Ühesõnaga, Dracula. Järjekordne või? Mis mõttes? Mis pagana pidi sa, Issanda hing, seda uutmoodi vaatad? Või mida see juba olemasolevatele teostele lisab?

Esimest korda nähti seda tegelast ju „Nosferatus“¹ (1922) – tehniliselt ei omanud see Dracula looga mingit seost, aga Bram Stokeri pärijad kaebasid filmi autori F. W. Murnau autoriõiguse rikkumise eest ikkagi kohtusse – ja sealt edasi on Dracula kehastajaid olnud lugematult alates kõigi lemmikust Rumeenia ungarlasest Béla Lugosist ja lõpetades Leslie Nielseniga. Bram Stokeri vampiirilugu on filmitud saja ja tuhande nurga alt. Kas tõesti on vaja veel üht sellist?

Mul pole midagi Luc Bessoni vastu, kes kõnealuse filmi on teinud, aga mitmelegi filmifännile on ta täiesti vastuvõetamatu. Peamiselt käib neile närvidele see, et Besson huvitub visuaalist nii palju, et loogika enam ei toimi.

Seega: kas ta on ikka õige inimene Dracula lugu rääkima? Või kui tähtis on see, mida näed, ja kas see ei hakka arusaamist segama? Filmi kui meediumi peamine funktsioon on jutustada mingi lugu, ja eriti arvesse võttes seda, et tegemist on surmani ära leierdatud Dracula looga (käesoleval aastal üksinda on tulnud või tulemas sellest vähemalt kolm käsitlust), on õigustatud küsimus: on meil veel üht tarvis?

Pärast filmi vaatamist võin öelda, et Bessoni visuaalsele poolele keskenduvas laadis räägitakse tegelikult väga ilusasti üks äge lugu, kuigi pildis on ka palju segadust. Näiteks kappab printsess hobusel metsas ja järgmisel hetkel on lumi maas. Besson tahtis esimese hooga filmida Lapimaal, aga siis rahuldus Kainuuga. Kui keskaegne Transilvaania näeb hirmsasti Soome moodi välja, siis on see nõnda, kuna tegemist ongi Soomega. Karjala kaljud ja metsad teevad filmi inimsilmale ägedalt ürgseks ja annavad filmi kui terviku tunnetusele rohkem kui puhtalt kirjelduse põhjal arvata võiks.

Caleb Landry Jones on ka väga äge Dracula. Jumala peale vihane küll, et too tal surra ei lase, natuke skisofreeniline ka. Ei ole koletis, otseselt kuri ega halb ning kuigi tegemist on negatiivse tegelase ja antikangelasega, on ta mõistetav. Inimlik. Lihtne. Otsib oma vigadele parandust, enda pääsemist, aga inimlikul kombel valel viisil ja valedest kohtadest.

Miski, mida ilmselt igaüks meist on ühel või teisel viisil teinud vähemalt mingil eluperioodil.

Jällegi, inimlik.

Võitlus paratamatusega ja väited, et kõik ilmselge siiski nii ei ole, teevad Jonesi Draculast enama kui hirmus kurja vampiiri. Ta on lihtsalt üks äärmiselt õnnetu hing, kellega kõik saavad mingil määral samastuda. Muidugi on ta ka koletis, kes otsib oma ammu surnud armastust (Eesti kolefilminduse fännidel nagu mina võib meenuda Kaljo Kiisk Vana Toomana kolemuusikal-reklaamfilmis „Varastati Vana Toomas“² oma mõnisada aastat surnud olnud abikaasat juubelilaulupeo aegses Tallinnas taga otsimas).

Besson on väga hea lugude näitaja, mitte jutustaja. Esiteks rääkijate aktsendid, mis on segi nagu Kört-Pärtli särk pühapäeva hommikul. Alguses ei paistagi nii hull (kui näiteks „Robin Hood. Varaste prints“³, kus keskaegne inglise rahvuskangelane Robin Hood räägib Kevin Costneri kehastuses läbivalt ameerika aktsendiga), aga siis selgub, et ikkagi on. Kõik näitlejad lähevad „hämara idaeuroopa aktsendi“ teed, välja arvatud need, kes ei viitsi sedagi teha ja räägivad oma jutud maha näiteks ameerika aktsendiga (XIX sajandi Prantsusmaal). Põhimõtteliselt võiks ju eeldada, et elukutselised näitlejad on nii professionaalsed, et ei ürita parodeerida, aga kus sa sellega.

Kohati on aktsektidega ka vaeva nähtud. Näiteks kutsuti Baierist pärit preestrit mängima Christoph Waltz, kes on sündinud Viinis ja kelle kodune keel on seega ülemsaksa keel (või austriasaksa, kuidas kellelegi). Aktsent on imelik, aga päris.

Teiseks tahan siiski kommenteerida seda tugevat toetumist visuaalile. Dracula on, jah, aadlik, aga kuidas ta XVI sajandi Transilvaanias elab sellises lossis, mis Prantsusmaal vähemalt sadakond aastat hiljem moodi läks? Loss on nagu „Troonide mängust“⁴: suur, imponeeriv, aga fännidele siiski mitte tõsiseltvõetav, pigem naljakas.

Kolmandaks, oh need tantsunumbrid! Neid pole ülearu palju, aga mõnele meist võib kangastuda Arvo Kruusemendi surematu reklaamfilm „Don Juan Tallinnas“ (1971). Võtavad filmist mitu minutit, aga lugu ja karaktereid edasi ei vii.

Ja siis ajaloolised pisiasjad, näiteks et selle filmi järgi jagasid Rumeenia ja Prantsusmaa ühel ajahetkel piiri – see tuleks üllatusena ungarlastele – või see, et räägitakse Prantsuse revolutsiooni 100. aastapäevast, ja siis on see jälle kohe unustatud. Samuti satub Rooma paavst kuidagi juhuslikult just selle suvalise Transilvaania aadliku lossi.

Ometi ei saa salata, et kui Besson keskendub visuaalile, siis teeb ta seda hästi. Ja natuke torgib ka tagant. Ta on ikkagi kogu aeg olnud tundliku ühiskondliku närviga filmimees. Seega, kes otsida viitsib, näeb viiteid Donald Trumpile, „Hellraiseri“ filmiseeriale ja Marilyn Mansoni albumile „Antichrist Superstar.“

Kas siis seda järjekordset Dracula-filmi on ikka vaja? Jah, on. Kuskilt kajab vastu Prantsuse uue laine filmiklassika ning neile järgnenud põlvkonna vajadus end tõestada, ja hoolimata sellest, et Dracula lugu on tuhat korda filmilinal näidatud, annab „Dracula“ ikkagi midagi juurde.

Bessoni Dracula on veidralt äge. Mitte liiga tõsine, aga mitte ka otseselt kurb või gootilik. Samuti pole see film ka Hollywood – isegi kui Dracula lugu on teada, loetud või nähtud, toob Bessoni tõlgendus midagi uut, kui mitte igal, siis igal teisel sammul.

Kas ma vaataksin „Draculat“ uuesti või soovitaksin seda teha kellelgi teisel? Jah, soovitan küll.

Hoolimata sellest, et ajalooline osa „longab üle künga“ ja selle all kannatab kogu loojutustamine, mis on justkui visuaalsele poolele ohvriks toodud, on see ikkagi üks õnnestunud sooritus – küll mitte mingi igavene filmiklassika, aga siiski täitsa korralik asi.