Sveta Grigorjeva „Kliitor on anarhist“ ei luba endast mööda vaadata. Sidrunikollase kogumiku kaanel on Sveta nägu, raamatu tagumisel küljel muu hulgas küsimused „Kas naine võib panna oma näo raamatu kaanele? Aga tagumiku?“. Kaante vahel on valik arvustusi, artikleid ja intervjuusid. Mitmes meediumis tegutsedes ja rohkelt intervjuusid andes jätab Sveta arvustajatele maha tänuväärse leivapururaja, rohkelt vihjeid ja viiteid, mis suunas mõelda tema lavastustest, luulekogudest, muustki.
Klaarin ennetavalt ära: kui autor ka sõnastab, mida tema meelest millestki välja tuleks lugeda, ei tähenda see mõistagi universaalset ja õiget moodust. Julgen oletada, et seda ei eelda ka Sveta ise. Roland Barthesi autori surma kontseptsioonist lähtudes ei ole autor oma teose kaugeltki ainus ja ainuõige tähenduse looja. Loomingut ei saa vaadata vaid selle kaudu, mida autor on tahtnud öelda. Küll aga pakuvad sellised sõnastused haake, millest edasi vaadata või millele vastu vaielda.
Näiteks luulekogu „Frankenstein“ puhul on Sveta väljendanud üllatust, et arvustajad ei ole seni keskendunud võib-olla et kõige tähtsamale teemale tema loomingus – võimule.1 Ja selles osas jääb küll vaid kaasa noogutada. Võimusuhted on, ükskõik kas esiplaanil või tagaplaanil, aga igal juhul alati olemas ka kogumikus „Kliitor on anarhist“. Feministliku prisma (või pigem – feministlike prismade) kaudu ükskõik mille käsitlemine toob võimusuhted sisse juba eos. Ikka ja jälle viib see küsimuseni: kellel on hääl?
Kellele antakse hääl? Kes võitleb oma hääle välja? Kes aitab anda hääle teistele? Mis on põhjuseks, et seda häält üleüldse nõuda? Sümpaatselt mõjub Sveta osutus Triin Tasujale, kelle kogumikuta „Provintsiluule“, ütleb Sveta, poleks olnud ka kogumikku „kes kardab sveta grigorjevat?“. „Tasuja andis mulle „hääle“ ja sundis mõtlema, et ma ei saa vaiki olla ning et ma ei saa teatud viisil (enam) kirjutada, sest see oleks võlts ja rõve“ (lk 14).
Kui sõna võtta, siis kellena?
See seostub küsimusega identiteedist. Kui juba sõna võtta, siis kellena? Milliseid väärtusi oma elus ja kunstis esindada? Kuidas? Kas Sveta on naisluuletaja või eestivene luuletaja või feministlik luuletaja? Kes otsustab? Mida lugeda välja sellest, kui ta sageli endast kolmandas isikus räägib – rollimaski või miskit muud? Kas Svetat on provokatiivseks nimetanud esmalt kriitikud ja Sveta lihtsalt tsiteerib neid? Või hoopis tsementeerib, ka läbi eituse? On see (teadlik) võte? Ja miks mitte. Äkki ongi vaja (naisena) iseennast julgelt esile tuua, nime korrates, et seda ei saaks unustada; oma näoga uhkelt raamatukaan(t)el olles.
Identiteet peegeldub ka suhtes teistega. Intervjuus Peeter Kormašovile (lk 70) joonistub välja näiteks kunstnik olemine kui nurjatu probleem. Sveta ütleb, et ei taha teha tantsukunstnikuna vaid soolosid ja duette, sest „esiteks on valdkond neid täis ja teiseks toidab see neoliberalistlikku maailmavaadet, mis juurutab individualismi, pluss geeniuse müüt sinna otsa. Ent kulka võimaldatavate tasudega rohkematega lavastust tehes jääks igale osalisele nii vähe, et otsa vaatab teistpidine probleem – töö andmise asemel ekspluateerid neid.“
Küsimus identiteedist, võimust ja häälest joonistub välja selleski, et kogumiku osaks on intervjuud. Intervjuud – eriti kirjalikud – on žanr, kus kerkib autorsuse küsimus. Sest … kelle omad on intervjuud? Mitte et siin ühest vastust oleks. Aga küllap teab igaüks, kes on intervjuusid teinud (ja võib-olla ka intervjueeritava rollis olnud), kui erineva panusega need olla võivad. On intervjuusid, mille kujundab suuresti intervjueerija oma küsimustega, toimetamise või toimetamata jätmisega. Intervjueerija võib mõnikord otsustada ise astuda valgusvihku ja intervjueeritav jääb seda vaid peegeldama. Intervjueeritavat võib kujutada nii, et ta end tekstis ära tunneb, või nii, et ei tunne sugugi (kummatigi võib viimane juhtuda siis, kui sõnad toimetamata kujul edasi antakse).
Ja on intervjuusid, mille intervjueeritav kirjutab (või vähemalt püüab kirjutada) peaaegu täielikult ümber. Eesti on väike koht: kuni tegemist on intervjuuga, mis ei eelda kellegi vahelevõtmist (näiteks intervjuu poliitikuga), võib intervjueeritav saada teinekord üsna vaba voli tekstiga tagantjärele nikerdada. Aga võib-olla on kogenud intervjueeritav kaalunud iga oma sõna ja lauset algusest peale hoolsalt? Ja teeb seega teksti kogu intervjuu käiku suunates tõepoolest enese omaks? Mõnel juhul viib selline suunamine hästi sihitud sõnumitega tekstini, teinekord enese nudiks pügamise ja tsenseerimiseni. Ja muidugi on alati võimalus, et intervjuu on eelkõige koostöö, kuhu mõlemad panustavad, kuigi üks pool on vahendaja rollis ja teine peategelane, kelleta midagi sündida ei saaks. Millised on rollid intervjuudes, mida Sveta annab?
Identiteeti võib vaadelda ka näiteks Sveta Grigorjeva kui EMTA doktorant-nooremteaduri positsiooni kaudu. See annab mingid ressursid, mida kunstnikul sageli pole: stabiilse sissetuleku vähemasti neljaks aastaks. Ja ometi – edasi mõeldes – tegutseb Sveta väljal, mida (ka humanitaarteaduses) justkui ikka ja uuesti õigustama peab. Kelle käes on võim, et loovdoktorantuuri puhul hinnata, milline on õige rada? Ja kunstnik, siinmail, on sageli ikka nälgiv kunstnik. „Ma ei viitsi nii elada, et pean kogu aeg tõestama, et see, mis ma teen, on töö ja teen seda hästi. Stipendiumid, kirjanikupalk ja „Ela ja sära“ on pelgalt plaastrid, vaja on laiemat struktuurset ja kultuurist endast mõtlemise muutust“ (lk 72).
Just viimane osa on Sveta kirjutistes oluline. Sest inimlikku võimalust kunstnikuna elada ei nõua Sveta vaid endale, vaid just nimelt laiemas plaanis. „Ma soovin, et me mõtleks ühiskonnana rohkem nendele struktuuridele, mis hoiavad ülal ebavõrdsust ja sellest tulevaid elamise viise ehk kuidas on ühiskond organiseeritud ning ajalooliselt välja kujunenud. Peame välja valgustama neid jätkusuutmatuid praktikaid, mitte pidevalt veeretama vastutuse inimese enda turjale. Ole töökam, ole produktiivsem, laiskle vähem, küll siis saad rikkaks! Sorry, mõni töötab kolmel töökohal, aga palk on lihtsalt ebaõiglaselt madal. Asi pole laiskuses, vaid selles, mis tüüpi töid me ühiskonnana väärtustama kipume ja milliseid mitte“ (lk 184).
Mõistagi vaatasin, mida kogumiku „Kliitor on anarhist“ kohta kirjutatud on (ikkagi auhinnatud teos!). Mind võlus Loomingus2 ilmunud Saara Lotta Linno ja Susanna Metti dialoog. Nad arutlevad (sõbralikult) enda kuulumise üle Z-generatsiooni, rõhutades, et Sveta võiks ju olla radikaalsem: „mul on tunne, et teda nimetatakse sageli radikaalseks, vihaseks võitlevaks nooreks naiseks (või naisluuletajaks xd), aga selle vaatega raamatule lähenedes tekib mingi täielik kognitiivne dissonants: rahulik hääl, lugejaga pigem sõbralik, teeb oma vaadete üle nalja …“ Selles arutelus kumabki läbi (üsna teadvustatud) põlvkondlik taustsüsteem: mis Sveta (ja minu) omale radikaalne/…ish, see on Z-generatsioonile rahulik mõtisklus.
Arvustajana on Sveta tõepoolest sümpaatselt empaatiline. Ka nende inimeste/teoste osas, kelle puhul näeb põhjust kriitikaks, on ta võtnud pigem sõbralikult uudishimuliku positsiooni. Kui näiteks Anu Auna „Vetelkõndijale“ on ette heidetud Kristiina Ehini liig magusas valguses näitamist ja režissööri agentsuse käestandmist, siis Sveta kasutab filmist kirjutamist selleks, et öelda: näib, et meessoost režissööridele antakse liiglihtsalt auhinnakujukesi ja naisrežissööre (ja -kirjutajaid jne) kiputakse vähimagi eest naagutama nii, et pinde lendab. Viktoria Grahvi „Une-eelset“ arvustades on ta ühtaegu kriitiline – leides, et ilmselt ei oota autorit suured auhinnad ja et kogu võidaks karmist toimetajast – ja sõbralik, kaasaelav. Kriitika tundub rohkem nagu pai, autoris näeb Sveta ära tundvat iseennast nooremana, leiab end nõnda kõrvutades olevat samasuguse outsider’i, aga … „Mõni võib ju kosta, et aga, Sveta, sa ise oled üks establishment! Aga mõni on loll kah“ (lk 62).
Ei armasta eriti mehi
Sveta väljendab mitmes kohas vastumeelsust meesautorite ja eelistust naisautorite kunsti suunas. „… trigger warning ja trummipõrin – olen täielik seksist. Ma nimelt ei armasta eriti mehi ega nende kirjandust (ja kunsti)“ (lk 112). Ent on meessoost autoreid, kelle osas on tal selge sümpaatia. Ja on neid, kelle vastu ei pruugi olla tingimata sümpaatiat, aga kes ikkagi korduma kipuvad. Seegi jäi Linno ja Metti Loomingus avaldatud dialoogist silma: „AGA mis mind häiris: hakkad lugema ja üsna alguses kohe on järjest mingid onklid, kriitik-mihklid ja luuletaja-hassod ja kes. nagu mul on nii nii KÕRINI et eesti kontekstis on mingid mehed kogu aeg ees kellega peab tegelema ja kellele oma mõtteruumi andma. kriitik-mihkli nime poleks küll tahtnud sellest raamatust lugeda.“
Nüüd üks vahemõtisklus, mis ei puuduta niivõrd nais- ja meessoost autoritele rakendatavaid erinevaid standardeid, vaid ühiskondlikku arutelu (või selle puudumist). Ja millega on seotud ka mõned Sveta kogumikust läbi käivad nimed. See arutelu on (lähisuhte)vägivalla teemadel. Avalikult, eraviisiliselt või ilukirjanduse vahendatuna on viimastel aastatel tulnud kas ringkonnasiseselt või avalikult välja mitmeid enama või vähema tõendusmaterjaliga lugusid, mille osaliseks on kultuuritegelased, sealhulgas kirjanikud. Selliste nimede leidmine ükskõik kas arvustajate või arvustatavatena tekitab minus tugeva kognitiivse dissonantsi. Ja mõtlen edasi: kui näiteks kirjandusringkond teab, et keegi on vägivaldne, siis kas ja kellel on kohustus teadjana reageerida? Mitte karistamise ja tühistamise mõttes – kontseptsioonid, mida minu meelest hoogsalt väärkasutatakse. Vaid kaitsmise mõttes. Ja ka seetõttu, et vaikimine on vägivalla võimaldamine ja heakskiit. Kuidas vägivallatsejagi võiks aru saada, et midagi on valesti läinud, kui ümberkaudsed leiavad, et kõik on okei?
Aga millal siis ikka reageerida? Millise tõendusmaterjali puhul? Kas feministlike kirjutajate puhul võiksid olla vägivallatsejatesse suhtumise kujundamise osas eriti kõrged ootused? Kuigi alateadlikult tundub esimese hooga, et jaa, siis sinna kõrvale tekib kohe küsimus: miks ometi? Kõik võitlused ei pea olema samade inimeste kanda. Eriti, kui võim otsuseid teha – näiteks, keda avaldada ja avaldamata jätta ning millisel juhul – on teistes kätes.
Ootusi on väljastpoolt muidugi lihtne üles kruvida. Sellega seostuva dilemma on lahti kirjutanud ka Sveta ise. Seda näitel, kuidas olla n-ö õige feminist. Arvustades Florence Giveni raamatut „Naiste asi pole kena olla“ mõtiskleb ta: „… kui palju olen pidanud kuulma kommentaare sellest, et feministina ei tohiks ma ehk nii palju tähelepanu oma välimusele kulutada või sellele osutada; kui palju olen kuulnud, et feministina pole ma ikka piisavalt „agentne“, sest eks hea on olla vabasuhete, hedonismi, polüamooria jms pooldaja, kui sa ei ole sündinud suhteliselt konservatiivsesse perre, kus ka vaesusest tingitud soorollid ja ootused teatud laadi naisesusele ning naiseks olemisele võivad olla eriti jäigad“ (lk 49-50). Sveta nendib, et sellised kommentaarid on pärit eranditult keskklassi sündinud feministidelt, kelle patroneeriv ülalt alla suhtumine ei arvesta nendega, kelle taust on sootuks teine ja kellele samu privileege ei pruugi olla jagunud.
Sellesse, milline üks arvustus justkui „olema peaks“, suhtub Sveta üsna vabalt ja mainib pigem kerge irooniaga, et „Olen lugenud, et ühe õige arvustuse lõpus peaks andma arvustatavale luulekogule hinnangu“ (lk 58). Ometi: „Autori reeglitega peabki lihtsalt leppima. Sest kas hea arvustus ja arvustaja polegi mitte see, kes-mis ei otsi tekstis seda, mida seal pole, vaid seda, mida just nimelt ikkagi on“ (lk 126). Siiski kehtib see Sveta enda arvustustes vaid osaliselt. Sageli on need arvustatavatest inspireeritud krõbistamine ideede ja ideede ajaloo kallal.
Olen kaugel sellest, et uskuda ainuõigesse viisi arvustusi kirjutada ja eesmärgistada, aga isiklik eelistus mul mõistagi on. Lugejana eelistan tekste, mida on võimalik lugeda arvustatavast midagi teadmata. Ja mõnikord ka teada soovimata. Sveta arvustused on sellised. Tekstid võivad küll suunata paljude järgmisteni, aga need töötavad kahtlemata ka eraldiseisvalt.
Sveta lugemus ja analüüsivõime on muljetavaldav. Küllap selleta polekski võimalik end kirjutajana nõnda elegantselt vabaks lasta. Ja seda ta teeb.
Nii ühendab ta eri stiiliregistreid, rõõmustab kirjutades keele ja selle väänamise üle. Aga mis minu meelest eriti oluline – tekstides, ka kriitilistes ja südantvalutavates, kumab läbi lootus, ootus ja valmisolek rõõmu tunda. Miks üleüldse ärgata, kui pole usku, et parem maailm on võimalik? Sveta meelest on. Ja selles maailmas on kunst kahtlemata abiks. „Mulle tundub, et see on väheseid kohti, kus me suudame veel kastist välja radikaalseid mõtteid mõelda. Selliseid, mis kujutavad ja manavad ette teistsuguseid ning paremaid maailmu“ (lk 186).
1 Pille-Riin Larm, Jaan Krossi trotslikkus ja Sveta Grigorjeva kompromissitus. – Sirp 21. II 2025.
2 Saara Lotta Linno, Susanna Mett, Suva, et raadio jaoks on kliitor liiga radikaalne. – Looming 2025, nr 4.
