Vahel harva festivale kajastades kõhklen, mida ikka möödunud ainukordse ettevõtmise kohta öelda. Sõnumitooja kaugelt maalt ma pole, programmis toimunu on kõigile veebis niigi lugeda. Nägid kes nägid ning ülejäänutel jääb vähe võimalust rahvusvahelisi lavastusi muu ilma peal trehvata. Üldistused loovad tänamatuid eelarvamusi, sest festivali kava räägib rohkem kunstilise juhi eelistustest kui mõne nähtuse elujõust ja suundumustest.

Seega jääb minu osaks vaid isiklik kogemus. Naer, ehmatused, jahmatused, üllatumised ja – mis kõige enam – seosed. Lavastustel on komme jälitada. Need sunnikud sunnivad õhtul teekannuga ümber käima samal moel nagu päeval laval samasugusega mängiti. Istun oma tikutopsis ja samal ajal vaatan kõrval asuvat nukumaja, piilun sisse endale ja naabritele. Seosed on ainsana minu omad ega kopeeri seda, mida niigi veebis lademes leida.

Ühtse frondina publikule peale. „Treff“ tuli neljateistkümnendat korda. 2007. aastast on toodud siiamaile maailma parimat visuaalteatrit. Mida see visuaalteater õigupoolest endast kujutab, ei taha akadeemiliselt lahkama hakata – sellest on kirjutanud kompetentsemad teatriinimesed varem ja kirjutavad ka tulevikus. Piire põlgava teatrinautlejana nimetan ise visuaalteatriks piiritu fantaasiaga lavastusi, milles visuaalne kunstiline kujund on seatud tavapärasest loojutustamisest kõrgemale.

Kui Arvo Pärt kuulutab igale rohuliblele lille staatust, siis visuaalteatris saavad lavaruum, esemed, nukud, butafooria, projektsioonid, helid, lõhnad, valgusallikad, publiku kohaloluviis, tekst, kostüümid ja tehnilised leiutised näitleja staatuse. Visuaalteater marsib sirges lahingurivis ilma klassikalise draamateatri hierarhiata. Miski ei loo peaosalisele lihtsalt tausta, vaid kogu teatriimemasin liigub ühtse frondina publikule peale. See loob vaatajale täieliku avalioleku, sest kunagi ei või teada, mis element juhtohjad enda kätte haarab – laualambil, teekannul või mudel­autol on näitlejaga võrdne võimalus asuda sündmuste käiku juhtima.

Omast kogemusest võin nentida, et juba dramaturgilisel tasandil toob see lavastades erisuse sisse, sest koostöös kunstnikuga ollakse teadlik, et igal lavastuse tarbeks loodaval objektil võib olla võime sündmuste käiku muuta. Kui klassikalises hierarhias on lavakujundus ja kostüümikavandid juba enne näitlejate proovisaali jõudmist kinnitatud, siis visuaalteatris sageli sellist luksust lubada ei saa. Kunstnikud-tehnikud-kujundajad on lavastust luues lõpuni aktiivsete osalistena sees.

Näiteks juunis Von Krahli teatri ja elektron.arti koostöös valminud „Monoliit Estonia“ puhul leppisin lavastaja Liisa Saaremäeliga alguses kokku n-ö filosoofilis-metoodilised printsiibid. Näiteks: kui loodaval esemel pole otsest võimalust lavastuse käiku muuta ja ise etendaja rolli haarata, siis pelgalt dekoratiivsel eesmärgil ühtki asja lavale ei tule. Sedasi saigi butafoorsete seinte asemel nuputatud, kuidas saalis autoga ringi sõita ja liikuvate poodiumide abil pidevalt vaatamise rakursse muuta. Visuaalteatri puhul on protsess õnnestunud, kui pole võimalik eristada, millised stseenid ja lahendused on pärit lavastajalt, millised kunstnikelt-kujundajatelt.

Põrgu eeskojas. Visuaalteater pole Eestis enam nohikute nišikraam. Pileteid hakkasin broneerima niipea, kui need pool aastat enne festivali müüki olid paisatud. Teadsin varasemast kogemusest, et mais toimuval festivalil hakkab veebruaris juba piletitega kitsaks minema. Ei taha kiidelda, nagu nelja päevaga üheksateistkümnest lavastusest kaheksateistkümne ära vaatamine oleks olnud kangelastegu, aga väike saavutuselevus võttis pärast viimast aplausi maad küll.

Kuigi võib jääda mulje, nagu oleks üks lavastus jäänud kavast nägemata, siis tegelikult olin VAT-teatri „Kabaree. Põrgut“ juba aasta varem külastanud ja tiheda programmi tõttu teist korda kaema ei jõudnud. Selle kohta on meedias üksjagu ilmunud ka. Arvatavasti parima promo tegi teatrile armastatud eksrahvasaadik Kert Kingo, kes sai Eduard Wiiralti kahest graafilisest lehest lähtuvast lavastusest ränki moraalseid hingehaavu ja kommenteeris oma Facebooki seinal: „Kas selline asi on ok või olen mina lollakas?“ Kallis Kingo, mul on halbu uudiseid, jah, selline asi on OK. Minu seikluslikule maitsele veidi liigagi OK, aga selle saab andestada, kuna VAT-teatri publikust moodustavad suure osa teismelised ja noored täiskasvanud, kes veel õpivad kunstilisi kujundeid tõlgendama.

Eksponeerisin talvel Kumu näitusel „Härra N-i elu ja surm“ ka paraja portsu Alfred Rõude kogus peituvaid Wiiralti joonistusi, mis hiljuti tingimisi vangi mõistetud eksrahvasaadiku moraalianduri eriti punasesse väänaks. Näiteks on seal joonistus, kus Wiiralt on kujutanud kõrvuti seisvat ema ja isa. Naine rahuldab oraalselt oma titemasti last, teine poisipõnn kiigub isa jäigastunud karal. Või siis on Wiiralt joonistanud bukkake-stseeni, kus voodile toetuva naise ümber seisvate meeste paljastatud tõivetid on moondunud kiskjaloomadeks ja küünitavad naiseliha krabavaks hüppeks. Nagu näha, tegutsevad igati ontlikud lustihimulised tegelased VAT-teatri laval alles Wiiralti tõelise põrgu eeskojas.

Naudingut pakkuv friigimaterjal. Festivali kavas on sageli sobilikuks vanuseks märgitud „väikelapsele, kooli­eelikule, koolilapsele, noorele, täiskasvanule“. Kuidas saab üks lavastus katta sellist spektrit? Mida on lavateosel, mis mõeldud vaatamiseks esimesest eluaastast, öelda täiskasvanud publikule? Ometi avaldavad säärased piiramata eaga lavastused erilist mõju. Vaatan virvarri, dadaistlikku ilutulestikku ja sürreaalseid moondeid, püüan leida iseloomustavat väljendit – offroad-fantaasia freeballing. Hea lavastajatöö suudab köita väikelapsi, aga peidab ka ridadevahelist allteksti, mille muukimiseks on vaja elukogemust.

Toome näiteks Soome TeatteriQO lavastuse „VSKNHA“ süžee. Mees leiab kartuli, uudistab kartulit, kõnnib edasi ja jõuab linnasildini, millel kirjas IVASKNUHA, sildi ees on lill, mees nuusutab, aevastab, osa tähti lendab tatituules minema, mees viib oma leiu tuhleid täis potti, ühendab vooluringi ja muudab poti elektrigeneraatoriks, lae all süttib gloobus, mees lendab kosmosesse ja muutub lennukiks, lennuk lendab ringi, kuni põrkab kokku kosmilise käokellaga jne. Ja möödunud on alles esimesed paar minutit. Kas ei paista nagu Olga ja Priit Pärna mõne uue animafilmi käsikiri?

See fantastiline allumatus on põhjus, miks aeg-ajalt vaatan üle näiteks Kalju Kivi „Klaasikillumängu“, Rein Tammiku „Poisi ja liblika“ või Avo Paistiku ja Mati Küti „Klaabu“. Kitsastes oludes lastele loodud animatsioonid lähevad igal eluetapil uuesti jälle korda.

Enim naudin festivali kavast leitavat friigimaterjali, mis muidu meie teatritesse ei pruugiks jõuda. „Terror“ (Prantsusmaa) on pool tundi agooniaröginates nülitud nuku piinlemist. Lavastuses „Tsirkus Epidermis“ (Kanada) õpib Beebi Tyler eneserahuldamise võlusid, nilbitseb haikalaga ja pärast õnnetut armastust tapab enda. Sketšide vahepaladena saavad kõik nukud sõrmhambulise kabareevampiiri käest sõimata, puutumata ei jää ka publik. Rahvas keerdub naerust kringliks.

Festivali hitiks on kindlasti Sloveenia lavastaja Tin Grabnari kobarlavastus „Transport“. Kuuest kammerlavastusest, millesse on panustanud teatrid Eestist, Sloveeniast, Leedust, Tšehhist ja Poolast, võis Ferdinandi saalis näha nelja. Eesti versiooni „Eesliinil“ on arvatavasti võimalik uuel hooajal meil veel kaema minna. Väga omapärase filmiliku mängustiiliga etendatakse sõjapiltnike kogetut. Neljast nähtust kajab see kindlasti praeguses maailmas kõige valjemalt vastu, sest küllap rinderägastikud Ukrainas ja Gaza sektoris on säärase lavastuse ettevõtmise peamine tõukejõud.

Üleüldse tunnustan Eesti Noorsooteatrit, et on julgetud noori vaatajaid alahindamata nendega lavakeeles rasketel teemadel kõnelda. Sõjast ja tarbetust vägivallast rääkimiseks loovad noortele sõnavara varasemast teatri repertuaarist „Ninasarvik“, „Plekktrumm“ ja „Tistou, roheliste sõrmedega poiss“. Ei peljata ka lähisuhtevägivalla ja vaimsete kannatuste teemasid. Häbi tunnistada, aga mina kuulsin sellistest nähtustest nagu sotsiaalne või sooline ebavõrdsus alles kahekümnendates eluaastates. Depressioonist ja ärevushäiretest sain teadlikuks, kui erakorralise patsiendina psühhiaatriahaiglas diagnoosi sain. Teisme­eas ikka kuulsin, kuidas üks või teine oli enese ära tapnud, sest tal oli „raske“, aga mul ei olnud ees ühtki mudelit, mis neid „raskusi“ oleksid mõistma õpetanud, pakkunud sõnavara. Aitäh, Eesti Noorsooteater, et panustate järjekindlalt emotsionaalselt intelligentsema põlvkonna kujundamisse!

Karavanteatrid. Eriprogrammina keskenduti sel korral karavanteatrile, mis kogunes kõikvõimalike mikrobusside ja järelhaagiste kujul Tornide väljakule. Festivali kunstilise juhi Leino Rei sõnul sõitsid esimesed karavanteatrid juba üle kahesaja aasta tagasi hobuvankritel teatriperekondade nukutruppidega külast külla.* Võib öelda, et moodsad karavanteatrid olid minusugusele ruumipoeesiast vaimustunule kõige põnevamad, sest mänguruumi neis nappis, aga seda enam tuli etendajatel-lavastajatel minimaalsest maksimum välja pigistada.

Prantslaste „Me joome ära kogu taevavee“ kulges tillukeses matkajärelhaagises läbi kahe korruse, paigutades neli vaatajat pesasarnasesse „mägraurgu“ ja etendades läbi klaasist vahelae varjuteatrit. Sakslaste „Tripp“ pani publiku reisijatena mikrobussi istmetele, VJ projitseeris akendele animatsiooni, kahel esiistmel kütsid live-muusikud eufoorilist biiti. Kulgesime roadtrip’i psühhedeelses visuaalimäsus nagu techno-hippies Woodstockile, mootorit kordagi käivitamata. Järgmine peatus – Kosmos.

Sellised mikromaailmad pole vaakumist sündinud. Ka sürreaalsed süžeed pole muud kui argise edasiarendus, sest ka kõige tavapärasem jõuab alati välja absurdi, kui piisavalt kaugele minna. Jalutades mööda Kalamaja käänulisi tänavaid õhtuhämaruses kodu poole, hakkavad aeg-ajalt silma tee ääres seisvates autodes üksipäini istuvad mehed. Vääramatult olen näinud ainult mehi. Osal helendab nägu ekraanivalguses, teised kuulavad raadiost muusikat, kolmandad on lihtsalt istmesse vajunult mõtteis. Neile on seda tillukest mikromaailma väga vaja, et korraks end perest ja tööst eraldada. Ühtmoodi kurnavad nii aval läbipaistvus kui ka salatsemine. Psühholoogidel on vist isegi oma termin nende õhtuti üksipäini autos konutavate meeste kohta.

Kodus jõuan oma mikromaailma, mida olen käe järgi sättinud-kujundanud. Seintel sõprade teosed, arvuti läbi kõlarite jõudeajale soundtrack’i mängimas, sajad ja sajad raamatud, sassis kirjutuslaud – kõik minu oma, minule omane. Naabrinaine toodi siiamaile sügaval nõukaajal laialt Venemaalt. Korra olen isegi abi osutamiseks tal külas käinud. Oli see alles maailmade vahetus. Seinad kirevate vaipadega üle löödud, iga toa nurgas ikoonialtarid, sängiks kõrge vaipadesse mattunud kušett. Oh, tare-tarekest! Vaid samm üle lävepaku teleporteeris mu vene multifilmi, millesarnast vaid tatise ninaga poisikesena plasside värvidega telerist näinud olin – kus tared kaapisid kanajalgadel ringi, vanaeit tünniga latvades kihutas ja koerakutsikat uputati.

Ja nii me elasime eite-taati rahumeeli kõrvu, teine teisel pool seina norsates. Tema vene tarekeses, mina kulturniku boheemipesas. Ja kui nad surnud pole, näeb neid järgmisel „Treffil“ juba uuesti.

* Vt https://www.youtube.com/watch?v=qQiRl8Y_54o