Kevadel Bologna lasteraamatumessil eksponeeritud eesti lasteraamatuillustratsioonide näitus „Lugude linn“ jõudis juulis kodumaale. Eesti Lastekirjanduse Keskuse eestvedamisel sündinud näitust saab veel peaaegu augusti lõpuni vaatama minna Eesti Rahva Muuseumisse. Eesti lasteraamatukunsti hetkeseisu kireva läbilõike puhul ei ole kuraator Bianka Soe järginud rangelt kaanonit ega muid hierarhiaid: uuemad ja vähem tuntud tegijad on saanud samavõrd tähelepanu kui vanameistrid. Samuti pole valik piiratud vaid lasteraamatutega, näiteks Joonas Sildre graafiline romaan Arvo Pärdist pole kindlasti kitsas mõttes lasteraamat ning rahvusvaheliselt tunnustatud illustraator Eiko Ojala on pilte teinud vaid mõnele lasteraamatule.

Et lasteraamatutes on pildid enesestmõistetavad ja pildiraamatutes koguni domineeriv element, avaldub just visuaalse poole kaudu lastekirjanduse n-ö suurte kirjandusest uuenduslikum, ehk isegi avaramate võimalustega olemus. Viimasel ajal populaarsust koguvad graafilised romaanid on inspiratsiooni saanud lasteraamatute ja koomiksite esteetikast. Seega mõjutab pahatihti marginaalsena tajutud lastekirjandus just illustratsioonide kaudu ka kirjanduse peavoolu.

Siiski kipub raamatuillustratsioon sageli jääma sõna varju ning raamatu­kaante vahele. „Lugude linnas“ on raamatuist pärit pildid toodud suurelt publiku ette. Liiatigi puudub näitusel tekst, mis võiks pildi endale allutada või mingisse tõlgendusruumi suruda. Seetõttu on üldmulje mõnusalt mänguline, sürreaalne, kohati ehk psühhedeelnegi. Sõnalist teksti on piltide juures vaid hädapäraselt, peamiselt on osutatud piltide ja teksti autorile ning teosele. Vaataja saab esmalt suuri pilte vaadates kas mõistatada või äratundmisrõõmu kogeda ning alles seejärel pisikeses kirjas kujutise autori ning konkreetse teose tuvastada. Kel aga huvi ka näitusel kasutatud teostega tutvuda, siis needki on kenasti sirvimiseks välja pandud.

Siinkohal saab natuke noridagi. Nimelt on mõne teose autor ja pealkiri tööde juures sassi läinud. Näiteks on „Kiludisko“ autorina nimetatud Urmas Reinmaa, mitte Kairi Look. Paar näituse­külastajat uudistasid aga suure üksikfiguurina kujutatud groteskse vorst­ninaga naist ega mõistnud, miks on selle raamatu pealkirjaks „Kõrv“. Hüppasin kohe ligi ja selgitasin. Kuna tegemist on mu laste ühe lemmikmuinasjutuga, võinuksin isegi une pealt täpsustada, et tegemist on hoopis raamatuga „Kolm soovi“. Mõlema teose autor ja kunstnik on tõepoolest Piret Raud.

Värsked vaatenurgad

Näitus koosneb kolmemõõtmelistest majakestest, mis meenutavad üksiti ka avatud raamatut. Kuid erinevalt raamatust on neil ka lagi ja katus. Piltide paigutusega on loodud mosaiikseid kooslusi ja huvitavaid dialooge, näiteks on kokku pandud õõvastavad öised stseenid eri raamatutest ja eri kunstnikelt. Mõnel teisel puhul jällegi on majakese kõik küljed täidetud samast teosest pärit piltidega.

Niisugune ülesehitus ja eksponeerimisviis sunnib näitusekülastajat võtma harjumuspäratu vaatepunkti. Piltide vaatlemiseks peab kummardama, kükitama, tumbale ronima, nurga taha või madalast onnist sisse piiluma, mõnel puhul koguni käpuli laskuma. Seesugune tegevus on füüsiline, mänguline ning loomuomane lastele – nutikas lahendus tuua esile lapse perspektiiv ning muidugi pakkuda lapskülastajale virgutavat tegevust.

Suurtel pildipindadel kohtab läbisegi nii kõikvõimalikke värve, monokroomsust, lapselikke kriipsujukusid, värvilaikudest koosnevaid olendeid, kollaaže kui ka filigraanset graafikat. Detailide suurendamine loob uusi ja värskeid vaatenurki. Näiteks kõigile laialt tuntud Heiki Ernitsa hüperrealistlikust laadist on esile toodud mingi ootamatu pisiasi, seda suurendatud ja nõndaviisi kummastus tekitatud.

Pildimajade vahele on sätitud ka üksikute tegelaste figuure. Inimesed, loomad, kratid ja hübriidolendid on siin jällegi ootamatutes poosides: kummargil, kokkuväänatuna, silda viskavana.

Pildimaterjali täiendavad omakorda siin-seal majakestesse justkui akendena lisatud ekraanid, millel jooksvad animatsioonid astuvad piltidega dialoogi. Need ei ole spetsiaalselt „Lugude linna“ jaoks loodud, vaid enamjaolt varasemad tööd, näiteks meie kunstiakadeemia üliõpilaste animatsioonid. Klipid võivad otseselt haakuda illustratsioonidega, näiteks Marianne Kõrveri ja Liisi Grünbergi Joonas Sildre graafikal põhinev lühianimatsioon Arvo Pärdist dubleerib ja võimendab raamatupilte. Mõned klipid pole aga pealtnäha üldse kõrval asetsevate piltidega seotud ning seos võib tekkida hoopis stiili, teema või mingi vaevu aimatava ühisosa abil.

Eriti võimsalt mõjub Lilli-Krõõt Repnau 2015. aasta animatsioon „At the end of the day“ („Päeva lõpus“) Robert Jürjendali muusikapalaga „Balm of Light / Valguse palsam“, see on eksponeeritud koos piltidega Piret Raua autoriraamatust „Juurtega aed“. Valge tühi ekraanipind kasvab aegamööda, oks oksa ja leht lehe haaval, täis lopsakat loodust. Seejärel hämardub ning viimaks kattub taimestik valge lumega.

Niisugused me olemegi

Kuna näitus koostati spetsiaalselt Bologna raamatumessi rahvusvahelise publiku tarvis, tekib mõistagi soov uurida, kuidas on eestlasi laiale ilmale serveeritud. Eesti lasteraamatukunsti tuntakse väljaspool innovatiivse ja eksperimentaalsena, niisugusena tutvustati näitust ka Itaalias. Kuidas Eestit mitte tundev inimene võiks eesti illustraatorite loomingut tajuda? Mismoodi me lääneeurooplastele paistame? Kindlasti on siin rõhuasetus avangardsel, sürreaalsel, nihestatud piiridel, huumoril ja hübriidvormidel.

Näituse itaaliakeelse pealkirja „Cittadini creativi“ võiks tõlkida kui „Loovad linnakodanikud“. Seega, kui eestikeelsel pealkirjal on rõhk justkui ruumil, siis itaalia keeles hoopis seda asustavatel olenditel. Silma jäigi väga palju erinevaid loomaliike ämblikust tiigri ja lehmani, veidraid inimesi, hübriidolendeid ja inimriietuses loomi. Ohtralt oli luukeresid (Marja-Liisa Plats, Piret Raud, Kertu Sillaste) ning kõiksugu sarvilisi (Karel Korp, Katrin Ehrlich, Anne Pikkov, Priit Pärn, Regina Lukk-Toompere, Kristi Kangilaski). Muljet avaldas ka Anne Pikkovi saunastseen laval vihtlevate vanameestega Triinu Laane raamatust „Poiss ja papa“. Tüüpiliselt eestilik vaatepilt, lavaastmetel higistavad taadid, mõjus antud kontekstis esile tõstetuna ääretult mütoloogilisena. Imevähe kohtab piltidel see-eest n-ö tavalisi lapsi ning realistlikku kujutuslaadi. Näitus toob selgelt esile ka eesti lasteraamatuillustratsioonide paremiku hoiaku võtta last tõsiselt – mitte nännutada, vaid ergutada fantaasiat ja loovust.

Üldmuljena jääb domineerima eksootiline, paganlikke jooni edasi kandev boreaalne kultuur, mille puhul ometigi ei ole eksotiseerimisega liialdatud, seda kuidagi ebausutavaks või ebaloomulikuks muudetud. Niisugused me ju olemegi, sellised need meie lasteraamatud ju ongi. Meis on sisu, sala- ja omapära ning õnneks me seda enam ka ei häbene.

Kui nüüdisaegse eesti lastekirjanduse ja -illustratsiooniga mõnevõrra kursis olla, on saadud kogemus väga põnev. Kohtumine tuttavate ja vähem tuttavate tegelaste ja olukordadega pakub elamuse samavõrra kui ootamatud kooslused ja ristumised, suurendused ja vähendused. Neile, kes pole „Lugude linna“ teostega seni kokku puutunud, võib see näitus olla ideaalne võimalus siseneda tänapäeva eesti lastekirjanduse kirevasse maailma. Näitusel on suur hariduslik potentsiaal: loodan väga, et see hakkab edaspidi ringlema üle Eesti. Tõsi, selle eksponeerimiseks on vaja omajagu ruumi, aga välja­panek väärib laiemat tutvustamist. Näituse juurde võiks kindlasti luua ka haridusprogramme (kui seda veel kavas pole) nii eri vanuses lastele kui ka õpetajatele. Nagu kuraator Bianka Soe on märkinud: „Kunsti lugemine on täiesti õpitav oskus. See ei ole kaasasündinud anne või mingi müstiline võime, vaid teadlik ja treenitav viis panna tähele, tõlgendada ja mõtestada visuaalseid või kontseptuaalsemaid teoseid“ (Sirp 30. V 2025).

Kasutagem suurepärast võimalust julgustada lapsi tegema algust kunsti lugemise ja tõlgendamisega ning muidugi jõudma ka raamatute ja lugemise juurde.

Näitusele „Lugude linn“ ERMi Hurda saali esisel alal saab piletita.