliselt võrratult vanem kui magu. Samamoodi on aju elusolendi käitumist reguleeriv organ, aga elusolendid on oma käitumist mingil määral reguleerinud ja ümbrusega kohandanud elu algusest peale (umbes 3,7 miljardit aastat tagasi), kuid aju tekkis palju hiljem (umbes pool miljardit aastat tagasi).

Mõneti on see terminoloogia küsimus, kas me kasutame sama nimetust „mõtlemine“ nii inimeste, loomade kui ka taimede puhul või püüame leida eri termineid. Filosoofide hulgas on palju neid, kes tahaksid piirata seda mõistet üksnes inimesega. Sellise valiku halb külg on see, et kui me hakkame lähemalt vaatama, siis enam-vähem kõik inimese aruka tegevuse ilmingud esinevad mingil kujul ka teistel elusolenditel. Ja teisipidi võib selguda, et sugugi mitte kõik inimesed ei mõtle selle sõna tugevas mõttes, nii et tuleks eristada eri sorti inimesi, mõtlevaid ja mittemõtlevaid, mis ühiskondlik-poliitiliselt on siiski libe tee. Sama lugu on taimedega: neil on olemas peamised loomse intelligentsi tunnused (kohastumuslik reageerimine ümbrusele, ümbruse aktiivne muutmine, taju, liigutamisvõime jm). Kui me tahame piire paika panna, siis jääme hätta nende kaitsmisel ja muutume vältimatult varem või hiljem dogmaatiliseks. Seepärast oleks otstarbekam mitte vaielda selle üle, kas taimed, loomad, seened, algloomad mõtlevad või mitte, vaid uurida, kuidas nad mõtlevad, s.t uurida neid konkreetseid mehhanisme, mida nad oma mõtlemises kasutavad. Kuigi „Planta Sapiens“ käsitleb ka taimemõtlemist üldisemalt, on selle peamine eesmärk uurida taimemõtlemise peenemaid, keerukamaid ilminguid.

Näiteks suudab taim vahet teha sellel, kui tuul tema lehte õõtsutab ja see millegi vastu puutub, ning sellel, kui röövik teda krõmpsutab. Viimasel juhul võib taim käivitada keemilised enesekaitsemehhanismid, mis kaitsevad teda edasise kahju eest ja/või parandavad haava. Autorid kirjeldavad koguni seda, kuidas tomat rööviku rünnaku puhul tekitab kemikaale, millel „on taime­röövikutele õõvastav mõju: nood muutuvad kannibalideks. Kemikaalid muudavad taime maitse röövikutele kohutavaks ja hoiatavad ka läheduses olevaid taimi, et needki kemikaale kasutusele võtaks. Näljased putukad hakkavad seepeale tomatilehtede asemel ründama teisi putukaid“ (lk 106-107).

Taim suudab teha pikaajalisi plaane. Teada-tuntud näited on muidugi varuainete kogumine oma organitesse (nt juuremugulatesse, tüvesse), lehtede mahaheitmine sügisel jm. Aga nad teevad plaane ka teistel ajaskaaladel. Pikemal ajaskaalal teevad nad otsuseid, mis suunas välja arendada oma juurestik ja võra ja see peegeldub lühema ajaskaala otsustes. Raamatus kirjeldatakse katset, kus hernetaime juured olid jagatud kahe poti vahel, millest ühes oli ühtlane toitainete hulk, aga teises varieerus suuresti, olles kord väiksem ja kord suurem kui esimeses. Kui toitainete hulk esimeses potis oli piisav, arendas hernes välja ainult selle poti juurestiku ega hakanud teisega jändama isegi siis, kui seal oli toitaineid rohkem. Kui aga toitainete nivoo esimeses potis muutus liiga madalaks, siis hakkas ta riskima ka teise potiga (vt lk 123-124).

Taimedel saab välja arendada tingitud reflekse. Herned paigutati Y-kujulisse seadesse, nii et nad said edasi kasvamiseks valida kas ühe või teise haru. „Hernevõrsetele näidati ühel Y küljel fotosünteesile kaasaaitavat sinist valgust „tasuna“, mille suunas nad kasvama hakkaksid. Kui sinist valgust polnud, valisid nad suuna, kust sinine valgus viimane kord tuli. Kuid kui neid treeniti, pannes mitu päeva järjest väikese ventilaatoriga õhu liikuma enne sinise valguse saamist, [—] juhtus midagi põnevat. Võrseid sai kallutada oma loomulikust reageeringust – kasvada Y-labürindi selle haru poole, kus viimati sinine valgus ilmus – kõrvale, juhul kui ventilaatorit tunnetati teisel poolel. Paistab, et ventilaator oli hakanud hästitreenitud võrsetele tähendama „sööki““ (lk 126).

Väga intrigeerivad on ka anesteesia näited, millest on juttu raamatu alguses (lk 25–43). Taimede liigutused toimuvad üldjuhul liiga aeglaselt, et me neid palja silmaga näha saaksime, ehkki kiirendatud filmi abil saame needki jälgitavaks teha. Kuid on mõningaid taimi, mis reageerivad piisavalt kiiresti, et me nende reaktsiooni märkaksime, näiteks mimoosi lehe longu vajumine või kärbse­püünise (Dionaea muscipula) lõksu sulgumine. Kuid kui taimele antakse anesteetikum, mis toimib näiteks ka inimese peal, sellised reaktsioonid kaovad. Taime saab „uinutada“ samamoodi nagu inimest. Ja sellest stuuporist tulevad nad välja samamoodi aegamööda nagu inimenegi: esiotsa on nad aeglasemad ja uimased ning alles mõne aja pärast taastub endine ärksus ja reaktsioonikiirus. Kui taime on kahjustatud, toodab ta endogeenselt ka valuvaigisteid.

Valuga on samamoodi nagu eespool mainitud seedimise ja mõtlemisega. Iga elusorganism peab suutma registreerida talle sündinud kahju, et üritada seda vältida või selle vastu midagi ette võtta. Valu, mis meil liigub mööda närve, on selle funktsiooni spetsiifiline avaldus, aga ütelda, et valu absoluutses mõttes „enda kahjustatuse kogemine“ tekib alles koos närvisüsteemiga, on absurdne. Ilmselgelt ka taim kogeb seda, kui teda vigastatakse ja selles mõttes tunneb valu. Ilmselt on sellel valul ka eri määrad, nõnda nagu ka meie kogeme eri määral valu: kui oleme end kriimustanud, sisse lõiganud, kui sõrm on otsast, või kogu käsi. Samamoodi võib arvata, et taime jaoks on eri määral valusid: kui puul rebitakse otsast üks leht, üks oks, või kui ta üleni maha saetakse. Ja viimanegi võib olla eri määral valus eri liikidel, nt männil võrreldes pajuga, kes juure­võsust ajab uue klooni maa peale.

Lisaks enesekogemise sidumisele närvide külge takistavad taimede subjektsuse mõistmist veel mõned arusaamad. Esiteks „kesknärvisüsteem“. Kuna taimedel pole üht kohta, kuhu kõik kokku jookseb, siis nende enesekogemine – kui see olemas on – peab olema hajusam ja ebamäärasem. Ent selle juures unustatakse ära, et kesk­närvisüsteem pole tsentraliseeritud. Aju ise on hajus, võrgustikuline. Selles on küll spetsialiseerunud osi, kuid seal ei ole üht „kuningat“, kes kõike juhiks (ja kui hoolikamalt järele mõtelda, siis me ilmselt näeme, et see ei saakski toimida). Taimed oma infokanalitega (soontaimede puhul ksüleem ja floeem) moodustavad närvisüsteemi sarnase võrgustiku. Soontaime soonestik ongi nagu aju närvivõrgustik.

Mis takistab mõistmist

Teine takistav tegur mõtlemise mõistmisel nii taimede kui ka loomade puhul on iganenud instinkti mõiste. Instinkt on automaatne, mehaaniline reaktsioon mingile ümbruse olukorrale. Arusaam oli vanasti säärane, et inimene suudab vabalt ja loovalt mõtelda, aga loomad (taimedest rääkimata) on aheldatud instinktide külge ja on nagu tölbid masinad. Kui me aga järele mõtleme, siis mõistame hõlpsasti, et instinkt ei saa olla primaarne nähtus, vaid see on sekundaarne. Kui ma oskan jalgrattaga sõita, siis on see muutunud automaatseks, ma ei pea selle peale enam mõtlema, see on justkui instinkt. Aga ometi pidin ma selle kunagi ära õppima, ja see nõudis tähelepanu, harjutamist ja ka valusaid kukkumisi. Mingid muud funktsioonid on mul muidugi veelgi rohkem sissejuurdunud, näiteks seedimine ja hingamine. Neid ma teen juba algusest peale. Ent seedimise ja hingamise organid olen ma ise oma embrüogeneesi käigus valmistanud (ja me teame, et embrüogenees on kaunis plastiline, suutes mingil määral parandada ette tulevaid vigu ja eksitusi) ning keegi mu eellane pidi vastavad organid ja talitlused evolutsiooni käigus välja arendama. Instinkt väljendab teadvuse suikumist, tähelepanu raugemist, ja see on energeetiliselt otstarbekas: nõnda nagu tootmist mehhaniseerides saame hõlpsamini suurema väljalaske, saame ka oma käitumist automatiseerides hõlpsama vaevaga tõhusama tulemuse. Häda on muidugi selles, et vahel võib automatismiga mööda panna. Aga siis on kahest üks: kui mingi liigi automatism on liiga jäik ja kohanemisvõimetu, siis ta sureb välja; või siis peab suikunud teadvus virguma ja ta peab leiutama vastused, mis ei ole samasugused nagu enne, ta peab hakkama uuel moel käituma. Organismil tervikuna on alati mingi ärksus, ta pöörab tähelepanu ümbruse eri aspektidele ja kohandab oma tegevust sellele vastavalt, mõtleb ses laias tähenduses. Ükski elusolend ei saa olla üleni ja täiesti tuim automaat.

Kolmas segav asjaolu on subjekti are piiritlemine. Mina kui subjekt oleksin siis oma nahaga piirnev organism. Kui ma aga lähemalt uuriksin, siis näeksin otsekohe, kuidas need piirid lõputult igatpidi sopistuvad. Esiteks, minu keha sees ja pinnal on miljardeid olendeid, kelle DNA erineb Homo sapiens’i omast. Teiseks, oma elutegevuses sõltun arvututest muudest asjadest, olenditest ja asjaoludest: õhk, maapind, toit, selts. Minu meeleolu sõltub mu keha mikrobioomist. Minu „enese“ mõistmine on väga suurel määral tuletatud minu perekondlikust taustast, sõprus­konnast, ajaloolisest pärimusest Eestis, aga ka Euroopas ja Hiinas jne. See ei tähenda mitte seda, et piire ja eristusi üldse ei ole, vaid seda, et need piirid on võrratult sopilisemad ja läbi põimunumad, kui me sageli arvame. Just taimede puhul tuleb see eriti hästi välja, kui me pöörame tähelepanu nende sümbiootilistele suhetele teiste taimedega, aga ka putukate ja seentega. Taimede elu on tihedalt seotud putukatega, kes neid tolmeldavad, ründavad ja kaitsevad; seentega, kes moodustavad taimejuurtega mükoriisa, mille kaudu vahetatakse aineid ja infot. Kuna loom liigub n-ö ühes tükis, võttes end ära sellest kohast, kus ta enne oli – samas kui taim liigub niimoodi, et jääb ka sinna varasemasse kohta alles –, siis me liialdame tema eraldatusega, oma ümbrise piiresse koondatusega. Taimede sümbioosid aitavad paremini näha sidemeid ja seoseid ka läbi looma piiride.

Neljandaks takistab meid mõtlemise ja arukuse sidumine lokomotsiooniga, s.t kohavahetusega. Animalotsentrismi (mis ei piirdu üksnes lääne pärimusega, vaid iseloomustab ka näiteks budismi¹⁰) toidab arusaam, et ruumis ringiliikumiseks on vaja olla arukas, et mitte takistustele põrgata, ohte vältida ja võimalusi jahtida. Eks sel otstarbel ongi ju kujunenud loomade närvisüsteem ja aju ning mitmekesised efektororganid. Ent järele mõeldes on ju koguni vastupidi: loom saab ohu eest jalga lasta, aga kui sa suudad taime kombel ühe koha peal elades hakkama saada ja kõiki ohte trotsida, siis nõuab see veel eriti suurt nutikust, osavust, leidlikkust. Ega me asjata ei räägi arstirohust: algselt ravimid olidki peamiselt taimset päritolu ning nende toime aluseks olid taimede sünteesitud keemilised ühendid. Loomad sagivad ringi, samal ajal kui taim seab üles oma oivalise keemialabori (tõsi küll, nüüdseks on inimloom suutnud samuti keemiat arendada). Ühe koha peal püsimine nõuab taimedelt ka sotsiaalset tarkust, võimet tõrjuda mõningaid olendeid, koopereeruda mõningate teistega. Loom võib suure osa ajast põhimõtteliselt ka üksinda ringi uidata, rebides end lahti üksikkontekstist, aga taim on kontekstimeister, kes arvestab kasvukoha asjaoludega ning neid ka ümber kujundab.

Mõni sõna tõlkest

Mis puudutab raamatu tõlget, siis see on hea, hästi loetav ja asjatundlik. Silma jäid mõned üksikud asjad: ld Stentor on eesti keeles tõrilane; Darwin ei rääkinud teoses „The Formation of Vegetable Mould Through the Action of Worms“ („Huumuse teke vihmausside toimel“, 1881) mitte hallitusest, kuigi „mould“ võib tähendada ka hallitust, vaid sellest, kuidas vihmausside tegevuse kaasabil tekib mulla viljakas huumusekiht (vegetable mould); teose alapealkiri on originaalis „Unmasking Plant Intelligence“, mis on tõlgitud kui „Taimede olemuse jälil“, kuigi täpsem oleks „Taimede arukuse avastamine / paljastamine / uurimine“. Kuid need üksikud seigad ei sega teose nautimist. Väidan, et see raamat on viimasel ajal eesti keeles ilmunud kirjavarast üks olulisemaid.