Mõni aeg tagasi jäi mulle ühes raamaturiiulis silma „Harry Potteri“ sarja viimane seitsmes osa, mida omal ajal lugeda ei jõudnud. Lehitsesin teost ja leidsin, et vana võlg vajab õiendamist. Hankisin algkeelse variandi ja hakkasin peale. Mida kaugemale jõudsin, seda enam mõistsin, et selles meie sajandi ühes kaalukamas ilukirjandusteoses on suhteliselt vähe neid kvaliteete, mis võiksid iseloomustada ainulisi, piire ületavaid tekste, mis hakkavad kujundama kaanonit. Ja ometigi kavatsen „Surma vägiseid“ tungivalt soovitada igale teismelisele.

Õppisin kümme aastat ajalugu, kuid hiljem hülgasin oma eriala ja asusin tegutsema kirjastajana. Potteri-raamat suletud, sain aru, miks ei olnud üleminek ühelt väljalt teisele raske. Ajalugu, nagu muudki õpetused ja teadused, ei tee maailma paremaks. Teadmistelt rikkamaks, eesrindlikumaks, täiuslikumaks – seda kindlasti, kuid mitte paremaks. Paremuse all ei pea ma silmas mingeid tehnilist laadi eeliseid ja edasiminekuid, vaid väärtusi, millega tavatseb tegeleda moraalifilosoofia. See on kasvamine (vaimse) isiksusena.

Kirjanduse võime puudutada lugeja hingesügavusi, kutsuda esile õilsust ja headust, seista vastu kurjale ning jagada lootust, on otse imetabane. Mitte et kirjanduse eesmärk oleks tingimata inimest kasvatada, kuid ometigi teevad tõeliselt head tekstid seda ühel või teisel viisil peaaegu alati. Head raamatud on nagu parimad õpetajad, kes õpetavad ka õpetamata.

Lugemiskultuuri tulevik

20 aastat tagasi seisid noored inimesed raamatupoodides järjekorras, et saada endale Potteri-raamat. Tuletame meelde, et viimases osas on üle 600 lehekülje! Nüüd selliseid järjekordi pole. Pole ka lugemisõhinat.

Mulle imponeerib, kuidas J. K. Rowl­ing käsitleb moraaliteemasid, haakides need tundlikult peategelaste täiskasvanuks saamise loo külge. Usun, et sajad tuhanded noored, kes raamatupoes järje­korras seisid, said vastu midagi väga olulist – kinnituse, et tõde ja õiglus on väärt kannatusi. Võib olla, et kui nad raamatut enam ei mäletatagi, elab kõige väärtuslikum sellest neis edasi. See­pärast soovitangi „Potterit“ lugeda.

Eesti muudab suureks kultuur. Kultuuri alus on kirjasõna. Peaks kirjasõna kaduma, jääb järele vaid kest. Meie ajal lugemist ei takistata. Mitte lugeda – see on valik. Paraku üks halvemaid.

Tahaksin vaadata tulevikku lootusrikka pilguga, kuid maailm on jõudnud järjekordsesse murrangusse, kõikehõlmavasse tehnoteaduslikku revolutsiooni, mille tagajärgi pole võimalik ette näha. Raamatu- ja lugemiskultuurile see head ei tõota.

Sirbis on palju kirjutatud lugemiskultuuri varitsevatest ohtudest. Neid ohte ei saa kuidagi pisendada. Jälgin pidevalt mulle oluliste uudisraamatute loetavust – selgelt joonistub välja, et alla 40aastased loevad vähe ja noored mehed ei loe peaaegu üldse. Mis tööriistu kasutavad siis nemad Inimeseks kasvamisel? Ei ole ju lugemine jalgrattasõit või ujumine – et kui vajadus käes, siis keha teab, mis tuleb teha –, vaid vajab järjepidevust ja pingutust.

Eestlane on loomupäraselt hariduse ja harituse usku. Isegi kui loetakse vähem, hinnatakse endiselt lugemist. Need, kes oma lastele raamatuid ette loevad, mäletavad raskelt koormatud raamaturiiuleid ja jutte sellest, kuidas nende saamiseks seisti järjekorras (jälle järjekord!). Aga mida mäletavad tulevikus need, kellele titena noid raamatuid ette loetakse? Valged seinad ja ekraanid ju lugusid ei jutusta.

Põlvkondadevaheline ülekanne on kõige alus, kuid mööda ei saa vaadata ka mehhanismidest ja meetmetest, mida riik rakendab lugemiskultuuri ja kirjarahva toetamiseks. Alati ebatäielikud, kuid ega väikeriigis nendeta saa. Ei saa juba üksnes seepärast, et nii nagu julgeolek on tankid, on see ka raamatud.

Ometi pigistab poliitiline masinavärk raskel ajal esimesena just kultuuri­valdkonda, justkui ei muutuks sellest suurt midagi. Ja mingis mõttes ei muutugi, sest tavapärased majanduslikud printsiibid kultuuriväljal nihestuvad. Me teame, kuidas kirjanikud kulutavad aasta-kaks uuele romaanile, et saada selle eest paar keskmist palka ja kui hästi läheb, siis ka pisut au (kuid mitte rohkem, sest lugejaid on ju vähe). Klassikalised kirjastused on aga ärilisest seisukohast vaadatuna masohhismi erivorm.

Kuid rahalise edenemise kaalub üles miski tähtsam. See ongi see, mis võrsub läbitunnetatud ja omaks võetud raamatuist, filmidest, kunstist. Kultuur.

Kuidas paremini

Olukorras, kus ei saa loota ainult riigile, kelle jõud on piiratud, tuleb igal võimalikul viisil laiendada, ja seda ka erasektorile, teadmist, et panustamine kirjanduse ja lugemiskultuuri elujõu hoidmisse on määratu investeering ühisesse tulevikku. Pole põhjust eeldada, et ettevõtjad jõuavad selle teadmiseni iseseisvalt – ka senine koostöö on saanud võimalikuks osalt seetõttu, et kirjanikust tippettevõtja Armin Kõomägi on omamoodi sillaehitaja.

Kunagi lugesin, kuidas keegi ettevõtja – kahjuks ei suutnud tuvastada tema nime – andis oma kulul välja luule­raamatuid, mida kirjastused mittetasuvana töösse ei võtnud. Võib-olla oli see üks viimaseid eheda kultuurimetseenluse ilminguid. Metseenlus näib olevat atavism, mida kapitalistlikus ühiskonnas on raske elustada, kuid teinekord on rahast palju tähtsamad hoiakud ja väärtused, millel hinnanumber puudub.

Mis sünniks, kui kõikvõimalikud arvamusliidrid, staarid, eeskujud ja mõjuisikud innustaksid oma järgijas­konda raamatuid lugema? Isikliku eeskujuga mõjumine on tõhusam mõjutamisest. Olen juhtunud kuulama-lugema intervjuusid, kus tuntud lääne ettevõtjad räägivad, kuidas nad loevad iga päev teatud hulga lehekülgi, seostades selle oma eduga. Kui Kõomägi välja jätta, ei tule ette, et mõni Eesti ettevõtja oleks rääkinud oma lugemiskogemusest või tundnud uhkust selle üle, et toetab kirjandust. Enamasti räägivad nad idu­innovatsiooni tähtsusest ja vajadusest pöörata tehisintellekt enda kasuks. Ka vajalikud teemad, kuid kultuuri need õitsema ei pane, pigem vastupidi.

Niisiis, on vaja tähele panna, koostööd teha ja ühiseid eesmärke püstitada. „Eestlasele Nobeli kirjandusauhind“ kõlab väga uhkelt, aga veel parem on, kui iga eestlane loeks kuu jooksul vähemalt ühe raamatu.