Kas lõpuks on käes õudusfilmide renessanss? Seda mõistet on žanrifilmi ringkondades juba mõnda aega kasutatud, tõmmates mõttelise võrdlusmärgi 1970.–1980. aastatega, mil alustasid oma tegevust mitmed õudus- ja ulmefilmide tegijad. Veel mõni aeg tagasi sai sellest rääkida tinglikult, sest suured uue põlvkonna lavastajaid võis kokku lugeda ühe käe sõrmedel: Jordan Peele, Robert Eggers, Ari Aster ja Mike Flanagan. Viimase paari aastaga on aga õõvafilmide sotsiaalne staatus tasapisi paranenud. Ent vaatamata sellele, et stuudiod oskavad oma kõhedikele ühismeedias osavalt kampaaniat teha ning ka nende turuosa on vähehaaval tõusnud,¹ räägitakse samavõrd sellest, et traditsioonilised kassamagnetid ei meelitagi enam nii lihtsa vaevaga rahvast saali kui varem.² Kuid võib-olla ongi see märk, et aastate­pikkune õudusfilmižanri alavääristamine hakkab vaikselt lõppema.

Suvalise laupäevaõhtuse veristamise kõrvale on tulnud rohkelt parimas mõttes autorifilmi ja žanrifilmi segu, kus kasutatakse süngust ja provokatsiooni mitte sihtotstarbeliselt, vaid rikastamaks muidu ehk kindlalt kahe jalaga maa peal olevaid lugusid. Ehk võiks sellise lahenduse kohta öelda „õudus­draama“? Ühelt poolt jõuavad õudusfilmid nüüd ka selliste vaatajateni, kes varem nendest suure kaarega mööda käisid, teisalt on õudusfilmidest üle pika aja ka põhjust rääkida. Sest mida on mõnest kümnenda järgu rapperist ikka nii väga arutada? Jutt saab kiiresti otsa. 

Nüüd aga näeme riburada debütante, kes ei karda vaatajat ehmatada, aga ei muuda selle nimel lugu ka lahjemaks. Aasta alguses tuli oma esimese filmiga „Pilguta kaks korda“³ välja näitleja Zoë Kravitz, kes segab ühiskonnakriitika nutikalt kokku müstilise trilleriga. Oma esimeses filmitöös „Kaaslane“⁴ näitab režissöör Drew Hancock, kuidas huumori abil rääkida tabavat AI-õuduslugu. Või miks mitte mainida ka norra lavastajat Emilie Blichfeldti, kes pöörab oma lavastajadebüüdis „Inetu kasuõde“⁵ pahupidi muinasjutuklassika. 

Sellesse ritta sobib hästi ka Uus-Meremaa filmitegija Michael Shanks, kelle teekond suurele ekraanile on kulgenud küllalt sarnaselt samast kandist pärit kahe austraallasega, vaid mõni kuu tagasi kinodesse jõudnud „Too ta tagasi“⁶ lavastajate Danny ja Michael Philippouga: nad kõik tegutsesid aastaid väiksemas meediumis Youtube’is,⁷ et siis kinotööstuse uks oma kogemuspagasi varal kohe pauguga lahti lüüa. Seda arvesse võttes võibki esialgu arvata, et Shanksi debüüdis „Üheskoos“ on kõike liiga … vähe. Ta oleks otsekui võtnud stsenaariumi, millest saaks vormida tuumaka lühifilmi – kummalise rituaali tõttu hakkavad mees ja naine kokku sulama –, ning venitanud selle siis igast servast suuremale lõuendile laiali. 

Enamikul juhtudel hakkaks lugu selle peale kärisema ning tervik jääks hõredaks, „Üheskoos“ positsioneerib end aga hästi täpselt praegusesse aegruumi, markeerides väikeste vihjetega pidevalt oma ajakajalisust. Seejuures hoiab film oma emotsionaalset kompassi väga täpselt paigas: polariseerunud seksuaal- ja sooidentiteedi diskussioonist annaks välja sõeluda mahlakat jämekoomikat, Michael Shanks aga ei jooni midagi alla, vaid laseb vaatajal enamiku järeldusteni ise jõuda. Ta tüürib mööda ka popkornifilminduse kõige saatuslikumast karist ehk arutust üleseletamisest. Ta jätab ka filmi võtmedetailid ambivalentseks, sest vastamata küsimus on tihti palju mõjusam kui ebavajalikult põhjalik selgitus. 

Filmi „Üheskoos“ ei pane õlitatult tööle üksnes käsitööoskus, vaid ka väga tugev õudusfilmipagas, kust osatakse just parasjagu õppida, ehk isegi laenata või ümber ehitada, et mõjuda hetkiti ootamatult värskena, pugedes samal ajal aga juba tuttavate lahendustega märkamatult naha alla. David Cronenbergi ja kuldaja kehaõuduse vari on ehk liigagi ilmselge, aga „Üheskoos“ ei häbene oma viitestikku, vaid teeb sügava tänukummarduse ja tõstab need momendid uhkelt pjedestaalile. Mõni kibedam külastaja ilmselt tahab kohe ka näpuga näidata ja sajatada, et misasja, see on ju puhas „Protseduuri“⁸ koopia … Sarnasust nende kahe filmi vahel ei pea tõesti kaugelt otsima, aga pigem võttis Coralie Fargeat’ mullune superhitt kõigil järgmistel samalaadsetel filmidel pinge maha: niimoodi võib ka teha ja vaatajad ei minestagi kinotoolis ära! Shanks keerab samuti viimasel pooltunnil kõik nupud maksimumi peale ja ma ei imesta, kui mõne nõrganärvilisema külastaja pea selle kõige juures tõepoolest ringi hakkab käima. 

Need praktilised efektid ning muud sorti tõhus hirmutamine, mida Shanks hästi valdab, on aga vaid kattevari, sest filmi südames tuksub täisvereline romantiline draama. Tabasingi end suurema osa seansist mõtlemast, et miks nad küll otsustasid selle nii suvalisel ajal keset suve kinno tuua. Täiesti raisatud võimalus, sest oleks hea ninanips meelitada armunud valentinipäeval kinno ja visata neile ette terve sületäis ebamugavaid küsimusi. Kas pikaajalises suhtes võib armastus kaduda ja asenduda mugavusega? Kuidas tabada ära õige tasakaal sõltuvussuhte ja iseseisvuse vahel? Kuivõrd elame suhtes enda elu või muutumegi lõpuks üheks? Kui žanri­elementide puhul vaatas Shanks heas mõttes klišeede suunas, siis suhtedünaamika joonistab ta välja šabloonsust sihikindlalt eirates. Peategelaste kooselu ei allu Hollywoodi armulugude dramaturgilistele kõveratele – ei ole mammutpulmi, üle ääre voolava kleepuvat romanssi ega patriarhaalset võimumängu – kõik toimuv on eluliselt irratsionaalne, ajuti nörritavalt normaalne ja ennekõike häbematult isiklik.

Mõistagi teeb selle eheduse osas suure töö lavastaja eest ära nutikas näitlejavalik, sest filmi kesksetes rollides üles astuvad Alison Brie ja Dave Franco on olnud juba alates 2017. aastast abielus. Ekraanil toimub mäng ja kaamera taga on tegelik elu, aga kui astuda oma pikaajalise partneriga koos kaamera ette, et kiht kihi haaval avada ühe paari keerukas metamorfoos, siis hakkab reaalsuse ja fiktsiooni piir paratamatult sulama. Tänu sellele mõjub „Üheskoos“ ka vabana, sest karakterid pole kirjutatud tasapindseks, vaid neil on lastud protsessi käigus orgaaniliselt võrsuda. Tulemuseks kammerdraama, kus vaataja on tegelasele ebamugavalt lähedale asetatud, pinge kerib, toas jääb õhku pidevalt vähemaks, kuni atmosfäär muutub lämmatavaks. Samal ajal ei liiguta siin mitte üllatava lõpplahenduse suunas, vaid šokeeriv (kuigi lõpuks üllatavalt tragikoomiline) finiš terendab pidevalt silmapiiril. „Üheskoos“ muutub tänu sellele omamoodi flirdiks fataalsusega, kus kõnnitakse täpselt paroodilisuse ja pateetika vahelisel piiril, end kordagi liiga tõsiselt võtmata.

Suurustava ja õhku täis puhutud sõnakõlksuna võib kõlada arvustuse algul välja käidud „õudusfilmide renessanss“, ent „Üheskoos“ on järjekordne kinnitus sellele, et paljud viimasel paaril aastal levisse jõudnud teosed, mis väärivad meenutamist ja pole juba tunnustatud intellektuaalomandi lahjendused, töötlused või muud sorti kogelmogelid, kipuvad tulema just žanrifilmist. Tore tendents, millele soovin pikka ikka.