Sestsaati, kui umbes 20 aastat tagasi Tallinnas järjepanu liikuma hakkasin, olen selles linnas läbinud jala palju tuhandeid kilomeetreid. Mind ei ole meelitanud see, mis on keskel, ilus ja hinnatud, vaid ikka serv – ala, kus linn ja loodus kokku saavad. Tuleb tõdeda, et 20 aasta jooksul on linn muutunud omajagu: osa äärealasid, kus veel kümmekond aastat tagasi oli mõnus uidata, pole enam olemaski.

Ääreala all ei pea ma silmas niivõrd geograafilist linnaserva kui just vähe reguleeritud ja -puudutatud alasid, mis on arenenud omadel tingimustel ning kujunenud seetõttu metsikuiks, kummastavaiks ja loovaiks paiguks, milles on esindatud linnale ehk pisut võõras vabadusetung. Mulle kui endisele Tallinna ülikooli tudengile meenub esmalt ülikooli tagant algav tühermaa, kuhu nüüd on paigutatud neljarajaline Reidi tee. Tolle eikellegimaa kaudu sai Piritale ühtegi inimest ja autot kohtamata. Ma ei taha öelda, et vana on parem kui uus, osutan üksnes sellele, kui suure muutuse on üks paik läbi teinud.

Teisena liigub mõte Veerenni ja Filtri tee vahelisele alale, kuhu on kerkinud uuselamurajoon kenade, aga ka äravahetamiseni sarnaste suurte majakastide, omapärase välimusega lasteaia, paari kergliiklustee ja väikeste kinniste mänguväljakutega majade siseõuedes. Millegipärast kohtab ses paigas harva jalutajaid, ja ka liikuvaid autosid, mis aga on hea. Jällegi on erinevus olnuga märkimisväärne: varasem võpsik oli vähemalt suviti täis elutegevust – omapärases looduskoosluses võis märgata loomigi. Jäi mulje, nagu oleks sattunud linnaserva või alevisse. Peab aga tunnistama, et võpsikut asendav mitmekesine ja nutikalt kujundatud virgestusala on omasuguste seas parimaid, mida olen Eestis näinud. Võtku teised arendajad Merkost eeskuju!

Ka ülejäänud metsikalasid, mis pole pargid, ähvardab vääramatu tsiviliseerumine. Jalgpallistaadioni ja Marta tänava vahel paiknevale alale, kus õhtuti on nii rahulik jalutada, planeeritakse moodsat elamurajooni. Juba ongi seal näha esimesi uusi maju. Lasnamäe paepealsele tahetakse rajada hiigelhaigla ja uueaegsete võimalustega park-rekreatsiooniala, Tuvi pargi naabrusesse tulevad kõrghooned, „tänavarajatised või jalgteed ja haljastus“¹, sellest üle tee paiknev Tallinna lastestaadion asendub juba lähemal ajal Ameerika Ühendriikide monstrumliku saatkonnahoonega, linnahalli ümbrusesse kavandatakse „tõeline tulevikulinn, mis pakub oma purskkaevude, parkide ja moodsa arhitektuuriga palju mõnusaid ajaveetmisvõimalusi“², „kirjanduslikuna mõjuva hipodroomi koha võtab üle linnak, mille värav avab uksed uutele võimalustele“.³

Iseenesest on see kõik vahva ja vajalik: elukeskkond saab ajakohasemaks, turvalisemaks ja kasutajasõbralikumaks. Linn areneb. Peabki arenema. Juhtiva arhitektuuriloolase Mart Kalmu hinnangul on Tallinnas väga palju jäätmaad, korrastamata ruumi ja hoonestamata alasid. Tema arvates on linn „ebaratsionaalselt hõre ja välja ehitamata“, mis kujutab endast tõsist probleemi.⁴ Seega on, mida teha.

Kui Kalm ütleb, et tema unistab kesklinna jätkuvast tihendamisest, siis mina seevastu sellest, et jääks püsima viimased raasud säärast ruumi, mis ei ole tavapäraselt linlik, vaid vaba, hõre, looduslik, loomulik, mitte(üle)reguleeritud, mitte(üle)disainitud, mitte(üle)korraldatud, seega ennekõike natuke metsik ja omamoodi. Gregor Mändma, kellest tuleb juttu allpool, on nimetanud sellist ruumi tabavalt „taltsutamata tsooniks“.⁵

Jätame kõrvale suured jäätmaad ja vaatame siin-seal majade vahel asetsevaid roheoaasikesi, kus saab võililledel lesida ja lastega puu otsas ronida. Neid ju enam peaaegu polegi. Mäletate 1990. aastatele nii iseloomulikku pilti, kui kortermajade ees ja taga lokkasid täies pikkuses koduse ilmega peenrad pilgeni täis taimi, ilulilli ja ka umbrohtu, kui kõige usinam majaelanik parasjagu maale oli sõitnud? Viimastel aastatel olen sellist pilti näinud vist kahel korral. Parkettkivisillutised, üksik pink ja täpselt väljamõõdetud kohtadesse paigutatud neli lilleklumpi on kodused peenrad linnast välja tõrjunud. Määratu kaotus, leian ma.

Meie linnaruumilahenduste põhihäda on ülestandardimine. Pole kindel, kas seda saakski vältida, sest kõik need, kellest ruumilahendused sõltuvad – linna­planeerimise mõtestajad, lahenduste tellijad, tellimuste teostajad ja peamised kasutajad –, on sarnase profiiliga.

Nad on haritud, teadmiste usku, edukad, innovaatiliselt meelestatud, sotsiaalselt ja kultuuriliselt kapitaliseeritud, keskmisest suurema keskkonnateadlikkusega ja neile meeldib rääkida 15 minuti linnast.

Pole kahtlust, et enamik mainituid on empaatilised, nad üritavad siiralt muuta maailma paremaks, kuid ruum, mida ellu kutsutakse, kannab siiski just nende nägu. Ja seegi on mõistetav, sest nagu ütlevad Johanna Pirrus ja Epp Vahtra­mäe: „ruumiloome protsess on pahatihti konfliktiallikas, kuna tõe­näosus üksteist mitte mõista või üksteisest mööda rääkida on suur. Debatt avaliku ruumi teemal on seniajani konarlik ning näib, et ka kahe käe sõrmedel kokku loetavate inimeste ja huvigruppide pärusmaa, kuhu uutel tulijatel ja värsketel ideedel on keeruline sisse murda.“⁶ Need read on kirja pandud aastal 2020. Seda, et seis on vahepeal kindlasti paranenud, märgib näiteks planeerimisele eelnev ideekorje sagenemine.

„[—] linnaplaneerijate ja arhitektide geomeetriline ruum näib olevat samaväärne „õige tähendusega“, mille lingvistid ja grammatikud konstrueerivad selleks, et saada enda käsutusse normaalne ja normatiivne tasand, mille taustal siis osutada „kujundlikele“ hälvetele“, kirjutab Michel de Certeau oma „Igapäevastes praktikates“.⁷ Ei kahtle, et ka selles küsimuses on edasi liigutud, kuid on ka selge, et olemasolevat ruumi ümber kujundades luuakse alati „õiget“ ruumi.

Samuti on selge, et igal ruumilahendusel on adressaat ja alati on neid, kellele midagi ei sobi. Näiteks minu meelest kannavad kõnealused lahendused endas liiga tugevat inimlikku puudutust ja on teistmoodi hõredad – nimelt loovast elaanist ja tähendusrikkusest. Oma standarddisaini ja ettemääratusega on nad igavad ja kipuvad hinge kinni pitsitama. Taltsutamata tsoonides on loovat tühjust ja ehtsat loodustunnetust, mille järele mittekohtade ja muu moodsa ruumi surve all ägavas linnas esineb üpris selgelt tajutav puudus. Siin leiab aset seesama, mida de Certeau on kirjeldanud, tõustes World Trade Centeri tippu: „linna haardest pääsemine, väljumine massist, mis võidab ära ja segab ühte kõik identiteedid“.⁸

Muidugi, selline vaba ruum, mida mina silmas pean, on alati ka pisut probleemne. See on sageli korratu, harjumatu, ebaturvaline, täis prahti jne. Niisugune ala linnas, mis on juba olemuslikult püüdlemine korra, valguse, esteetilise normatiivsuse poole, päästab varem või hiljem valla konflikti. Olles alati kultiveeritud, alati disainitud, püüab standarditud-tsiviliseeritud linnaruum taltsutamata ruumi – kus disainitööd teeb peamiselt looduslik valik –, enda alla heita, alustades selle puuduste paljastamisest. Kuna vaba ruum on ääreala, on loomulik, et sinna satub tegelasi, olgu inimesed või teised liigid, ja muid elemente elu tinglikelt äärealadelt, mis ei vasta „puhta“ ruumi nõudeile.⁹

Selline element ja ühtlasi ka suurimaid probleeme kõnealuste alade puhul on prügi. Aga ega sellegagi ole kõik üheselt selge. Looduse seisukohalt ei ole prügi, või vähemalt mitte kõik sellest, tingimata ületamatu probleem. „Väga paljud liigid eelistavadki sellist keskkonda, kus on rusud ja saab varjuda ehitusprahi pragudesse. Loodus on inimese tehtu üle võtnud, sellega kohastunud,“ ütleb linnaplaneerija Eva-Maria Aitsam.¹⁰ Muidugi saab prügitamist/mitteprügitamist ruumi asjakohase kasutamise reguleerimisega soovitud viisil suunata, kuid parem oleks, kui seda suunaks lastetuba. Vastasel juhul liigub prügi kardetavasti vaid ühest ruumi osast teise.

Võib arvata, et hoolivad lapsevanemad hoiavad oma järeltulijad taltsutamata ruumist eemal, kuid võib-olla vajavad just nemad harjumuspärasest keskkonnast hälbivat ruumikogemust. Gregor Mändma kirjutab Müürilehes linnahalli kohta: „See ruum kuulub just nendele, kes ei käi ooperis ning kellel pole mingit asja ühelegi rahvusvahelisele ärikonverentsile.“¹¹ Tugev tundetoon reedab, kuivõrd isiklik ja emotsionaalne on autori suhestumine vaatlusobjektiga. Järgnevalt kirjeldab Mändma, kuidas pärast pikka Eestist eemalolekut võttis teda esimesena vastu just linnahall. „Oma mahajäetuses oli see Tallinna kesklinnas üks ainsaid kohti, mis ei lajatanud mulle kohe vastustega. Vastik on näha igal pool vastuseid, kui ise kubised igasugustest küsimustest. Vastik on näha kaubanduskeskusi, parklaid, ameerikalikku autostumist, Tornimäe kõrghooneid. Vastik on näha, et ainus, mida avalik ruum pakub, on mingi­sugune vilets püüdlemine läänelikkuse või põhjamaisuse poole.“

On huvitav, kuidas Mändma räägib linnahallist kui elavast sõbrast, kes kuulab, lohutab, inspireerib, aitab leida … Küllap ongi metsikalad ka sõbalikud, sest neis puuduvad tavapärased sotsiaalsed piirid ja piirangud ning distsipliini haare, millest kõneleb Foucault. Nad annavad vabadust, lasevad hingata ja kogeda erinevust. Et ruumil on mälu, saab võimalikuks ühendus minevikuga ja koha küllastumine lugude ja legendidega, tähenduse ja vaimuga, mis on enese tunnetamise ja ülesehitamise seisukohalt ütlemata tähtis. „Linnahall annab neile [noortele] liminaalse paiga, kus seedida ja vaidlustada pealsesurutud identiteedinarratiive, ning võimaluse ise öelda, kes me oleme ja mida me tahame,“ nendib Mändma. Tähendab, taltsutamata tsooni toime avaldub tunnetatavalt identiteediloomes, mis kinnitab de Certeau öeldut ja võimaldab tuletada paradoksi: liikudes äärele, leiame eest keskpunkti.

Lõpetuseks veel mõni sõna empaatiast. Empaatia peaks rakenduma mitte ainult vähemustele, vaid ka teistele liikidele. Linnaplaneerimise diskursuses näib see teema olevat kodunenud. 2022. aastal ilmus Sirbis Hannes Aava sulest tervitatav artikkel ökoloogilisest tolerantsusest ja kooseksisteerimise arhitektuurist linnas. Aava kirjutab: „Haucki ja Weisseri seisukoha järgi peab teiste liikidega arvestamine algama juba planeerimise algfaasis ning ühendada tuleb ökoloogia ja ruumiline planeerimine. Siinjuures on keskne küsimus, millised loomad, linnud ja putukad peaksid üldse linnas elama. See otsus tuleb langetada varakult, et selgitada nende liikide vajadused ning nendega planeeringutes arvestada. Ideaalne oleks, kui ei keskenduta ainult juba kohapeal olevate liikide hoidmisele, vaid luuakse elupaiku ka uutele.“¹² Ilmselt on see praegu maksimum, mida annab ette võtta, kuid unistades võib astuda sammu edasi.

Häirib vaid see, et looduse osa on ikkagi sedavõrd tugevalt määratud inimese planeerida ja taltsutada. Kas ei võiks olla nii, et teatud ruumiosas saab loodus toimetada oma äranägemise järgi? Pole mõtet mõelda liialt palju rebasest, kes pressib linna. Kui ta ei saa inimtegevuse tõttu oma loomulikus keskkonnas hakkama, tuleb ta linna nagunii. Kui mitte täna, siis homme. Teisal osutab Aava ise programmilise planeerimistegevuse varjuküljele: „Korporatiivse rohepesu raames on rajatud ka linnamesilaid, kuigi hiljutiste uuringute järgi tuleb seda tegevust pidada ökoloogiliselt pigem kahjulikuks kui kasulikuks tegevuseks, sest mesila annab kohalike liikide ees ebavõrdse eelise mesinduses kasutatavatele meemesilastele.“¹³

Kui kogu see jutt ka vähimatki mõistmist ei ärata, siis võiks lohutust pakkuda asjaolu, et taltsutamata tsoonide püsides saavad mitmekülgsema linnaruumiga suhestumisvõimaluse järeltulevad põlved. Seegi väärtus.

Mulle on elavalt meelde jäänud üks pilt Lasnamäe paepealselt. Hilissuvi. Töölt tuleku aeg. Sinitaevast kaunistab ere päikeseketas. Klindiplatoo on mattunud rohelusse, milles pole ühtegi disainpinki, välijõusaali, jalgrattateed, liiklusmärki ega moekalt riides noorema­poolseid naisi ja mehi, kes kohvi limpsides lükkavad enda ees erksat värvi lapsevankrit. Roheluses on ainult tuhandete jalgade poolt risti-rästi sisse tallatud rajad. Üht sellist rada mööda liginevad linna poolt valjult juteldes kaks kesk­ealist naist. Nad jäävad seisma laia võraga metsõunapuu all. Sääraseid õunapuid on seal omajagu ja sel aastal on nad iseäranis tihedalt täis maitsvaid punaseid õuna­pabulaid. Naised tõmbavad alumised oksad alla ja hakkavad vaikides õunu noppima. Läbi paksu rohu ja võsa on näha nende usinalt liikuvaid käsi. Hoides veel oksast, lööb üks korjajatest hambad mahlasesse viljalihasse. Ta naeratab. Kui taskud ja kotid pungil, võtab noorem neist kaelast räti ja korjab sellegi täis. Sest pole midagi – õunu jätkub siin kümnetele ja ega kõik neid tahagi.

Tolles vaatepildis, mis on justkui pärit mõnelt vanalt maalilt, on mingi eriline võlu. See on lahutamatu osa minu ideaallinnast. Ja ma kardan, et kui sellesarnase pildi kordumine peaks ühel päeval osutuma metsikpaikades linnaplaneerimise tõttu võimatuks, ei ühenda mind kõnealuse linnaga enam miski. Siis on seegi linn nagu enamik teisi – valmis saanud ja tihe, ent ühtlasi hirmuäratavalt tühi.