Bruce Chatwin, Utz. Inglise keelest tõlkinud Inga Kukk, toimetanud Anti Saar ja Lauri Eesmaa. Aastakäigu kujundanud Maris Kaskmann. Loomingu Raamatukogu 2025, nr 12-13. 102 lk.

Esmapilgul sarnaneb Bruce Chatwini lühiromaan „Utz“ paljude teiste teostega, mille vaid korraks mõnda maad külastanud turist või muu asjapulk on tugevate tunnete ja tänumeelega kirja pannud. Niisuguseid vaimustunud autorite paratamatult pinnapealseid raamatuid võib leida siiani Pariisi kuulsamate restoranide vitriinides (näiteks Le Procope’is) kõrvuti mõne legendaarse kindrali samasse söögikohta unustatud peakattega. Kui peakelner juhatab täistunnil järjekordset turistide hulka laudadesse, teeb ta niisuguste artefaktide poole heal juhul vaid väsinud viipe.

Ometi oleks ülekohus „Utzi“ puhul niisuguse määratlusega piirduda, ehkki Chatwin on oma teose tegevuspaika Prahat külastanud vaid väga põgusalt ning tugineb pigem kogemustele, mille omandas Londonis Sotheby oksjonimajas osakonda juhtides. On iseloomulik, et väga paljude läbi reisitud kohtade seast (Chatwinit tuntaksegi eelkõige murrangulise reisikirjanikuna) pöördub raskesti haige kirjanik oma viimase teose kirjutamiseks tagasi just Tšehhi ja selle müstilise epitsentri Praha poole. Tšehhi „práh“ tähendab eesti keeles läve, künnist – on ikka arvatud, et Prahas on taevas kuidagi eriliselt lahti ja surematus käeulatuses. Siinkohal tuleb kohe meelde Tšehhi legendaarne ühekäeline meisterfotograaf Josef Sudek ja tema haigevoodi-kohtumine Surmaga, kes oli ilmunud valges hõlstis ja pea sidemetes. Sudek viskas teda lihtsalt klaasiga ja elu läks edasi …¹

Kollektsioneerimise maailm

Chatwini raamat algabki Prahas toimuva matuse kirjeldusega. Lugedes tekivad mõningad paralleelid Thomas Manni meistriteosega „Surm Veneetsias“: sarnased on vananemine, absoluutse ilu küsimus ja surm kuskil tähenduslikus keskkonnas. „Utzi“ peategelane on parunist kollektsionäär kommunistlikus Prahas. Ta on oma uhke Meisseni portselani kollektsiooni n-ö vang, sest see on võetud sunniviisiliselt arvele muuseumi; on küll ka raha ja väärtpabereid välismaal, aga ta eelistab viibida oma armsa kollektsiooni juures. Tänapäeval võib Prahas osta Meisseni kujukesi ja muid tooteid muidugi mitmetest portselanipoodidest (uus lihtsamat laadi tirin maksab praegu umbes 5000 eurot) ja antikvariaatidest (seal on kõik muidugi haruldasem ja kallim). Parun tõelise kollektsionäärina summast eriti ei hooli (kuigi kaupleb ostes) ja smugeldab meeleheitlikult üha uusi kujukesi salaja välismaalt idablokki sisse. Iga kujuke maksab muidugi kümneid tuhandeid dollareid.

George Sluizeri Chatwini raamatu põhjal tehtud samanimelises filmis (1992) on finaal rohkem läbi mängitud kui veidi hämarama lõpuga kirjandusteoses: paruni teenijanna (tegelikult on ta ka paruness) purustab kokku miljoneid maksvad kujukesed lõpuks vana kollektsionääri soovil tema surivoodi ees. Filmis ongi üritatud siluda kirjandus­teose kohatist katkendlikkust.

„Utz“ viib meid niisiis kollektsioneerimise maailma. Kommunistliku Praha taust (tähtis kirikukoristaja, kirstukandjad, imelik orelimängija, ettekandjad restoranis, einestavad parteilased, isegi rotid prügikastis) on edasi antud väga napi (aga täpse) švankmajerliku elu argipäeva läbi valgustava groteskiga. Pikemad lõigud Rudolf IIst, golemist ja muust Prahale omasest ei seostu küll otseselt teose põhiteemaga, aga on atmosfääri loomiseks hädavajalikud. Kõige intensiivsemalt tegeleti alkeemiaga renessansi lõpu poole just Prahas Rudolf II (1552–1612) õukonnas. Keisril oli umbes paarsada laboratooriumi ning ta kutsus kogu Euroopast enda juurde kuulsusi: Elizabeth I nõuandja John Dee, Giordano Bruno, Arcimboldo jt.

Rudolf II oli ühtlasi Euroopa suurim kollektsionäär, kes lõi paljude teiste valitsejate eeskujul endale kurioosumite kabineti ehk kunstkammer’i, õigupoolest terve lossitiiva, täis kummalisi manuskripte, imeasju ja -loomi. Sinna siseneti läbi eeskambri, mille seintel oli kujutatud alkeemia nelja põhielementi ja astroloogilisi sümboleid. Loomade skeletid rippusid laest nagu kummalised marionetid. Ei ole vaja palju fantaasiat, et aru saada: just õukondades leiduvad kurioosumite kollektsioonid olid omal ajal eeskujuks apteekide sisustamisele, sest õukonnaalkeemikud ja valitsejate ihuarstid lävisid pidevalt ka apteekritega. Rudolf II uskus muu hulgas draakonitesse ja tema endagi kollektsiooni kuulus üks kuivatatud draakon, mida on ka kirjeldatud ajaloomaterjalides.² Siia võib lisada veel ohtrad loomad, keda peeti lossi kõrval asuvas looduslikus Hirvekuristikus, kus võib tänapäevani näha gooti stiilis trellitatud karukoopaid (karusid peeti seal veel ka pärast Teist maailmasõda, turistidele jalutamiseks avati siinsed matkarajad alles 1989. aastal). Paraku lagunes Rudolf II hiigelkollektsioon pärast tema surma väga ruttu.

Bruce Chatwini teoses tuleb välismaa ajakirjanik uurima Rudolf II kunagise kogu tausta ja tahab kirjutada temast kui kompulsiivsest kogujast artiklit, kuid satub hoopis portselanikoguja Kaspar Joachim Utzi kui oma kaasaja Rudolf II juurde. Utzi prototüüp on Praha kollektsionäär Rudolf Just, kellest Chatwin oli kuulnud 1966. aastal ühelt kaastöötajalt Sotheby oksjonimajas ning kellega ta ise kohtus juba järgmisel aastal Prahas. See, mis juhtus Utzi prototüübi perekonna ja koguga päriselus, ületab lühiromaani oma muinasjutulisuses küll vist mitmekordselt.³

Siit on palju õppida

Peadpööritava portselanijuhtumi kõrval tundub ülearune „Utzi“ kõrvalliin, peategelase perversse tonaalsusega eraelu, kus too rahuldab volüümikaid ooperiprimadonnasid: „Tema külgetõmbe saladus diivade juures peitus ta tehnikas – ütelgem, et trikk seisnes daami kurgualuse töötlemises jäikade vuntsiharjastega nii, et armatsemise crescendo muutus tema jaoks sama ekstaatiliseks kui aaria lõpunoodid“ (lk 87). Kollektsionääri allkorrusele kolinud ooperilaulja, paruni teenijanna (tegelikult niisiis paruness), kes aitab korraldada seksuaalsete külaliste vastuvõttu, Utzi käigud bordelli ja muu seesugune ei harmoneeru minu arust psühholoogiliselt kollektsioneerimisega nii kõrgel tasemel. Keskmisest himuramat antiigiärimeest võib elus ikka kohata, aga kui tegu on fanaatilise kollektsionääriga, kes ei hooli enam isegi rahast, ei mõju see kombinatsioon usutavalt. Pigem aimub niisuguse laguneva seksuaalsuse (Utz ei suuda enam primadonnasid võrgutada) demonstreerimises Chatwini enese elulõpu homoseksuaalne sentimentaalsus, kui ta võitles nn gay’de katkuga.

Samuti ei veena raamatu lõpulehekülgedel õhku visatud arvamus, et parun oli üldse agent ja muretses kommunistidele valuutat. Isegi kui peategelase prototüüp Rudolf Just midagi sellist ka tegi, ei olnud kirjutamise ajal Chatwinil sellest veel kindlasti aimu.

Tervikuna on aga „Utz“ kirjutatud justkui teatavas surmaeelses selguses. Prahas vaid põgusalt viibinud autor on oma viimases raamatus geniaalselt asjatundlik: näiteks istuvad välismaalane ja Utz korraks Strahovi kloostri viljapuuaias (lk 24, see on siiani parima vaatega koht piknikuks), käsitletakse veenvalt Meyrinki loomingut (lk 26), pannakse kahtluse alla Praha olulisus Kafkale (lk 22-23) jne. Neid kaht tšehhidele tähtsat kirjanikku, Meyrinkit ja Kafkat, on võrrelnud oma mälestustes ka Tšehhi kuulsaim okultist ja esoteerilise kirjanduse kirjastaja D. Ž. Bor (Vladislav Zadrobílek, 1932–2010). Ta juhib tähelepanu sellele, et Meyrink ei osanud tšehhi keelt, küll aga tundis Prahat ja selle ümbrust, tsiteeris tšehhi laule, pani oma tegelastele tšehhi nime, tundis lihtrahvast ning kõrtse. Seevastu Kafka, osates küll veidi tšehhi keelt, jätab Praha reaalsuse ähmaseks, justkui poleks sellel mingit tähendust.⁴ Chatwin viib oma tegelased Praha märgilistesse kohtadesse ja paneb nad rääkima olulistest asjadest. See ei ole kindlasti ühe linna kui teksti juures semiootiliselt turistile omane esmatasand.

Nii on Chatwini „Utz“ raamat, millest on palju õppida. Muu hulgas võiks paruni meelekindlus keset muutunud olukorda, kus okupeeritud on nii riik kui ka tema kollektsioon, olla praeguselegi lugejale eeskujuks. Parun ei muutnud oma elu ja eesmärke, ei põgenenud mugavamate tingimuste juurde. Erinevalt Eestist on Tšehhis alati olnud rahvuslik aadel, kes pole kuhugi kadunud ning kelle hulgas on praegugi tuntud parlamendiliikmeid, metseene jne.⁵ Krahv Kinský näiteks korraldab suurejoonelisi heategevuslikke kontserte ühes oma paljudest suguvõsalossidest, klassitsistlikus pärlis Kostelec nad Orlicís. Samuti tegutseb Tšehhi Kuninglik Instituut (Český Královský Institut), mis propageerib monarhismi, tegeleb vastava selgitustööga ning uurib kohaliku aadelkonna kultuurilugu.⁶

Tšehhi territooriumil on üle kahe tuhande (!) lossi ja kindluse, millest umbes paar protsenti on huvilistele kogu aeg müügis. Muidugi on ajalugu olnud tšehhidega karm ja vanadel fotodel võib tihti näha, kuidas mõnda kõige kõrgemat kaitsetorni on kaunistatud suure viisnurgaga … Ka toimuvad siiani mõnel pool provintsilinnades võrdlemisi rahvarohked arusaamatud retrofestivalid, kus inimesed kannavad pioneerikaelarätte ja defileerivad okupatsiooniaegse rõivastuse ning loosungitega. Chatwin kujutab, kuidas nooruspõlve Kesk-Böömimaal neogooti kindluses veetnud parun saab võimuvahetusega küll närvivapustuse, ent toob oma portselanikogu sõja ajal varjule ikkagi just lapsepõlvekoju ning käib Vene okupatsiooni ajal lähikonnas koguni seenel.

Tšehhi on nüüdisajal üks Euroopa ateistlikumaid riike, kus muinasjutud on religioonist jäänud tühimiku vaikselt ja võimsalt üle võtnud. Ilmselt mäletatakse nende väga lahedaid multi­filmikangelasi: mutt, maksikoer Fik, kikilipsuga must ja valge koer, röövel Rumcajs jt.⁷ Lugesin hiljuti ühe sealse kinnisvaramaakleri kuulutusest umbes niisugust teksti, et Rožmitál na Šumavě on väike, kuid elav kuurortlinn, kus on kõik vajalikud teenused: seal on lasteaed, kool, muuseum, postkontor ja tänu kohalikele traditsioonidele, nagu karnevalid, lihavõttepühad ja nõidade põletamine, ka rikkalik kultuurielu …