Tänavu pole ma seadnud sihiks vaadata võimalikult palju suvelavastusi, pigem vastupidi. Mõnigi suvine teatriretk lähtub juhusest, kalendrist ja (autoga) teekaaslastest, paraku jääb nägemata ka üht-teist olulist. Aga üks mu veendunud valik oli Priit Põldma lavastus „Süütu“, mida teater Nuutrum mängis juunikuus Tapa raudteejaamas.

Miskipärast ei osutunud „Süütu“ nii publikumenukaks, kui oleks eeldanud, iseäranis lavateekonna alguses leidus saalis vabu kohti. Põhjusena võib oletada publiku pelgust karmi ja valusa teema ees, sest aeg on niigi raske jne. Ja ometi, miski siin justkui ei klapi, kui mõelda, et Mari-Liis Lille ja Priit Põldma „Üks helevalge tuvi“ (Elin Toona mäluteoste põhjal) käsitleb samuti sõda ja pagulust, ent Eesti Draamateatri lavastust mängitakse Haapsalus Uuemõisas teist suve täissaalidele. Samavõrd või(nu)ks „Süütu“ korda minna publikule, kes kolmandat suve jälgib Saueaugu teatritalus „Kotka teed taeva all“ (autor ja lavastaja Priit Põldma), kas või teatriloolise seose tõttu, loovad ju ka „Süütu“ tasavägises ansamblis sündmusrollid Grete Jürgenson ja Sander Roosimägi.

Stamplik (eel)arvamus, et suveteatris võimutseb pealispindne meelelahutus ja tingimata peaks nalja saama, ei kehti enam ammuilma. Suvel nagu talvelgi näeb nii head kui ka kesist teatrit, žanrist sõltumata. Kuidas vaataja siseilmas kõiguvad vaekaaludel raskus ja kergus, on omajagu individuaalne. Surmkindlalt masendab nigel ja labane komöödia hoopis rohkem kui tugev ja aus tragöödia. Rusuvat järelkaja „Süütu“ osasaajasse ei jäta. Vastuoksa, finaal sisendab lootust, julgustab murelikku südant.

Vastukaja põhineb esimesel ja kolmandal etendusel, areng mänguvabaduse, voolavuse ja sügavuse poole oli selgesti märgatav.

Lauludega raamistatud. Alustada tuleb seekord muusikast, „Süütu“ heliilmast. Lavastust raamivad laulud. Proloogis astuvad publiku ette trupi viis näitlejat ja muusik Kaisa Kuslapuu, veel ei ole nad rollides, alles sisenemas saatuse- ja unenäomängu. Ingeri laul „Laivassa lauletaan“ mõjub kui ava­rituaal, sedakaudu kandume peategelase, ingerisoomlase Elina Savolaineni (Grete Jürgenson), kodu(maa)tuks jäetud noore naise koduigatsusse. Lõpulauluna kõlab Kaisa Kuslapuu viisistatud Paul-Eerik Rummo luuletus „Kinni hoidmas“, sellal paiknevad tegelased ruumis igaüks oma üksiolekus, endasse tõmbudes, ent siiski jagatud ebakindluses tuleviku suhtes. Vähemalt kahele neist on antud kestmise lootus.

Kui pärast lavastust üle vaadata Sulev Keeduse filmi „Mehetapja. Süütu. Vari“ (2017) keskmine osa, mõjub „Süütu“ ekraanil tõesti lakoonilise konspektina. Sisutihedal kavalehel arutleb ka režissöör Keedus, et see lugu oleks olnud väärt eraldi täispikka filmi. Huvitav, et filmis näeme ka Elina vanaema (osades Rea Lest ja Mari Lill), ent nende suhted jäävad vaoshoituks, ei tunneta niisugust lähedust ja soojust nagu lavastuses „Üks helevalge tuvi“ Elinil oma armsa vanaemaga (osades Teele Pärn ja Kaie Mihkelson). Sarnaneb isegi peategelaste nimede kõla. Elin on noorem ja avatum ja vanaema kaitse all, tema jaksab õunapuuoksast kinni hoida, söandab uljalt kiikuda, oks ei murdu ilmsi ega uneski. Elina eluvaprus ja elukartus on teist­sugune, südamikus ometi seesama.

Priit Põldma on põiminud „Süütu“ dramatiseeringusse tekstimotiive ning õhustikutunnetust Madis Kõivu ja Sulev Keeduse stsenaariumidest „Somnambuul“ ja „Georgica“, Kõivu näidenditest „Tagasitulek isa juurde“, „Stseene saja-aastasest sõjast“ ja Hando Runneliga kahasse kirjutatud loost „Küüni täitmine“; kuuldemängust „Üks teine lugu“, novellist „Õun“. Kangesti põnev on neid allikaid mõistatada, mälust välja kutsuda. Kui ei meenu, siis edasi jälitada, veel kord lugeda, vaadata, kuulata … Siinne vastukaja pole kaugeltki ammendav tõlgendus, kõigest hakatus.

Õnneks jääb ka „Süütu“ lavaversioon võrdlemisi tekstinapiks, usaldades õhku ja pause, helisid ja häälitsusi. Tervik on köitvalt komponeeritud, julgelt assotsiatiivne. Näiteks kaks läbivat kujundit: õun ja liblikas. Oksa küljes rippuv küps õun liigub Elina unenäost ehk Kõivu novellist „Õun“ Paul-Eerik Rummo luuletusse, mille avarida „Ennäe õuna kinni hoidmas puust“ haakub omakorda valusreipa lauluga „Hoia kinni, muidu võid sa uppi lennata …“.

Liblikas pole põrmugi vähem vägev sümbol kui õun, läbi teksti lendleb muu hulgas tuntud viide hiina filosoofi unenäole. Kui lummavalt ilmutab end liblikas Kõivu näidendis „Stseene saja-aastasest sõjast“ (1996), ei mäletanud ma üldse. Üks remark: „Liblikas lendab lambikupli sisse, lambikuplis liblika rabelev vari, summutatud sahin ümber elektripirni. Liblikas kukub alla laua peale.“ Otsekui Juhan Viidingu luuletuse proosatõlge, kas pole. Lavastuse üheks vapustavaks kulminatsiooniks kujunebki hulluses paopaiga leidnud Rauli lauldud Viidingu „Ööliblikas“. Sander Roosimägi alustab luulelaulu hingekarjena, sõna „öö …“ kuuldub kui öökimine, kui ajamürkide sisikonnast väljaoksendamine.

Tähendusrikas seegi tõik, et luuletuse on viisistanud Priit Pedajas (seadnud Kuslapuu ja Roosimägi). Eks ole Põldma musikaalses lavailmas tuntav järjekestvus Pedajase Kõivu-rännakuga – pealekauba Priidud mõlemad! Sedalaadi kõrvutused on pahatihti riskantsed või kogunisti tarbetud, aga kuna Põldma liigub oma loometeel lugupidavalt ja sundimatult aegade sillal, pole seos vahest kohatu.

Karjed ja sosinad. „Süütu“ kannab alapealkirja või žanrimääratlust: unenäosaaga. See annab vabaduse tõusta ajalike ja ajalooliste painete kohale, üksiti neid irratsionaalselt võimendada, liiatigi haakub unenägu igati Kõivu loome­laadiga. Nagu ka monoloogide dialoogilisus. Kui peaaegu huupi sirutan käe ja kahman Madis Kõivu teose, leian lause, mis passiks „Süütu“ motoks: „Seda teed olen ükskord elus sõitnud, ärkvel, ja sada korda pärast seda unes, ja sõidan ikka veel, nüüd juba kusagil une ja ärkveloleku vahel – ma ei tea kummale lähemal“ („Teekond Murgabi“ – Madis Kõiv, „Uudisjutte“, Loomingu Raamatukogu nr 1–3, 2013).

Tapa raudteejaam on unenäosaagale ülimalt õige mängupaik. Kunstnik Kristjan Suits jätab mänguruumi tühjusele, pilku püüab põlevkivikuhil nurgas, kaevanduslinna 1940. aastate lõpu armutu tööproosa põimub ajatuma kujundlikkusega. Värv koorub seintelt sama troostitult kui Keeduse filmis.

Laura Maria Mäitsi valguskujunduses ilmutab end nii punakas kui ka kollakas toon, seintel mänglevad varjud. Räämas jaamahoone sügavusmõõde loob tunneli, mille lõpust ei kuma loodetud valgust, küll aga kumisevad taamal mandoliinihelid ja kostavad laulukatked, veiklevad varjud, vilksatavad ja keerlevad unenäolised tantsijad. Katkine klaas ukse kohal seostub hüljatud pühakoja vitraažiga, korraks näivad augud klaasis õunakujulised, nii lennutab kujutlus läbi jaamahoone õunu, vihinal nagu kettaid. Nagu Tapal mängitud lavastustes varemgi, sekkuvad möödasõitvad rongid mingi erilise, saatusliku või saatanliku täpsusega. Kui Elina meenutab rongisõitu, hakkavad tema jalad kergelt rappuma, küüditamise trauma väljendub kehaliselt.

Nii-öelda eeslaval, saali poolt vaadates paremal, näeme seinal juhtmeid ja musta telefoni kuuldetoru. Siin ongi Elina mono-dialoogide paik, kus ta räägib kaotsiläinud emaga, pihib unenägusid, igatseb ärgata. Esietendusel oli Grete Jürgensoni hääl kähe, see isegi sobis rolliga, ent ikkagi eksitas kuulamist ja seadis seeläbi kahtluse alla kogu lavastuse karjumise süsteemi – sest kui hakkad muretsema näitlejate tervise pärast, kipub katkema osadus tegelastega. Kolmandal etendusel kõlasid usutavalt, ainuvõimalikult nii karjed kui ka sosinad. Jürgensoni häälemodulatsioonides viskub Elina lapselikkusesse, itkedes muundub ta järsku ürgvanaks eideks; hääles väljenduvad kirglikud tundeiilid, mida ta võõraste eestlaste eest varjab tummusega.

Seda intensiivsemalt kõnelevad pilgud. Elina keskendunud oskus kuulata, tema silmades peegelduv tõrksus ja hirm, aga ka osavõtlikkus ja lootus, muudab vaikimisegi dialoogiks. Ka ülekuulamine noore abielunaise süütuse teemal on lahendatud sugestiivselt. Elina pöördub näoga publikusse, suundub taas telefoni kuuldetoru juurde, oma kaitsetsooni, vahendab küsimusi ja vastuseid, aeg-ajalt murrab läbi Elina tungiv ja täideminematu palve: ärgata! Painav aeg nagu kuri uni. Läbivaks unenägemuseks on ema punased kingad. Üks Kõivu leitmotiive on „ema muutumine naiseks“, aga meelde on see sööbinud just läbi poja silmade – tütre samastumine emaga või võõrdumine emast, häbi ja häbituse kogemine avaldub teistmoodi, intiimsemas helistikus.

Liblika tiivalöök. Tegelased ingerisoomlase Elina ümber tähistavad räige, reetureid soosiva ajaga kohanemise ja kohanematuse, inimeseks jäämise variatsioone. Liblikaund vaatab Luise, oma saladusega naine. Lee Trei silmatorkavalt punased huuled kraamisid korraks teatrimälust lagedale palveõe Juula rolli (Juhan Smuuli „Lea“, lavastaja Elar Vahter, Kuressaare teater 2022), aga sihuke uitvõrdlus teeks Luisele kõvasti liiga. Trei jõulises, kompromissitus lavaelus katsub Luise karjuda ajast üle, röögib ajale näkku, tema raev, protest, ahastus vallandub lavastuse „Tagasi­tulek isa juurde“ ema aasta­arvude monoloogis. Luise stseenis püssiga võib aduda manipuleerimist ning paanilist üksildusepelgu, võib-olla isegi Surma Toa (Viidingu „Ööliblikas“) piirjooni, kuigi nii väga tahaksin uskuda, et see naine on vapram, trotslikum, et ta ei anna alla. Mis Luisest saab, kuhu ta õigupoolest reisib, jääb mõistatuseks, finaali eel viibib ta varjus, irdudes justkui teisele poole vaheseina.

Sander Roosimägi loob mikroskoopiliste vahenditega kaks täiesti eriilmelist, erihingelist tegelast. Krossi Sass, kes varmalt ja robustselt valmis „ingerkat“ süütusest vabastama, on üdini antiunenäoline oma aja produkt. Teine roll, end Kuuba maletaja José Raúl Capablanca (1888–1942) reinkarnatsioonina esitlev Raul, lendab ööliblikatiivulisel eralennukil muudkui üle hulluse ja tõeluse ekvaatori, sinna ja tagasi siia. Rauli malemänguõpetus Elinale, kerge absurdihoovusega väärikas partii, on üks leevendava huumorikirmetisega stseene. Korraks kummitab Kõivu „Keskmängustrateegia“.

Aarne Soro sulandub ansamblisse delikaatselt, ajastutäpse nüansitajuga, osutades Voldemar Mossi rolli kaudu inimeseks jäämise võimalikkusele ka ebainimliku aja kiuste. Tänu Vollile pääseme mõneks hetkekski karjete sfäärist välja. Iseloomulik on, kuidas sünnipäevapeol vaigistab Volli laulu „Välja, välja vabariigi seest …“, märgates Elina saabumist. Tema ei näe Elinas võõrast, keda vaja vaenata, vaid kaitsetut saatuse­kaaslast. Just Volli toob lavale püssi, vastates Elina ehmatusele, et ta ainult puhastab relva. Puhastamine – laetud tähendusega sõna. Meenutades oma kutsumust muusikuna, orkestrandi ametit, sõrmitseb Volli korraks püssi justkui pilli. See väikene liigutus, nagu ka Soro kõrgehäälne laul, paotab iseäraliku selgusega kontrasti mineviku ja oleviku vahel. Mõistame relva loomuvastasust, Volli igatsust muusika kui päriselu järele, mis nüüdseks saanud unenäoks. Minevik on läbi lõigatud nagu telefonikaabel. Volli loovale mõtlemisele ja „Süütu“ kaunite kunstide süsteemile viitab ka tema meenutus laevast Moero, millele on nimi pandud Kreeka poetessi järgi … Moero hukkumine jääb vaikimisi publiku teada.

Volli plaan sõlmida fiktiivne abielu Elina ja oma õepoja Heino vahel on ilmselt mõlema noore inimese päästmiseks mõeldud, ehkki kummagi puhul erisuguses tähenduses. Robin Täpp mängib Heino Mossi tundlikuks ja leebeks, seejuures otsusekindlaks noormeheks, kes julgeb vastutust kanda. Südames hoiab Heino Elina poole. Noore näitleja lavaelus on eriti oluline ja sümpaatne partneri suurde plaani mängimise oskus. Heino isatuse teemas, mis pärineb „Küüni täitmise“ Lui monoloogist, aimub vargsi soov saada ise isaks, sedakaudu lõplikult täiskasvanuks.

Kui Elina palub Heinolt abi, alustades lauset vaistlikult oma emakeeles ja lõpetades eesti keeles, tähistavad need kolm vaikset, küsivat sõna habrast usaldust. Süü ja süütuse inimlikku ühisosa. Nii lõpeb „Süütu“, tõestisündinud lugu läheduse võimalikkusest, ometigi lootusekiirega. Teatrilaval näeb haruharva sedavõrd põhjendatud alastust. Tapa raudteejaama täitvas vaikuses saab kuuldavaks liblika tiivalöök.

„… oo, ma tean, see on elutuba. / Sinna tuppa! Ma pean, ma pean!“ (Juhan Viiding, „Ööliblikas, su tung on imeline“)