Aastal 2025 on Lätis ja Eestis põhjust tähistada ühist aastapäeva: esimese läti ja eesti keeles trükitud raamatu ilmumisest on saanud 500 aastat. Nii lätlaste kui ka eestlaste kirja- ja trükisõna ning raamatukultuur on pannud aluse tugeva keelevaimu, eneseteadvuse ja riikluse kujunemisele. Läti rahvusraamatukogu on koostanud mahuka programmi „Läti raamat 500“ ning viib seda ellu juba alates aastast 2021. Seejuures on tehtud koostööd ka partneritega, Eesti kolleegidega, kes tähistavad oma raamatukultuuri juubelit programmiga „Eesti raamatu aasta 2025“.

See tähtpäev on tähtis nii rahvuslikul kui ka rahvusvahelisel tasandil. Läti rahvusraamatukogu on juubeliprogrammi elluviimisel rõhutanud läti kirja- ja trükisõna tähtsust ja levikut eri vormides. Läti raamatu püsimajäämine läbi sajandite erisuguste ideoloogiate, majanduslike ja tehnoloogiliste väljakutsete tingimustes kätkeb endas tänapäeva ühiskonnale vajalikku koodi, mis aitab tagada vaimse ja materiaalse tugevuse ka edaspidi. Läti keeles kirjutatud sõna ajalugu, olevik ja tulevik aitavad paremini mõista Läti riigi ja läti rahva üldist arenguteed, mõista meie ainulaadset ja kiiret arengut, mis võrsub sellest kultuurifenomenist. Raamat on alati olnud Läti ühiskonna arengu tõukejõud, ühendaja ja meie sügavate teadmiste alus.

Programmiga „Läti raamat 500“ tõstetakse esile raamatu ja kirjasõna tähtsus läti ühiskonna kujunemisel ja kultuuri arenemisel. Selle programmi ja raamatukultuuri väärtustamise mõtte algataja ja autor oli Läti rahvusraamatukogu kauaaegne direktor Andris Vilks (1957–2025). „Läti raamat 500“ ei tuleta üksnes meelde ajaloolist pärandit, vaid pakub ka uusi võimalusi raamatute ja kirjasõna rolli teadvustamiseks ja väärtustamiseks.

Läti raamatu lätted

Läti raamatukultuuri algus jääb Euroopa usuliikumise, reformatsiooni aega, mil sooviti usuõpetus igaühele tema emakeeles kättesaadavaks teha. Selleks hakati muu hulgas rakendama Johannes Gutenbergi (u 1400–1468) loodud trükimasina potentsiaali: kirjasõna oligi sestsaadik kergem levitada ja suhteliselt taskukohane. Laienes kiiresti ka keelte ring, milles hakkas kujunema kirja- ja trükisõnakultuur.

Läti raamatukultuuri alguspunktiks peetakse 1525. aasta novembrit, mil Lübecki linnavalitsus konfiskeeris vaadi, mis oli täis luterlikke raamatuid läti, eesti ja alamsaksa keeles. Ükski selle ebatavalise raamatuveose eksemplar ei ole säilinud, kuid Lübecki toomdekaani Johannes Brandese (1467–1531) kirjutatud protokoll laseb oletada, et need raamatud olid tõenäoliselt trükitud Wittenbergis ning teel Riiga, et neid Liivimaal kohalikus keeles luteriusu jumalateenistuste pidamiseks levitataks. See fakt ei ole oluline mitte ainult esimese läti keeles trükitud raamatu fikseerimise pärast, vaid on ühtse läti keele vormumise alguspunkt, hiljem hakkab tänu sellele kujunema ühtne läti ühiskond ja rahvuslik eneseteadvus.

Järgmine oluline läti raamatukultuuri nurgakivi on hollandi jesuiidi Petrus Canisiuse (1521–1597) koostatud katekismuse tõlge läti keeles. Ka reformatsioonivastased hindasid ja oskasid kasutada emakeeles kirjutatud sõna jõudu ning sellest katekismusest sai üks olulisemaid usu levitamisel. Teadaolevalt trükiti lätikeelset katekismust 1585. aastal Vilniuses 1002 eksemplari, mis on XVI sajandi lõpu kohta väga suur tiraaž ja näitab nõudlust selle väljaande järele. See on ka vanim säilinud läti raamatukultuuri tõend. Teose ainus praegu teada terviklik eksemplar on hoiul Rootsis Uppsala ülikooli raamatukogus.

Pilguheit läti raamatukultuuri ajalukku toob esile mitmesuguseid pöördepunkte ja fenomene, kuid neid ühendab üks läbiv motiiv: kirja- ja trükisõna tugev seos rahvusliku emantsipatsiooniga ning selle tähendus läti kultuuriruumi, ideede ja innovatsiooni ajaloos. Selle loo jutustabki programm „Läti raamat 500“. Nõndamoodi avaldub raamatute ja lugemiskultuuri jõud ja tähendus nii tänapäeval kui ka tulevikus. Tänapäeval on rohkem kui kunagi varem vaja ikka ja jälle tuletada endale meelde, et raamatul on olnud ja on jätkuvalt Läti ühiskonnas sügav tähendus. Raamat on olnud ja on endiselt kultuuriruumi ja rahva edasiviiv jõud. Raamat määrab läti ühiskonna tugevuse, eneseteadvuse ja loovuse ka tulevikuks.

Raamatukultuuri ajalugu peegeldab ühtlasi protsessi, mille käigus kinnistus läti kultuur edukalt Lääne-Euroopa kultuuriruumi. Lääne ja ida piiril paiknedes on lätlastega asustatud ala sageli olnud ideoloogiliste ja poliitiliste võitluste objekt. Piirkonna intellektuaalne ja kultuuriline kuuluvus Euroopasse on tihtipeale olnud ohustatud, kuid just raamat ja kirjasõna on teinud juurdumise Euroopa ideede ja väärtuste maailma pöördumatuks.

Mitmekesine programm

Läti raamatu 500. aastapäeva programm toetub uurimistööle ja raamatute populariseerimisele. „Läti raamat 500“ ei hõlma mitte ainult läti raamatu ajalugu, vaid tähelepanu all on selle käekäik tehnoloogiliste ja digimuutuste ajal regionaalses ja rahvusvahelises kontekstis. Programm hõlmab kõiki Läti piirkondi ja ka diasporaad, eri põlvkondi, erisugust kultuuri- ja majanduskonteksti ning sidemeid, tuues esile raamatukultuuriga seotud isikuid, sündmusi, fenomene ja nende mõju. Kontseptsioon ulatub raamatu materiaalsetest piiridest kaugemale: ei käsitleta üksnes raamatut, vaid ka lugemis-, õppimis-, mõtlemisharjumusi ning nende arengut. See võimaldab integreerida läti raamatukultuuri uurimused teoreetilistesse aruteludesse ja kasutada neid lähtepunktina raamatukultuuri uurimise metoodika üle mõtisklemiseks. Programmi kavandamisel valiti välja hulk tähtpäevi, sündmusi ja isikuid, kelle/mille esiletõstmisega „Läti raamat 500“ raames teadvustuks ühiskonnas laiemalt raamatufenomen.

2021. aasta oli pühendatud teemale „Tagasipöördumine“ (lt „Atgriešanās“). Esile tõsteti raamatuid, mis on kirjutatud Lätile ja lätlastele väljaspool Lätit, ning pöörati tähelepanu tähtsatele raamatukollektsioonidele, mis on seotud Lätiga, kuid ei paikne seal. Aasta keskne sündmus, millega kaasnes mitmekesine programm, oli näitus „Tagasipöördumine. Kõige vanem säilinud elav raamat läti keeles“ („Atgriešanās. Senākā saglabājusies dzīvā grāmata latviešu valodā“). Ajaloodoktor Gustavs Strenga kureeritud näituse tarvis toodi Riiga 1585. aastal Vilniuses ilmunud lätikeelne Canisiuse katekismus.

2022. aastal keskenduti ajalehtedele ja käsikirjadele tähistamaks esimese lätikeelse ajalehe Latviešu Avīzes (’Läti Ajaleht’) 200. aastapäeva (ajaleht ilmus aastatel 1822–1915). Seejuures ei pööratud tähelepanu ainult toonastele läti väljaannetele, vaid toodi esile paralleelid eesti kirjakultuuriga, tutvustati põhjanaabrite esimesi ajalehti, mis ilmusid umbes samal ajal Tartus.

Korraldati veel näitus „Äratus. Lugu hernhuutlastest“ („Modināšana. Stāsts par hernhūtiešiem“). Kahe doktorikraadiga teadlase Beata Paškevica ja Pauls Daija koostatud näitus oli pühendatud vennastekoguduste liikumisele Lätis ja Eestis. Näitusega tutvustati Läti rahvusraamatukogus leiduvaid XVIII sajandi vennastekoguduse liikumise lätikeelseid käsikirju ning toodi esile käsikirjakultuuri pärand ja jäljed.

2023. aastal tõsteti esile kirjastajad. Tähistati XIX ja XX sajandi vahetuse olulisima kirjastaja Ansis Gulbise 150. sünni­aastapäeva ja rõhutati Riia esimese trükimeistri Nikolaus Mollinuse rolli meie piirkonna intellektuaalses arengus. Läti rahvusraamatukogu näitusel „Tekst meid ei huvita“ („Teksts mūs neinteresē“) pöörati tähelepanu Mollinusele ning raamatudisaini ja sisustuse ajaloole. Näituse koostasid Beāte Orlova ja Ineta Vaivode. Ansis Gulbise juubelile pühendati ka teadusfoorum „Kirjastamine ja rahvas“ („Izdevējdarbība un nācija“). Koostöös parimate praeguste Läti trükikodadega algatasid näitus ja teadusfoorum diskussiooni Läti kirjastamis­tegevuse ja trükikultuuri kõrge standardi ja ajaloolise tausta üle. Just kirjastajad teevad võimalikuks näiliselt lihtsa, kuid raamatukultuurile nii tähtsa ahela osaliste ehk kirjastaja, trükikoja, autori, levitaja, lugeja jt omavahelise koostöö.

2024. aastal oli fookuses raamatukogude ja lugemiskultuuri fenomen. Uuriti nii lugemise mõistet (teoreetiliselt ja ajalooliselt) kui ka lugemisharjumusi, tõstes sellega esile ja põhjendades raamatukogude rolli. Oluliseks lähtepunktiks oli Riia linnaraamatukogu aastapäev – asutati 1524. aastal.

Õigus raamatukogule

2025. aasta 28. veebruaril avati Läti rahvusraamatukogus näitus „Õigus raamatukogule“ („Tiesības uz bibliotēku“). Selle näitusega jõudis programm „Läti raamat 500“ kulminatsioonini. Näitus kutsub mõtlema raamatukogu ja lugemise rolli kui demokraatliku ühiskonna nurgakivi üle. Ühtaegu kujundlikku, intellektuaalselt reflektiivset ja poliitilist näitust peaksid külastama kõik raamatusõbrad – eriti need, kes seda sõprust alles avastamas.

Näituse keskmes on Riia linnaraamatukogu, esimene avalik raamatukogu, mis loodi viissada aastat tagasi pühapiltide hävitamise ajal ning mille kogust enamik hävis Teises maailmasõjas. Riia linnaraamatukogu lugu on dramaatiline ja sisaldab erakordseid detaile. Näitusega kutsutakse arutlema ühiskonna ja mõtlemisprotsesside muutuste üle tänapäeval, rõhutades, et raamatukogu kui maailma mudel peegeldab palju laiemalt seaduspärasusi nii individuaalsete kui ka kollektiivsete püüdluste kaudu tajuda ja mõista maailma meie ümber. Lugemisoskus, raamatud ja raamatukogud on olulised elemendid ka tuleviku­visiooni kujundamisel. Näitus esitab raamatukogude ajaloole tuginedes uuesti küsimuse: kas soovime, et tulevik on nende inimeste käes, kes ei loe ega mõtle kriitiliselt?

Näituse „Õigus raamatukogule“ loomise käigus viidi läbi mitmeid XXI sajandi lugemisharjumuste uuringuid, alates esinduslikust küsitlusest, mis andis andmed Läti ühiskonna kohta läbilõikes, kuni süvaintervjuudeni noortega. Näituse on koostanud Läti rahvusraamatukogu uurimis- ja interpretatsioonikeskuse juhataja Maija Treile ja raamatukogu uurimisjuht Pauls Daija.

Raamatute aasta

2025. aasta on programmi kohaselt raamatute aasta, mille keskmes on raamat kui teadmiste allikas ja osa identiteedist. Tänavuste ettevõtmistega püütakse ühiskonnas edendada tugeva lugemis- ja raamatukogukasutuse harjumuse kujunemist.

Raamatuaasta ürituste sarja käigus on Läti rahvusraamatukogu avaldanud mitmeid teaduslikke ja populaarteaduslikke raamatuid. Eesti-läti raamatukultuuri paralleelide seisukohalt väärib esiletõstmist 2025. aasta mais välja antud raamat „See esimene raamat. 500 aastat ühist kirjakultuuri“ („Tā pirmā grāmata. Nozīmīgākie izdevumi latviešu un igauņu valodā. 1525–1918“). Kogumik valmis Läti ja Eesti rahvusraamatukogu uurijate koostöös. Raamat anti Lätis ja Eestis välja paralleelselt vastavalt kahes keeles programmide „Läti raamat 500“ ja „Eesti raamatu aasta 500“ raames. Kogumik on pühendatud tähtsamatele sündmustele eesti ja läti raamatukultuuris aastatel 1525–1918, sisaldades 25 teemat, mille kohta tuuakse näiteid mõlemast riigist. Väljaanne on populaarteaduslik ja sobib neile, keda huvitavad ajalugu, raamatukultuur ja eesti-läti kultuuriparalleelid. Sisu on sama, erineb vaid kujundus.

Käsitletud teemad on esimene piibli­tõlge, esimene aabits, esimesed grammatika- ja sõnaraamatud, perioodilised väljaanded, kokaraamatud, entsüklopeediad ja muud olulised kirja- ja trüki­sõna mälestusmärgid alates esimese läti- ja eestikeelse raamatu ilmumisest kuni Eesti ja Läti iseseisvusmanifestini 1918. aastal. See väljaanne kutsub üles väärtustama läti ja eesti keele jõudu ning mõlema rahva raamatukultuuri pikka iga.

Raamatu koostasid ja toimetasid Läti ja Eesti rahvusraamatukogu teadlased. Vastutavad toimetajad olid Toms Ķencis ja Piret Lotman. Läti raamatu kujunduse tegi Dārta Hofmane, eestikeelsed artiklid tõlkis läti keelde Anita Tannenberga. Väljaannet esitleti 6. mail Tallinnas Niguliste muuseumis ja 23. mail Läti rahvusraamatukogus, mõlemal juhul naaberriigi suursaadiku osavõtul.

Niguliste muuseumis on avatud temaatiline näitus „Eesti raamat 500. Reliikviad“, kus eksponeeritakse haruldusi: vanimad trükitud tekstid eesti keeles, sealhulgas vanim eesti aabits Läti rahvusraamatukogu kollektsioonist ning Eestist leitud vanima läti aabitsa lehekülg. Näituse kuraator on Aivar Põldvee.

Kogu aasta vältel korraldatakse seoses programmiga „Läti raamat 500“ hulganisti avalikkust kaasavaid üritusi. Aasta tipphetk on ajalooliselt tähenduslik 8. november, kuna sel kuupäeval arestiti Lübeckis 1525. aastal tünn trükistega.

Läti rahvusraamatukogu kutsub oma ürituste, väljaannete, linnakeskkonnas paiknevate objektidega, muuseumi­hariduslike ettevõtmiste ja muu tegevusega kõiki mõistma kirjasõna tohutut ja otsustavat rolli rahvuse püsimisel ja arengus, kriitilises mõtlemises ning üksikisiku ja kogu rahva heaolus. Läti rahvusraamatukogu teeb tulemuslikku koostööd Eesti kolleegidega – juba mainitute kõrval on meil ühiseid ettevõtmisi veel –, analüüsides, tõlgendades ja populariseerides ajaloo- ja kultuuriparalleele läti ja eesti raamatuga seoses. Raamatuaasta tuletab meelde, et demokraatliku, haritud, kultuurse ja heaolu nautiva ühiskonna alus on keel – kirjutatud, trükitud ning avaldatud sõna.

Läti keelest tõlkinud Ilze Tālberga