Kultuuriminister Heidy Purga esitles 13. augustil Facebookis töövõitu: „valitsuskabineti istungil kinnitati kultuur ja loomemajandus riiklikult tähtsate ekspordisuundade hulka ning esimest korda on Eestis ka kultuur ja loomemajandus osa riigi ekspordistrateegiast!“
Olen muusikaekspordi kui spetsiifilise valdkonna vastu kõrgendatud huvi tundnud umbes 20 aastat ja küsisin juba 2006. aastal, kas ka Eestis võidaks sellega kunagi tegeleda. Ehkki loomemajandus oli juba popp teema, oli muusikaeksport tollal eelkõige suurriikide (Suurbritannia, Prantsusmaa jne) asi, aga järsku olid hakanud silma paistma Soome, palju väiksema riigi muusika ekspordikontori saavutused. Soome tubli tulemus ei olnud juhuslik, vaid selle tõi aastaid tehtud sihipärane töö.
Kui 2006. aastal paistis, et Eestit muusikaeksport kui eesmärk ja töövaldkond ei puuduta ega osata seda tahtagi, siis pilt muutus kiirelt: juba mõne aasta pärast oli asutatud esimene muusikaekspordi kontor, 2009. aastal peeti esimene Tallinn Music Week ja 2014. aastal asutati Music Estonia, mis koordineerib muusikaekspordi arendust praegugi. Peagi hakati ka kultuuriministeeriumis muusikaeksporti tõsiselt võtma, ainult et algusaegadel läks ekspordiarendus kohati segi kultuuridiplomaatia jms-ga.
Eesti kultuuriekspordi areng on olnud kiire, valdkonniti kindlasti erisugune. Viimased aastad on aga näidanud, et poliitikutele meeldib küll hõisata ekspordi edulugude pärast, aga kultuuri argimurede lahendamine on jäänud toppama.
2025. aasta argielu on selline, et kultuurivaldkonna rahastus on riigieelarves protsentuaalselt aastate viisi absurdsuseni vähenenud ja suurte asutuste eelarve imeõhukeseks lihvitud, kultuuritöötajate palgad on jäänud keskmisest palgast kaugele maha ja sealjuures on enne järjekordse riigieelarve arutelu algust ajakirjanduses taas pealkiri „Valitsus pole kindel, kas riigieelarves [sh kultuuritöötajate] palgatõusudeks raha jätkub“ (ERR 13. VIII). Samuti ei ole huvihariduse kättesaadavus enam üleüldine, sest ka selle valdkonna arvelt tõmmati kobarkriisis esimeste hulgas koomale.
Kultuurieksport ja loomemajandus on kahtlemata olulised, aga kultuuripoliitikas on äärmuslik majandustulemusele keskendumine ohtlik. Paraku ei seisa kultuurieksport ega loomemajandus kultuurivaldkonnast ega kultuuriharidusest lahus, need on omavahel kohe väga põimunud. Nii et olgugi kultuur ja loomemajandus nüüd riigi ekspordisuundade hulgas, ei ole meil võib-olla paarikümne aasta pärast enam suurt midagi eksportida, kui valdkonna toimemehhanismid jäetakse tähelepanuta – ja on juba jäetud, nagu sagedasem Sirbi lugeja on nähtavasti märganud. Sama on lugu, kui strateegiasse pandaks kirja roosieksport, aga roosikasvatuseks vajalik vesi ja väetis ning tööjõukulu on aastaid suunatud näiteks oapõllule.
Muusikavaldkonna, mida tunnen paremini, aga küllap ka teiste kultuuriosiste elujõulisuse määrab pikas plaanis huviharidus. Kui see on laialt kättesaadav ja jagub piisavalt huvilisi, kelle hulgast lähevad andekad edasi õppima, siis ei kiratse ka kutse- ja kõrgharidus. Eesti on väike riik ja paraku on vähemalt muusikavaldkonnas juba kaua olnud palju erialasid, kus kõrgharidusse liikujaid ei jagu piisavalt, ammugi ei saa rääkida elutervest konkurentsist, et tippu jõuaksid tõesti tipud. Miks see nii on? Sellepärast, et huviharidus on kallis.
Tähtsusetuks ei saa pidada ka asjaolu, et kultuurivaldkonnas töötamine ei paista eriti perspektiivikas, kui isegi riigi tippkollektiivide muusikute palk on aastateks külmutatud, samal ajal kui elukallidus tohutu tempoga tõuseb. Tasub mõelda, et praegu ekspordib Eesti eelmiste põlvkondade muusikahariduse vilju, aga kust tulevad järgmised tipud, on paraku küsimärk ka muusikahariduse edendajatele. Ühtlasi tähendab edukas muusika- või üldse kultuurieksport nii loovisikute kui ka taustajõudude järjepidevat pingutust, aga süsteemne töö on ju liiga ebaseksikas, et püüda tähelepanu ja seega ka raha.
