See suhtesari on lõputu. Tuld on tuha all kõvasti, majad põlevad, süütajadki teada, ent need näivad puutumatud olevat. Kultuuritöötajad muutuvad kustutustöödel aina leidlikumaks, kuid lõpuks mõne jõud ka raugeb. Sarja senises viimases osas kirjutas end stsenaariumist välja riigi sihtasutuse Eesti Kontsert tegevjuht Kertu Orro, tuues põhjenduseks „tühjuse selja taga“, väärtuskonflikti kultuuriministeeriumiga. „Dialoog, mis oleks ühtaegu avatud ja sisuline, on praktiliselt lakanud olemast,“ tõdeb Orro taandumiskirjas. See tunne ei ole võõras vist küll ühelegi mõnd kultuuriasutust pikemat aega juhtinud inimesele.
Ministeeriumi vastus on ootuspärane. Kantsler Kristiina Alliksaare kommentaarist selgub, et ministeeriumi seisukohalt on juhtimisega kõik parimas korras ja kui asutuste juhid enam ei jaksa või hakkama ei saa, siis omal süül, mis sest, et ministeerium kohtleb neid hellalt nagu potililli. „Pakume regulaarselt koolitusi nii juhtidele kui ka haldusala nõukogude liikmetele, toimuvad koostöövestlused ning oleme võimaldanud kasutada arengunõustaja teenust. Juhtidel on muude võimaluste seas võimalik liituda kultuuriliidri programmiga, mis toetab kultuuriasutuste juhtide isikliku, meeskondliku ja organisatsiooni arengu eesmärkide saavutamist.“
Tõesti-tõesti, kogenud kultuurijuhid ei vaja midagi rohkem kui seda, et saaksid juhiks areneda! Mis põhjusel kõrged komisjonid ning ministrid nad üldse ametisse nimetasid, kui nad sihtasutuste töö juhtimise asemel alles peavad arengunõustaja toel arenema hakkama? Puudu on veel ainult sihtasutuste juhtide ühised teraapiarühmad, kus nad saaksid oma muredest, eksisammudest ja saamatusest isekeskis avatult rääkida ning sel viisil püüda jõuda natukenegi lähemale kultuuriministeeriumi ja valitsuse sõnastatud eesmärgipärase ja viljaka kultuuripoliitika mõistmisele.
Rahandusminister Jürgen Ligi värskelt surematuse poole pürgima hakanud lendlause järgi lubab põhiseadus rahval olla rumal, kuid valitsusel mitte. See käis küll käibemaksu kohta, kuid kohaldub kenasti ka kultuuriministeeriumi valitsemisalasse. Kultuurijuhid, kes ei mõista ega hinda ministeeriumi tarka kultuuripoliitikat, on rumaluse vangid. Rumalatel ei ole head vastust küsimusele, kuidas saab juhtuda, et targad ülemused juhtideks üha uusi rumalaid valivad.
Oma panusena sarja järgmisse ossa püüdsin välja uurida, mismoodi kultuuripoliitika seis ning ministri tegevus kõrgemal pool ehk peaministri silmis välja paistab. Saatsin valitsuse kommunikatsioonijuhi Rasmus Ruuda vahendusel peaministrile mitu küsimust: „Kas valitsusjuhina olete kultuuriminister Heidy Purga töö tulemustega rahul või mitte? Kui jah, siis millised konkreetsed tulemused annavad rahuloluks põhjust? Kui ei, siis mida ja millal kavatsete ette võtta olukorra parandamiseks?“ Vastuseks sain kõigepealt, et „Küsimused käes. Loodetavasti peaminister jõuab homseks“, ning päev hiljem, et „Peaministril kultuuriministri tööle etteheiteid ei ole“.
Napp ja kindel, kuid tõlgendamisruumi pakkuv seisukoht. Otseste etteheidete puudumine võiks viie palli skaalal tähendada sellist koolipoisi kolme. Rahuldav, aga midagi positiivset nimetada ka ei ole. Paratamatu järeldus on aga, et kui ministril ja ta ametnikel kultuurivallas regulaarselt lahvatavates vastuoludes süüd ei ole, siis peab süüdi olema teine pool.
Oleksin võinud peaministrilt ka teisiti küsida, näiteks, et kas ministeerium täidab põhimääruse § 4 sätestatud põhiülesandeid või mitte. Küllap oleks vastus olnud sama. Etteheiteid pole. Formaalselt võttes võib see ju õigegi olla, sisuliselt mitte (vt põhimääruse väljavõtte lõikeid 2–4 ja 7 infokastis). Arengukavad ja programmid on küll olemas, kuid rahastus aastaid ebapiisav. Järelikult ei ole „osalemine riigieelarve eelnõu koostamises“ tarviliku tulemuseni viinud. Lõputust venimisest õigusaktide eelnõude väljatöötamisel kirjutasin viimati alles möödunud nädalal. Asutajaõiguste teostamist riigi asutatud sihtasutustes ilmestab Kertu Orro värske kirjeldus.
Iga kord, kui hakkab tunduma, et nüüd on küll kõik rahaohvrid riigikaitse altarile ära toodud ning põhjused püksirihma järjekordseks pingutamiseks ammendunud, leidub valitsusel uusi ideid. Mai lõpul avanes võimalus Euroopa Liidu ühtekuuluvuspoliitika raha muudelt aladelt riigikaitse heaks ümber suunata. Kultuuriministeeriumgi sai ülesande plaanid üle vaadata ning kraapida kokku kolm miljonit eurot, nagu halvaks tavaks saanud, kogueelarve suhtes ebaproportsionaalselt suure osa.
Teisipäeval teataski rahandusministeerium rõõmuga, et 200 miljonit eurot lisaraha riigi kaitseks on kokku saadud, sealhulgas need kultuuriministeeriumi kolm miljonit, mis järelikult olid varem planeeritud millekski ebavajalikuks peamiselt lõimumise alal. Või siis oli mingi eelarvejupp õhku täis pumbatud. Kui aga kultuurivaldkonna alarahastatus, sealhulgas investeeringute osa, on aastaid teada fakt, pidanuks ministeeriumi lähtepositsioon olema mitte raha ära anda kasarmute ja raudtee ehitamiseks või kaitsetööstusklastri imerätsepate nähtamatu kanga kudumiseks, vaid suunata see summa ümber valitsemisala sees. Väide, et euroreeglite tõttu nii mingil juhul teha ei saa, näitab vaid fantaasia ja meelekindluse puudust.
Üldpildis tõukuvad kõik vaimu- ja võimuasutuste vastuolud rahapuudusest ja keelebarjäärist. Kolonisaatorid Ameerika preerias nõudsid endastmõistetavana, et indiaanlaste hõimud peavad selgeks õppima võimu keele saamaks aru, miks neil on parem elada reservaadis kui vabaduses ja et iseseisva toimetuleku asemel on tore ja turvaline piisoninahad tasuta valgele mehele anda, kes eraldab siis nende müügist saadud rahast targalt ja õiglaselt paraja osa pärismaalasele ellujäämiseks. Kes keelt ei oska ja kaupa ei tee, saab tunda tulirelva kogu karmust.
Mul ei ole teaduslikku selgitust sellele, mis ja kuidas täpselt juhtub Suur-Karja 23 uksest siseneva riigitööle palgatud täiesti aruka ja asjatundja indiaanlasega, kuid ministeeriumi kodulehelt ja dokumendiregistrist vaatab vastu tõendusmaterjal, et keele ja mõtteilma väljavahetamine toimub ametisse astudes kiiresti ning koos sellega lähebki kaduma ka dialoogivõimalus.
Milles seisneb dialoog näiteks nii lihtsas küsimuses nagu töötasu? Seda pole. Ometi läksid kultuuritöötajad mullu koguni sellise ebaviisakuseni nagu meeleavaldus Toompeal. Jah, vaimuinimeste kasvatuses, viisakuses ja tahtmises mõista asi ongi. Lõputu vaoshoitus ja püüd ministeeriumi keeles rääkida, katkematu kannatus – kas see on ühegi kultuurijuhi viimastel aastatel mõne saavutuseni viinud? Ei paista sedamoodi. Kui mõni ehk aastakümnete jooksul ongi mõne tulemuse, suhtelise eelise või lisaraha saanud, siis pigem kaudseid, parteipoliitilisi mõjutusvahendeid kasutades.
Viisakus ja mõistmine ei tööta. Ministeeriumi keeles on ametkond ja valitsemisala rahvas „meie ja teie“. Nagu kunagi kompartei ideoloogidel, et meie teiega, partei ja rahvas on üks. Meie juhime ja teie juhindute. Meie kamandame ja teie nõustute. Muu kui suhtekriisini see hoiak ei vii. Kui aga juba kriis, siis seal pole kohta peentele kommetele. Kui tasane rääkimine ei aita, peab karjuma, kui võimule KIRJUTADA, SIIS TRÜKITÄHTEDEGA.
