Arthur Milleri 70 aastat tagasi kirjutatud „Salemi nõidade“ päevakajalisuses pole Truth Sociali ajastul, kus tõde ja õigus on selle poolel, kelle käes on võim ja kes kõige kõvemini kisab, põhjust kahelda. Kurjad kired, omakasu, hirmu halvav jõud, massihüsteeria, lausvaled – need kõik on tänapäeval täpselt samuti olemas nagu XVII sajandi lõpu Salemis. Või 1950. aastate Ameerikas. Meenutades meeleolu 1953. aastal, vahetult esietenduse eel, kirjutab Miller: „Iga päev näis toovat uudiseid Euroopasse pagevatest inimestest: Charlie Chaplin, režissöör Joseph Losey, Jules Dassin, suupillivirtuoos Larry Adler, üks Hollywoodi ihaldatumaid stsenariste Donald Ogden Stewart, Sam Wanamaker, kelle käe all taastati Thamesi jõe ääres asuv vana Globe’i teater.“* Nimed on teised, aga uudised ise justkui 2025. aastast. Kahjuks napib Katrin Pärna ja Janek Savolaineni tõlgenduses fookust ja teravust, mis annaksid loole tragöödia mõõtme ja looksid jõhkra seose siin ja praegu toimuvaga. (Ma ei pea siinkohal sugugi silmas, et Milleri lugu tulnuks tänapäeva tuua.)
Lavastus algab varjuteatri võttestikus: punakas valguses tantsisklevad kurjakuulutavate võllapuude taustal inimfiguurid. Visuaalselt on see ju mõjus alguspunkt (valguskujundaja Margus Vaigur). Ometi jääb episood liiga põgusaks ja hillitsetuks, et anda edasi Milleri näidendit avava ekstaatilise sabati hõngu, kus alasti neiud lõkke ümber verd rüüpavad ja Barbadoselt pärit orjatar surnud imikute vaime välja kutsub.
Pärast hetkelist pimedust on vaataja ees reverend Parrise (Märt Avandi) magamistuba. Avandi põlvitab oma haige tütre voodi ees, ent tema olekust on raske uskuda, et see on murest murtud isa, kes on veetnud terve öö lapse eest palvetades – sedavõrd kärmelt ja möödaminnes nähvab ta orjatar Titubale (Ireen Kennik), et too toast välja käiks, ja keskendub seejärel Abigaili (Fatme Helge Leevald) küsitlemisele. Pisut küsitavana mõjub ka kohe järgnev John Proctori (Sten Karpov) ja Abigaili taaskohtumine, kus ilmed, misanstseneering ja sõnad üksteisele selgelt vastu räägivad: mees, kes enese sõnutsi on seitse kuud nööri mööda käinud, oma üleaisalöömist kahetsenud ja kindlalt otsustanud, et see ei kordu mitte kunagi, laseb ometi neiul endale külje alla pugeda ja tema silmanurgas välgatab kelmikas naeratus.
Esimese vaatuse esimene pool tervikuna ei käivita tegevust, vaid kulgeb üksluise introna, kus riburada esitletakse vaatajale Salemi elanikke: siin on küla suurmaaomanikud – Meelis Rämmeldi sasipäine valgetes lohvakates hilpudes Giles Gorey ning Ago Andersoni sõjakas ja salakaval Thomas Putnam koos kädistava abikaasa Anniga (Kadri Rämmeld), lisaks vilksab pildilt läbi terve galerii lapsi ja teenijannasid – Susanna Walcott (Marta-Liisa Õun või Nikool Abel), Mercy Lewis (Hetlin Kiisler või Kerlin Kiveste), Betty Parris (Miira Vara või Kristelle Kohv), Mary Warren (Saara Nüganen). Saali jõuab hulgaliselt infot, aga napilt suhteid ja suhtumisi. (Ehk olnuks hea näidendit pisut julgemalt kärpida?)
Ka mõjuvad nii mõnedki meesosatäitmised paljude eelmiste rollide tõmmisena ning tekitavad ketserliku küsimuse, kust jookseb stambi ja isikupära piir. Aga see on juba sedavõrd subjektiivne taju, et vastus on igal vaatajal erisugune.
Matroon Rebecca Nurse’i kehastav Carmen Mikiver tõestab seevastu, et selgepiirilise karakteri saab luua vaid mõne lavaminuti ja nappide repliikidega: veatu diktsioon, mõõdetud kõnnak, hea rüht, põimitud käed, keskendunud pilk.
Tragöödia hõng jõuab lavale näidendi teises vaatuses (lavastuse esimese vaatuse teises pooles), kui tegevus kandub John ja Elizabeth Proctori (Liis Karpov) koju. Liis Karpovi pilk on tuhm, põsed lohkus, hääl kõlatu, samm ebakindel. Igapäevaste repliikide tagant aimuvad seitse kuud vindunud kahtlustused ja etteheited. Kõledust võimendab ka kogu lavastuse rõhutatult napp kujundus: läbi näidendi kõigi nelja vaatuse on mänguruumi peamised elemendid kolm võllapuud, mis liiguvad eri piltides erisugusesse asetusse, ning lavakõrgusest laskuvad köiesilmused. Proctorite koduköögis markeerivad võllapuud uksi, lisaks neile on laval vaid üksik ristkülikukujuline laud ja kolm mustjashalli istepinki. (Lavakujundus on kontseptuaalselt selge ja üldistav, ent intiimsemate ruumide puhul, nagu reverend Parrise magamistuba ja Proctorite köök, ehk pisut vaesestab lavastust.)
Teist vaatust veab vanameister Andrus Vaarik asekuberner Danforthi rollis. Mustvalgesäbrulises laia valge kroogitud kraega kuues (kostüümikunstnik Triinu Pungits on leidnud suurepärase tasakaalu ajatu ja ajastule viitava vahel!) on vaoshoitud, julm ja kainelt kalkuleeriv. Vaarik ei kiirusta, ei tõsta häält, ei näita emotsioone. Muidugi ei usu ta mingitesse nõidadesse, aga ta naudib võimu ja vajab hirmu. Kui tal õnnestuks Abigaili alatu pettus käsi määrimata paljastada, võiks lugu võtta teise pöörde. Aga mingeid kõhklusi ega tundeid, mis vaevavad reverend John Hale’i (Sander Rebane), ei kavatse Vaarik endale lubada.
Fatme Helge Leevald mängib nõiajahti vedava armunäljas Abigaili veenvalt vastikuks. Ta on võrgutav, võimuahne, osavalt manipuleeriv ja erakordselt jõhker. See tüdruk paneb vaataja uskuma, et nägi pealt, kuidas indiaanlased ta vanemate kolbad ta silme all puruks lõid, ja ei kõhkle millegi ees tagasi. Nii pole ime, et Saara Nüganeni lapselikult naiivne Mary Warren kohtunike irooniliste pilkude all käsi murrab, aina enam kössi tõmbub ja lõpuks oma parimate kavatsuste kiuste tüdrukute kurjast vaimust vaevatud bakhanaaliga ühineb.
Finaali lahendus, kus silmustes kerkivad lava kohale kolme tegelase mustad keebid ning jätavad tapalavale seisma erkpunastes kostüümides näitlejad, on teatraalselt nutikas ja efektne. Ent taustal kõlav Leonard Coheni „Happens to the Heart“ muudab meeleolu pigem raugelt nukraks. Nii et lõpuks jääb mulje, et tragöödia asemel oli laval ühe armastuse lugu. (Tõsi, ka Milleri näidendi viimane dialoog John ja Elizabeth Proctori vahel on võrdlemisi sentimentaalne.)
* Vt https://www.newyorker.com/magazine/1996/10/21/
