Mis saaks eestikeelse raamatu juubeli­aastal olla valitsuse parem kink raamatukogudele kui uus rahvaraamatukogude seadus, mille alusel raamaturahvast senisest veel paremini teenida! Teadmine, et kehtiv seadus kipub ajale jalgu jääma ja eriti pärast haldusreformi, millega omavalitsusüksuste arv järsult vähenes, oli olemas juba ühel kunagisel valitsusel aastal 2015. Nõnda pandigi uue seaduse ettevalmistamine valitsuse töökavasse. Kultuuriministeeriumi raamatu­kogunõunik Ülle Talihärm teatas toona meediale (Postimees 3. X 2015), et „tuleval aastal töötatakse välja rahvaraamatukogu seaduse väljatöötamis­kavatsus, mis kirjeldab rahvaraamatu­kogu seaduse lahendamist vajavad kitsas­kohad ja pakub võimalikud lahendused“.

Aastad tulid ja läksid, aga ega Rooma linna ju ühe päevaga ehitatagi. Seaduseelnõu väljatöötamiskavatsus valmis 2020. aastal. Läks veel üks viisaastak ja ennäe, eelnõu ja seletuskiri saidki ministeeriumis sedavõrd valmis, et tänavu mais läkitati see kooskõlastusringile tungiva sooviga, et kooskõlastused saabuksid 20 tööpäeva jooksul. Päris raevukas lõpukiirendus, mis aga vallandas lepliku heakskiidu asemel hoopis seni vaoshoitult ja konstruktiivselt ministeeriumi aidata püüdnud asjatundjate ja eri tasandi raamatukogude juhtide kollektiivse pahameele. Ühispöördumises kultuuriminister Heidy Purga poole kirjeldasid 21 raamatukogujuhti senise ettevalmistustöö lombakust, leidsid, et mitme aasta jooksul esitatud küsimused on jätkuvalt vastuseta ja et „Eesti raamatu­kogude arengule on parem jätta rahva­raamatukogu seaduse eelnõu sellisel kujul Riigikogule esitamata“.

Adressaat õige, sest ministeeriumist ministri allkirjaga kooskõlastamiseks väljuv eelnõu on jõudnud ametkondlikult tasandilt poliitilisele koos kogu vastutusega. Paraku ei soovinud kultuuriminister suvepalavuses ja festivalimelus end raamatukogunduse ja konfliktiga siduda, sest ministrile saadetud pöördumisele saabus vastus kaks tasandit madalamalt, ministeeriumi kultuuriväärtuste osakonna juhataja asekantsleri ülesannetes Mihkel Kaevatsi allkirjaga. Ka see on sõnum. Vastus ise on nii žanripuhtalt elukauge, et väärib tsiteerimist. „Peetud on tuliseid vaidluseid, milles iga sõna on läbi räägitud.“ „Meie kõik – nii teie iga päev omakandi inimestele parimat võimalikku raamatukoguteenust pakkudes kui meie ministeeriumis seda suurt ja olulist reformi teiega koos läbi viies – töötame ühe eesmärgi nimel.“ „Olen veendunud, et me teeme koos suurt ja väga olulist hüpet edasi.“

Kas neil kahel maailmal, ministeeriumiametnike ja sadade raamatu­kogude töötajate omal, on üldse mingeid kokkupuutepunkte? Ei paista sedamoodi. Kas asi kiskus hapuks äsja ja ootamatult? Mitte sugugi. Näiteks 2024. aasta juunis tehti „suurt hüpet“ ühe põlise raamatukogujuhi ja rahvaraamatukogude nõukogu liikme kirjelduse järgi nii: „Illustratsiooniks on siin kaasas kiri, mis tuli täna kell 3, koosolek on homme kell 2. Et suurte raamatu­kogude direktorid peaks midagi arvama, kui neile saabub umbes 40 lk juriidilist teksti vähem kui 24 tunni pärast. Ja kogu see tegevus on ühtlaselt selline – lugu­pidamatu, ultimatiivne, manipuleeriv.“

On üsna selge, et katse seadus­eelnõuga vanaviisi jätkata ministeeriumi tulemuseni ei vii. Eesti Linnade ja Valdade Liit ning haridus- ja teadusministeerium jätsid eelnõu kooskõlastamata ja need on kõige asjassepuutuvamad asutused, sest rahvaraamatukogu pidaja on omavalitsus ning ülikoolid oma suurte teadusraamatukogudega kuuluvad avaõiguslikena HTMi valitsemis­alasse. Mõlemad asutused on märganud, et kultuuriministeeriumi eelnõu sekkub põhjendamatult oma­valitsuse ja üli­koolide autonoomiasse ning lõhub toimivat, pakkumata asemele selgust tuleviku osas. Kusjuures, nagu omavalitsusliit kooskõlastuskirjas tagasi viitab, „juhiti kultuuriministeeriumi tähelepanu vajadusele eelnõu väljatöötamisel arvestada kohalike omavalitsuste autonoomiaga“ juba 2020. aastal.

Ka teadusraamatukogude juhid on aastaid lausa kaameli kannatlikkusega püüdnud otsustajatele ja seaduse­loojatele selgitada (ja jätkavad seda visalt, vt lk 9-10), miks kultuuriministeeriumi plaan raamatukogusüsteemi tsentraliseerida ja taevatorni ehitada kasu asemel ainult kahju toob, kuid kuuljaid kõrvu ja mõistvaid päid tornimeistrite hulgas ei näi olevat. Tundub, et ministeeriumiväliseid signaale on vastu võetud ainult ühest suunast, Tallinna Tõnismäe ava­õiguslikust rahvusraamatu­kogust, mille ambitsioon olla ühtaegu torni vundament ja tipp ei ole kellelegi saladus.

Aga, aga … Teatavasti on rahvus­raamatukogu peamaja kapitaalremont, välja- ja tagasikolimine ning eeskätt selle riigipoolne rahastamine läinud üle kivide ja kändude, ehkki optimist võib veel uskuda, et lubatud ajaks, 2027. aasta maiks, tõesti kõik valmis saab ja Tõnismäe raamatupalee avalikkusele ukse taas lahti teeb. Eesti mõõtkavas on üks selline saja miljoni eurone projekt igale organisatsioonile väga suur katsumus ja lisaülesanne, tean omast kümnendi­tagusest kogemusest Eesti Rahva Muuseumis. Fookus peab olema ühel ja ainult ühel, et uude õnnistatud olukorda elusana välja jõuda. Seetõttu on mu sõbralik soovitus rahvusraamatu­kogule teha vähemasti üleminekuaja lõpuni ja uutes oludes tõestatult toimetulekuni kõigisse kõrvalistesse askeldustesse paus sisse.

Ministeerium muidugi samal ajal ei puhka, ta muudkui arvestab kõigi ettepanekutega ning korraldab soovijatele arutelusid ja kohtumisi. Üheskoos, käsikäes ja hüpetega. Kes juba kümme aastat hüpanud, jaksab seda teha veel sama palju. Väljaspool asjatundjate ringi jäävad seaduseelnõus sätestatu detailid ning nende negatiivne mõju raamatukogunduse tulevikule mõistetamatuks, seetõttu ei süvene ma siingi üksikasjadesse. Poolevalik selgepiirilises konfliktis on usuküsimus. Kas uskuda asjatundjaid, aastaid ja aastakümneid oma alal tegutsenud sadu pühendunud raamatukogulasi või ametkondlik-poliitilise tahte ülimuslikkust? Kumb on halvem, kas töö jätkamine kehtiva ajast-arust seaduse järgi ja selle konarustest möödavingerdamisega või leppimine seaduse uue variandi jõustumise ning selle ennustatavate ja ennustamatute kahjulike tagajärgedega? Ühe peab võtma.

Üllatumiseks, et püüd Eesti raamatukogundus uuele tasemele viia on läinud kultuuriministeeriumis kirjeldatud viisil, pole põhjust. Kõik sobib mustrisse. Olen sellest aastate jooksul nii palju kirjutanud (viimati elukestva muuseumireformi näitel 30. V Sirbis), et endalgi on ammu piinlik. Kui miski satub kultuuriministeeriumi õigus­loomelisse vintsutusse, on kindel, et aastateks, kui mitte kümnenditeks. Ja sellel on oma hind. Näiteks ühe nõuniku kümne aasta palgakulu ületab tunduvalt summat, mille ministeerium aastas paigutab oma uhkusasja, „raamatu­kogude kiirendisse“, mille kaudu jagatakse rahva­raamatukogudele näpuotsaga investeeringutoetusi.

Kui kaks nõunikku jaksavad kümne aastaga kokku kirjutada 40 lehekülge eelnõu ja seletuskirja teksti, teeb see keskmiseks tempoks mõlemale umbes viis tähemärki tööpäeva kohta, neist üks tühik. Mõistetav tempo, sest kui need va raamatukogude sajad tööhobused õhtuks puhtaks roogitud talli öö jooksul jälle täis teevad, ei suudaks ka Herakles kiiremini. Tähemärgi hinnaks koos maksudega kujuneb aga ligikaudu kaks eurot (võrdluseks: Sirbi autorid saavad tähemärgi eest ligikaudu ühe sendi ehk 200 korda vähem). Kuid hullem ootab ees, sest õige pea võtavad kõik palgalised nõunikud üheskoos ette valdkonna järgmise kümnendi arengustrateegia kirjutamise ja siis alles saame näha, kui kallis on ministeeriumile kultuur.