Ma ei saa oma lugemisharjumustele või -elamustele tagasi mõeldes alustada sellega, et olen olnud suur lugeja nii kaua kui mäletan. Mina ei olnud selline laps, kes üksi vaikselt kuhugi toanurka tundideks raamatusse ära kaduda võis, kellel enne kooliminekut oli kogu „Seiklusjutte maalt ja merelt“ läbi loetud või algklasside lõpuks terve „Suuri sõnameistreid“ sari. Küll aga ümbritsesid mind alati kodus raamatud, loeti pisteliselt, ja see, et kodus peavad raamatud olemas olema, oli selge. Mu vanaisa töötas mingi aeg trükikojas raamatute köitjana: iga lahtine leht ja kulunud eksemplar sai tema käe all kõvades kaantes kamm­köitesse kammitsetud.

Minu kirjanduslik mina arenes aastaid kohustusliku kirjanduse varal, sekka üksikud leiud siit ja sealt. Aga kui ma mõtlen tagasi kõikidele nendele raamatutele, mida ma lugenud olen ja mis midagi on tähendanud, siis ei suuda ma meenutada tegelaste nimesid või süžeepöördeid. Mulle on lugemine alati olnud ruumiline ja elamuslik kogemus, mistõttu mäletan vägagi selgelt, kus ja millal ma midagi olen lugenud ja milliseid emotsioone see tekitas.

Nagu too kord, kui perega jälle pärast suvist sugulaste juures puhkamist Viljandist rongiga Tallinna suunas loksusime ning mulle oli raamatupoest ostetud Astrid Lindgreni „Mio, mu Mio“. Olen hetkega taas seal rongis, kus mu lapsepisarad voolasid. Või kui põhikooli lõpus pidin kohustusliku kirjandusena läbi lugema J. F. Cooperi „Hirveküti“: tegin seda aianduskooperatiivi ehitatud vanaisa 1960. aastate tüüpsuvila kaminaga verandal kangaskattega päevitustoolil, kus elasin võrdse õuduse ja põnevusega läbi kõik skalpeerimised. Või kui keskkooli lõpus hoidsin pinginaabri soovitusel käes John Fowlesi „Maagi“: lugemine tekitas füüsiliselt tunde, et mu maailm läheb suuremaks, mingid suured tükid minu maailmatajus nihkuvad ja liiguvad. Või kui kahe väikelapse emana olin kodus, argisest ülekoormatud, aga hea sõber ja majanaaber soovitas kätte võtta Paul Austeri „Oraakli öö“: igal õhtul, kui lapsed magasid ja minu silmad veel kinni ei olnud vajunud, käisin ma selle raamatu abil kuskil ära. Kuskil väga jõustavas kohas. Või tookord, kui olime kolleegiga Ameerika Ühendriikides tööreisil, valge renditud Chevrolet’ga California kiirteid läbisime ning mina talle muudkui toona lugemisel olnud Hanya Yanagihara raamatust „A Little Life“ ehk „Natuke elu“ rääkisin. Olen aastatega märganud, et mulle väga meeldib parasjagu loetavatest või elamuse pakkunud raamatutest lähedastele rääkida!

Selles, et minust sai kümmekond aastat tagasi väga aktiivne lugeja, pean süüdistama Jeanette Wintersoni. Londonis õppimise ajal – taas, kes mäletab, kelle soovitusena – ostsin tema autobiograafia „Why Be Happy When You Could Be Normal“ ehk „Miks peaksid olema õnnelik, kui võid olla lihtsalt normaalne?“ ja sain silmapilk aru, mis minu elust puudu on – pidev lugemine! Olen tunnetuslikul tasandil samastunud Simone de Beauvoir’ tuntud mõttega, mis minu vabas tõlkes kõlab umbes nii: „Ma olen erakordselt ahne. Ma tahan elult kõike. Ma tahan olla naine ja ma tahan olla mees, tahan palju sõpru ja olla üksi, töötada palju ja kirjutada häid raamatuid, reisida ja naudiskleda, olla isekas ja isetu“ („I am awfully greedy; I want everything from life. I want to be a woman and to be a man, to have many friends and to have loneliness, to work much and write good books, to travel and enjoy myself, to be selfish and to be unselfish“). Mingil hetkel jõuab aga kohale arusaamine, et ühe elu sisse ei ole võimalik kõiki elusid mahutada. Tuleb teha valik. Ajavalik. Ja mina tegin valiku lugeda. Ma ei vaata sarju, mida ümberringi on sadu ja kahtlemata ka väga häid, ma jõuan teatrisse ja kinno lünklikult. Aga ma loen. Ja loen pidevalt.

Mina olen see, kellel on raamat kogu aeg kotis. Lugemiseks pole mul vaja kindlat hetke või ruumi, lugemine on osa igapäevasest kulgemisest. Ma loen trammis, autos istudes ja last trennist oodates või hambaarsti ukse taga. Kui lapsed on hommikul vara kooli läinud, aga minul on veel natuke aega enne tööleminekut, siis tund kohvitassi ja raamatuga diivanil on üks magusamaid päevas. Olgu tänatud maakodud: kõik raamatud, mis korterisse ei mahu, saab ju suunata sinna, nendega oma elamise vooderdada! Kui olen kellelgi külas, võib mind leida inspekteerimas võõrustaja raamaturiiuleid, ning ilmselgelt on mul raamatuid rohkem, kui ma jõuan neid lugeda. Kuid siin on juba Marju Lepajõe aidanud sõnastada midagi olulist: oleks äärmiselt barbaarne asuda kohe lugema äsja soetatud raamatuid. Raamatud peavad kodus kõigepealt aklimatiseeruma ning küll tuleb hetk, kui ma teda lugema hakkan. Nii on mu üks suurimaid hirme, et lähen reisile ja raamat saab läbi! Jah, mul on kindlasti kohvris teine raamat igaks juhuks kaasas. Jah, ma lähen kaheks nädalaks puhkuse ajal maakodusse nii, et raamatuid on kaasas kahe kuu jagu, sest kunagi ei või teada, mis mind kõnetab või mille järele tuju tuleb. Inimesel peab olema valikut.

See mõte on nii kulunud ja küllap on nii mõnigi kirjanik selle sõnastanud palju elegantsemalt, ent (ilu)kirjanduse lugemine annab mulle võimaluse elada või kogeda nii palju rohkem elusid. Kuidas muidu saaksin ma osa XIX sajandi Põhja-Rootsi praosti, 1990. aastate Glasgow’ tööliste, Lõuna-Korea haenyeo’de või Kesk-Ameerika osariikide sõltuvuste küüsis vaevleva pere maailmast? Mõnikord püüan oma lugemiskompassi veidi seada. Nii olen endale seadnud suunaks lugeda rohkem naisautoreid, lugeda rohkem eesti autoreid, lugeda rohkem nüüdis­aegset väliskirjandust, lugeda rohkem klassikat. See on mu väike suuna­näitaja, mis viitab sellele, mis võib-olla on jäänud varju. Aga on ka mingid teemad, mis tõmbavad ikka ja jälle tagasi. Nii tuleb vahepeal ikka kätte võtta üks nn suur ameerika romaan, midagi briti klassikast, mõni raputav elulugu, lühijuttude kogumik, ajalooline romaan või keegi naabritest: soomlased, lätlased, varem ka sageli vene kirjandus. Nende lugemisaastate jooksul on paratamatult tekkinud mõned lemmikud, autorid, kelle teosed olen kõik läbi lugenud. Ja nemad on väärt olla välja hõigatud minu lugemismaailmas: Maggie O’Farrell, Tommi Kinnunen, Mudlum, Jeanette Winterson, Ian McEwan, Ljudmila Ulitskaja, Rein Raud.

Ja siis on veel erialase kirjanduse maailm … aga las see jääb mõneks järgmiseks korraks!