Kui vaadata telepilti ja raamatupoe ajaloonurka, siis on selle okupeerinud skandaalid, saladused ning hitleriaana. Michael Fitzgeraldi natside kummitusrongi, kadunud aardeid, salapäraseid surmasid kätkev „Teise maailmasõja lahendamata müsteeriumid“ ilmestab seda tendentsi hästi. Kas see väljendab sedalaadi mehelikkust, mis aitab taastoota ja normaalseks pidada meeste vägivaldsust, vajadust domineerida, on raske öelda. Ilmselt ositi küll. Ometi rahuldavad nii rämpsajaloo vohav põõsas kui ka vägivaldsed krimilood ikka ohutul viisil vajadust lõõgastuda, tunda põnevust, miskit uut. Kes siis ei armastaks Poirot’d ja Barnabyd?

Vahest on põhjust piir vahele tõmmata seal, kus triviaalne „saladuste paljastamine“, „tõeline ajalugu“ saab uurimispraktikaks. Midagi sellist on sündinud Jüri Vilmsi Pilistvere surnuaial oleva kalmuga. Kohalike vastuseisust hoolimata on muinsuskaitse selts (loe: huvilised) ja sõjamuuseum saanud loa teostada kaevamisi, et kontrollida, kas ikka on tegu meie ajaloo suurmehe Jüri Vilmsi säilmetega. Vilmsi elu lõpp on olnud hämar, samasugune müsteerium nagu vapsi Artur Sirgu hukkumine. Sestap on õhin ilmselt suurem, seda enam et nähtavasti on muuseumil pärast punahaudade robustseid kaevamisi hammas verel. Või loodetakse ehtida end kadunukese märterliku renomeega? Saada lisatulu?

Ent põhiline küsimus on, kas selline DNA analüüs pole teatud mõttes naivism. Kas Vilmsi tähtsaim pärand pole mitte omariiklus, mitte tema füüsilised säilmed? Ja kui tegu on n-ö valede luudega, siis kas sel on mingit tähtsust? Jah, hauamonument võib olla ekslik, ent kas ajal, mil järjest enam levib kadunukese säilmetest tuha laiali puistamine, on füüsiline eksistents hauas nii tähtis?

Kohati on vist tõesti, vähemalt katoliiklaste jaoks, seda näitab praegusajal kummalise retropraktikana meedias suurelt portreteeritud peapiiskop Eduard Profittlichi pühakuks kuulutamise saaga. Otsitud on imesid ja füüsilisi objekte. Näe, ta oli ka inimene, püha mees, aga pidas kirjaga meeles vennatütart! Kui Venemaal on juba sada aastat keset pealinna balsameeritud Lenin, siis sajandeid varem oli selline n-ö tõelisi kogemusi pakkuv praktika veelgi vitaalsem ning tükeldatud pühakute ehedad ja võltsitud säilmed (veriste peade ja juuksetuttideni) ning esemed jõudsid suurel hulgal kirikutesse.

Kas Vilmsi mälestus on pärast vallamuuseumi „detektiivide“ tehtud uurimistööd kuidagi õilsam? Eraldi kirikut vajav? Söandan kahelda.

Vahest tohib postuumne, aga ka elava inimese intiimsus, õigus varju jääda olla tabu? Miks mitte kirjutada alla luuletaja Wisława Szymborska mõttele, et on suur õnn mitte teada täpselt, millises maailmas me elame …

Kui septembri esimesel nädala­vahetusel toimub Profittlichi otseülekandega õndsakskuulutamise missa Tallinnas Vabaduse väljakul, siis teine nädalavahetus on arhitektuurimaastikule keskenduvate Euroopa muinsuskaitsepäevade päralt.

Tavapäraste mõisatuuride kõrval tutvustatakse Saare KEKi suurepärase arhitektuuriga hoones (1982, arhitekt Marika Lõoke) ka nõukogude olmet. Rariteetsemate objektide seas on Tootsi briketivabrik, Tallinna Jahimeeste Seltsi jahimaja Väänas ning kaua kosutust oodanud kaunikene – Viljandi linnapea August Maramaa värskelt korrastatud ja just muinsuskaitsepäevade aegu avatav maja (1927, Johannes Fuks).

Kohati on tahetud väärtustada objekte ja persoone, mida või keda tahes või tahtmata on soovitud unustada. Nii on võimalik üles otsida veskid, mis on olnud otsekui maamärgid ja millest mõned on siiski leidmas tänu omanikele omalaadset rehabiliteerimist. Programmis on ka kurgus klompi tekitav „Unustatud inimeste kalmistu“ ehk Võisiku hooldekodu viimne puhkepaik, kuhu aastatel 1965–2017 maeti üle 630 inimese, ent kus pea keegi omakseid mälestamas ei käi. Siin ei ole kuulsusi, pühakuid, vaid need, kellest on alles vaid nimi.

Ent kohati pole ka tähelepanu kulda väärt. Nõnda ei aita prominendi säilmete uurimine kuidagi kaasa omariikluse sünni narratiividele. Inimene ja tema teod on enamat kui kondid hauas.

Pigem võiksime sabast kinni võtta maastikel, majadel ja lugudel, mis on veel meiega, olla ise mõtestaja, mäletaja ja vahest ka uutele põlvkondadele edasi pärandaja.