„Küüslauku pole.“ Mu serbia kolleeg vaatab mõtlikult oma taldrikusse, kahe välja öeldud sõna asemel on rohkem kaalu sellel, mis ta ütlemata jätab. Oleme Cluj-Napocas, Rumeenia Transilvaania piirkonna suurimas linnas. Transilvaania (kuri)kuulsus on tänu öistele surematutele vereimejatele popkultuuri lahutamatu osa, seda nii Dracula lõputute variatsioonide kui ka näiteks popi multikasarja „Hotell Transilvaania“ tõttu. See on tekitanud kummaliselt vastuolulise olukorra: Transilvaanias on justkui kasutada kogu see rikkalik mütoloogiline pärand, aga nad ise ei taha seal sellest kõige vähematki kuulda. Mulle tehakse ühel hetkel selgeks, et kui tahan sattuda ebasoosingusse, siis kindlaim viis selle saavutamiseks on mõnele kohalikule irevil kihvadega vampiiri kombel läheneda – ja muutudki inimküüslauguks, kellest vastikusega eemale tõmbutakse. Igas müüdis on aga terake-küüneke tõtt. Me liigume hämartsoonis, hoolimata sellest, et siinsed elanikud püüavad meid veenda vastupidises. Küüslauku pole.

Mind ja paljusid teisi väliskülalisi ei ole siia aga toonud lootus leida surematust, vaid Transilvaania filmifestival, veelgi täpsemalt tänavune Eesti fookusprogramm, mis väärib eraldi äramärkimist. Minu suhted Transilvaania filmifestivaliga ulatuvad pooleteise kümnendi tagusesse aega, kui Eesti Filmi Instituudis filmide festivalileviga tegelesin. Toona oli Cluji seltskond Eesti filmidest üle keskmise huvitatud. Rumeenia ja Eesti kogesid umbes samaaegselt sarnast tõusulainet ja filmiüldsuse tähelepanu kasvu 2000. aastate teises pooles. Rumeenia uus laine kehtestas täiesti uue standardi oma Ida-Euroopa sotsrealismiga, võites Cannes’is järjest kaks auhinda („Hr Lazarescu surmale“ programmi „Kõrvalpilk“ ehk „Un certain regard“ peaauhind ja filmile „4 kuud, 3 nädalat ja 2 päeva“¹ ülejärgmisel aastal lausa Kuldne Palmioks). Samasse aastasse 2007 jääb ka n-ö Eesti plahvatus, kui „Magnus“, „Klass“ ja „Sügisball“², kolm ühe aastakäigu filmi, kõik suure rahvusvahelise tunnustuse leidsid. Rumeenlastel õnnestus taset hoida, meid tabas järgmisel aastal majanduskriis nii, et sellest ei toibutud veel mõnda aega.

Kerin kella natuke edasi ja jääb üle rõõmuga tõdeda, et aastal 2025 otsustas üks piirkonna juhtivaid filmifestivale (koos Sarajevoga) tõsta Eesti fookusriigiks ja panna välja ulatusliku ja julge valikuga programmi. Eesti oli Clujis tõesti vägevalt esindatud. Ei juhtu just tihti, et Eesti eraldi esiletõstmist leiab (Balti programmi osana tihedamini), ja sellisena on Cluji Eesti fookusprogrammi käekäik kindlasti jäädvustamist väärt.

Focus Estonia

Autoritest oli eraldi esile tõstetud Rainer Sarnet, kelle loomingut sai näha eriprogrammis „3 × 3“ koos selliste nimedega nagu minu suur lemmik, kasahhi mässaja Adilhan Jeržanov ja hispaanlane Rodrigo Cortés, keda mõni teab ehk Eestiski kinolevis jooksnud õudusfilmi „Värav teispoolsusse“³ lavastajana. Igaühelt kolm filmi, Sarneti trios „Idioot“ (2011), „November“ (2017) ja „Nähtamatu võitlus“ (2023).

Seriaalide programmis esilinastus Elisa originaalsari „Minu kallis ema“ (2025) ja fookusprogramm „Focus Estonia“ sisaldas nii vana taastatud klassikat kui ka uuemat Eesti filmikunsti. Mõnel linastusel õnnestus mul ka ise kohal käia. Näiteks oli huvitav vaadata, kuidas rumeenlased söövad sisse Rasmus Merivoo „Tulnuka“-filmide⁴ topeltseansi. Võõral maal kodumaiseid filme vaadata on alati kummaline kogemus ja osa nalju ilmselt ei tõlkunud kuigi hästi, aga ossikultuur on tuttav ja ilmselt üsna ühesugune kogu endises idablokis, nii et kummivilistamine peaks olema universaalne keel – vaese Ida-Euroopa esperanto. Isiklikus plaanis oli meeldejääv kohata esmakordselt „Naerata ometi“⁵ peaosatäitjat Monika Raidet, kes oli oma särava olekuga tõeline Eesti ambassadöör. Tuleb tunnistada, et umbes täpselt 40 aastat tagasi esmakordselt poisina nähtud film pani toona korraliku paugu ja ega ta nüüd taastatud kujul ka tänases päevas kuidagi aegunud ole. Pigem on möödunud kümnendid lisanud ajastu­spetsiifilist huvi, kuna film on, erinevalt peaaegu kõigist teistest Tallinnfilmis tehtutest, oma aja võrdlemisi realistlik peegeldus. Raide sõnavõttudest seansside järel võib selgelt välja lugeda, et kogemus polnud talle kõige meeldivam ja Raidele jäigi see ainsaks näitlejatööks. Üks, aga ajatu.

Mulle meeldis väga ka „Aurora“ (2025) linastus, millele vaatan tagasi paratamatult hoopis teisiti. Filmi autorid Rain Tolk ja Andres Maimik olid rahva ees kenalt kohmetud ning püüdsid avada filmi valmimisel kasutatud meetodeid ja võtteid, jättes samas mulje, et pole ka ise lõpuni kindlad, millega valmis on saanud. Kui võtta Eesti fookusriigiks, siis tuleb sellega kaasa ka eestlaslik suhtlusstiil. Kolmandal vaatamisel said mulle endale küll mitmed filmi detailid selgemaks ja see jättis märksa parema mulje – oli ka lihtsam jälgida eri ajaliine. Kahjuks jääb seda filmi ilmselt alatiseks saatma tumedam vari, sest üks peaosatäitjatest Jörgen Liik lahkus sel suvel meie seast. „Aurora“ jääb teiste filmide hulgas vähemalt igaveseks ja aegumatuks tunnistuseks tema andekusest.

Suure laua ääres

Ühe olulise momendina tänavusel Transilvaania festivalil tajusin aga ka seda, et see väike ja obskuurne Eesti filmikunst on osa suuremast arthouse-ringist, ühe mängijana teiste seas. Siin on alati au sisse tõstetud nõudlikku filmikunsti, olgu selle tunnistuseks kas või ungari režissööri Béla Tarri väike retrospektiiv ja paaritunnine meistriklass, mis oli oma värskuse ja kompromissitute seisukohtadega tõeliselt kirgastav. Tarr ei teinud tühja juttu (ja ei lasknud seda teha ka mugavat loba veeretada püüdnud intervjueerijal), vaid keskendus väga konkreetselt filmitegemise tehnilistele aspektidele, käies ühekaupa detailselt läbi montaaži, muusikakasutuse, näitlejavaliku, stsenaariumi, operaatoritöö jne, kummutades jutu käigus õige mitmed kivistunud valearusaamad, kuidas filmi peaks tegema. Küsimusele, miks domineerivad tema filmides ülipikad lõigeteta võtted, vastas ta rünnakuga üliintensiivseks monteeritud kommerts­filmide aadressil, väites täiesti mõistetavalt, et kui näitlejale antakse kahe montaažilõike vahel aega mõni sekund, siis ei olegi tal võimalik mingit tunnet või mõtet edasi anda ja seetõttu on kiire montaažiga filmid sõna otseses mõttes täiesti mõttetud. 14 aasta eest filmitegemisega lõpparve teinud Tarr põhjendas oma otsust toona sellega, et kui vaadata ta viimast teost „Torino hobune“⁶, kus on jälgitud üht täieliku hääbumise lugu, saab selgeks, et tal pole sealt enam kuskile edasi minna. Tarr on üks väheseid, kes on jäänud oma põhimõtetele kindlaks ja tänu sellele on palju neid, mina nende hulgas, kes peavad ta filmograafiat vaata et täiuslikuks.

Eesti filme toetas Eesti vastuvõtt-pidu, kust jäi naljaka detailina meelde see, et kohalikud Cluji DJd mängisid alguses Eesti estraadihitte. Kodutöö oli korralikult tehtud ja Els Himma sobis imehästi sealsesse suveöösse. Ei suutnud kiusatusele vastu panna ja tegin üritusel ka ühe fännifoto Oliver Laxe’i uue filmi, meisterliku „Sirāti“ (2025) ühe peaosatäitja Jade Oukidiga. Vähemalt üks oluline inimene, kes on nüüd Eesti olemasolust ehk veidi paremini teadlik. Kuna Transilvaania filmifestival kogus tänavu lausa 125 000 külastust, siis on ilmselt hulk ka neid, kes filmide vahendusel meiega kontakti said. Festivali kunstiline juht ja programmi valinud Mihai Chirilov on intervjuudes esile tõstnud Eesti filmikunsti kummalisust ja ma olen veendunud, et see on meie filminduse juures asi, mida esile tõstes on võimalik keset keskpärasust silma jääda. Eesti fookuse plakatilt vaatab vastu intrigeeriv kaader „Mustast august“⁷ tuttava kummist tulnukaga. Järgmine võimalus end rohkem näidata on Saksamaal Cottbusi filmifestivalil plaanitava Eesti eriprogrammiga ning loodame, et neid šansse tuleb veelgi.