Priit Pius mängib koorijuhti Jurģist Läti-Eesti draamas „Maa, mis laulab“¹, mis räägib 1873. aastal toimunud Läti esimese laulupeo loo. Film toob ekraanile rõhumise all elava ühiskonna, kus riigi identiteedi kujunemine kulgeb läbi muusika ja rahvusliku ühtsustunde.

„Maa, mis laulab“ läks maksma 3,5 miljonit eurot, mis tegi sellest kalleima Läti filmi. 2023. aastaks ehk laulupeo 150. sünnipäevaks plaanitud film jõudis Lätis kinno eelmise aasta novembris ja läks kinotabelis esikohale. Esimese kuuga koguti Lätis 37 000 külastust.

Eestis ajastati linastumine tänavuseks laulupeoks, kuid „Maa, mis laulab“ naasis juulis Läti koolinoorte laulu- ja tantsupeo tõttu ka Riia kinodesse.

Mis meie tänavuse laulupeo dirigente ja koore jälgides nüüd filmi­dirigendina silma jäi?

Pigem oli endiselt huvitav jälgida, kuidas inimeste silmadesse jagub sära ka pärast kõiki aastaid pikka traditsiooni. Ühtpidi on selles midagi veidrat, mida muudes nähtustes Eesti kultuuri kontekstis pole kogenud. Meeletu mass saab ühest kultuurinähtusest ühtmoodi aru.

Ma dirigeerida pärast filmi kindlasti ei oska, aga filmi tegemine andis muidugi rohkem aega olla teemas ja näha asju teistsugusest perspektiivist kui tavainimene. Viibisin seekord laulupeol töö asjus seoses ühe ETV saatega. Ma pole massiürituste fänn, aga see pole üritus, kus saad olla ükskõikne. Koged isamaa-armastust ja mõtled, miks sellised väikeriigid nagu Eesti, Läti või Leedu üldse on olemas. Tundub täiesti võimatu üritus. Igapäevaselt ei mõtle neid mõtteid eriti tihti.

Filmis on laulu ja dirigeerimist vähem kui kõnesid. Kuidas dirigeerimist õppisite?

Mina tegin seda tõesti vähe, sest mul oskus puudub. Ma ei tahtnud ise filmis palju dirigeerida ja sellele ka liiga palju ei keskendunud. Jurģis juhatab koori, kus dirigeerimine nii suurt rolli ei mängi. Keegi nendest külainimestest pole väga muusikaga sina peal. Selle pisikese elemendi kohta, mida mul oli vaja sooritada, küsisin nõu Rasmus Puurilt ja ühe õpetaja käest veel. Saime Rasmusega kokku vist veerandiks tunniks. Enam-vähem oli teada, mis laul filmis kõlab ja kui palju on vaja kätega vehkimist. Ühel hetkel kääksutan ka viiuliga, annan kellelegi häält – selle jaoks pöördusin ühe tuttava poole ainult hetkeks, et ei jääks päris muljet, et esimest korda viiulit käes hoian. Üldiselt läks kogu mu aur siiski teksti pähesaamisele.

Mida arvasite sellest, kuidas õppis „Maestro“² režissöör ja peaosaline Bradley Cooper?

Need on mõnes mõttes võrreldamatud filmid. Ta harjutas üht lõikamiseta dirigeerimiskohta vist mitu aastat ja sooritus oli ka erakordselt võimas.

Ooperilauljad on soovitanud dirigentidel õppida, kuidas ooperilauljad laulavad. Kuivõrd aitas laulupeofilmi juures laulmine rahvusooperi „Printsis ja kerjuses“ (2013)?

Võib-olla aitas tõesti. Kahjuks pole muusikaoskus mulle emapiimaga kaasa antud. Nii palju, kui lavakunstikoolis sai lähemalt nuusutada, nii palju on. Lavakunstikoolis õpetati soololaulu: kust tuleb hääl ja kuidas seda juhtida, et see oleks, kuidas seda hoida, kuidas erinevaid kõrgusi tabada. Aukartus on laulmise ees alati olnud, ka seda filmi tehes. „Maa, mis laulab“ saigi ette võetud seepärast, et laulmine on tagaplaanil. Kui võtetel küsimused tekkisidki, lahendati need pigem jooksvalt. Tõtt-öelda ma väga ei jõudnudki seal laulmise uurimisega tegeleda.

Russell Crowe teiste seas on öelnud, et oma tegelaskujusse ei tohiks liiga armuda. Jurģis on fiktiivne, aga kuidas tegelase lõite? Teada oli näiteks, et Jurģise ema on eestlanna.

Mullegi meeldib alati Hollywoodi-intervjuusid lugeda, aga siin meie kandis nagu ei tekigi olukorda, kus võiks rääkida seesugusest loomisest. Pääru Oja sai „Varju“³ puhul piisavalt kaua enne teada, et see film tuleb. Oli aega süveneda. Eesti filmides pole üldiselt millestki kinni haarata. Oskan praegu öelda, et tekkis nagu mingi Läti-armastus. Olin varem sinna mõne korra sattunud, aga ei osanud sellest midagi mõelda. Väiksena tahtsin rohkem Soome ja Rootsi ja sinnapoole. Armastus tekkis nüüd ka keeleõppega. Sedasorti tööd polnud ma varem teinud. Kuna keelt ei mõistnud, õppisin täiesti foneetiliselt. Proovisin küll vahel aru saada, mida üks või teine sõna tähendab, aga üldiselt jäi see lavakunstikooli harjutuse „Gibberish“ tasemele: kui ma teise jutust aru ei saa, väljendub tahe ka keha abil. Filmis tekkis teatud asjade osas enda jaoks mingi konkreetsus. Ma ei tea, kas see ka välja tuleb.

Malaisiast pärit Michelle Yeoh õppis Taiwani võitlusfilmi „Tiiger ja draakon“⁴ jaoks dialoogi foneetiliselt pähe.

Sarjas „Narkokaubitsejad“⁵ („Narcos“, 2015–2017) oli Wagner Moura välimus õige, aga ta ei osanud hispaania keelt. Ütleksin nii, et teatavas ulatuses on see tehtav. Jurģise puhul aitab leevendada see, et ta ei peagi olema aktsendita lätlane. Minu Setumaalt pärit vanaisa oskas läti keelt. Mulle öeldi võtetel, et mu läti keel kõlas eesti aktsendiga, mida iganes see siis tähendas. Küsisin alati portsu teksti vähemalt kaks kuud ette. Esimene litakas oli ligi kuus külge dialoogi ja see tundus nii võimatu, et kirjutasin neile juba kirja valmis. Ära ei saatnud. Siis loed seda dialoogi järgmisel päeval ja siis järgmisel, ja siis hakkab tekkima juba mingisugune loogika, asi muutub põnevaks. Režissööril on niimoodi platsil kindlasti keeruline teha otsust midagi juurde panna. Minu stseenid pidid olema täiesti ära kinnitatud, „siin rohkem tekst ei muutu“. Pidime tekstiga, mille Tallinnas ära õppisin, stseenid ära tegema.

Ühel päeval juhtus, et mul oli vanem fail kui teistel ja pidin viis lauset juurde õppima poole tunni jooksul. Seda ma polnud võimeline tegema. Siis tundsin, miks on halb mõte mängida keeles, mida ei valda.

Mida arvate sellest, et filmis „Brutalist“⁶ kasutati ungarikeelse dialoogi silumiseks järeltootmises tehisaru abi?

Kui rääkida tehisaru abist üldse, mitte ainult dialoogi puhul, on ühtpidi huvitav, et justkui kõik muutub võimalikuks, odavamaks. See pole meie regiooni filmimajanduses järeltootmisele halb uudis – kui võtetel läheb miski tuksi, on pärast hea korrigeerida. Teistpidi muutub aga kõik võib-olla liiga ühesuguseks. „Brutalisti“ puhul oli mõnes mõttes kahju, sest see vähendas näitleja sooritust. Samas lisas autentsust. Eestlasi häirib ju alati filmides ameeriklaste vene aktsent. Aga kas on kõike vaja korrigeerida? Peame tehisaruga alles harjuma. Tehisaru on paratamatu.

Kuulus „Brutalist“ teie eelmise aasta lemmikfilmide hulka?

„Oppenheimer“⁷ meeldis viimati Ameerika asjadest, aga see oli 2023. Oli selline suur film ja olulisel teemal ja üle aastate Oscari-nominent, mida inimesed olid näinud. Tundub võimatu kombinatsioon, mida saavutada. Olen viimasel ajal filme vaadates tähele pannud, et mind kõnetavad päris efektid, reaalsus.

Värske elamus „F1“⁸ on üsna sarnane. Tundus nagu klišeeohtu, aga sisaldas mingit 1990. aastate meeleolu. Nurki, juustusust välditi huumoriga ja kasutati praktilisi efekte. Kaks ja pool tundi möödus vägagi pingelises olekus, nagu oleks ise vormelis istunud.

Veiko Õunpuu ütles, et kui tema film jõuab vaatajani, saab ta nagu kinnituse, kas ta on või ei ole segane. Näitlejal vist on teisiti, tema saab kinnituse juba režissöörilt?

Režissöörilt vist siiski pigem mitte. Lõpuks on ju tõesti ikkagi kontakt publikuga see, mis määrab kõik. Kõige paremini saab aru juba stsenaariumi lugedes.

Võtame näiteks „Musta alpinisti“⁹.

Seal oli mul teistsugune tajumus, sest see oli esimene filmikogemus. Ma ei saanud kuidagi aru, kas ja kuidas mu esitus kellelegi mõjub. Tegin oma tööd. Teadsin, mida pean järgmisel päeval tegema, ja keskendusin sellele, et see kuidagiviisi ära teha. See pole etteheide, aga igaüks, kes on kursis Eesti ja meiesuguste riikide filminduse olukorraga, teab igapäevasest võitlusest finantsvõimaluste ja maksimumtulemuse vahel. Kui sealt sünnib mingi ime, mingisugune resonants, siis see on ainult boonus. Mingite filmide puhul saab juba stsenaariumitasandil tulemust prognoosida, teiste puhul võib tulla täielik üllatus; võib minna nii ja minna naa.

Kui võtame värske filmi „Fränk“¹⁰, kus mängis mu vend, siis arvan, et see toimis juba stsenaariumi tasandil, aga kindlasti oli neile endilegi üllatus, et nii palju vaatajaid kogunes. Noortele see midagi pakub. Tean mitmeid natuke vanemaid ja natuke nooremaid, kes on korduvalt käinud vaatamas, saavad väga täpselt aru, mida öelda on tahetud.

Ent režissöörina saite Õunpuu kombel kinnituse? ETV tõi juunis uuesti välja teie lavastatud krimiseriaali „Süü“ (2021).

Need on ilmselt autorifilmi esindajad, kes ütlevad, et neid publiku mõistmine ei huvita. Mina nii ei ütle. Panen endale pärast hinde, millega hindan, kas tegin kõik selleks, et tehtu ei paistaks segane. Ka vastukajaga tegelen pärast natuke. Oleneb, mis pidi see läheb.

Kui palju lätlaste filmidel silma peal hoiate?

„Vooluga kaasa“¹¹ vaatasin ära. Vaatasin nende vaadatuimat filmi „Hingede torm“¹², Läti vastet meie sõjafilmile „1944“¹³. Kuna see põhines tuntud raamatul ja režissöör oli noor, valitses algul projekti suhtes usaldamatus. Filmis oli lõpuks midagi Eesti filmi sarnast. Ekspressiivsuselt on nad siiski grammike lõunamaalasemad, mis oli tore ka platsil, igapäevase töö juures. Eestlased elavad liiga sissepoole. Lätlased ei karda suhelda. Samas pole nad mõned hispaanlased. Võtetel rääkisime näitlejatega, kuidas seal teatritegemine käib.

„Maa, mis laulab“ üks peaosaline Andris Bulis, kes kehastab reaalset teatrimeest ja laulupeo organiseerijat Rihards Tomsonsit, on mänginud teatris viimasel ajal üsna samu asju, mida meil mängitakse: „Aja oma atra läbi koolnute kontide“ (2025), „Leopoldstadt“ (2023) …

Temaga ma eriti ei rääkinud, meie liinid ei jookse filmis nii. Neil pole teatrite jaotus nii üle riigi laiali kui meil. Suveteatrit sellisel kujul ei toimu. Riias lavastas „Leopoldstadti“ John Malkovich. Aga repertuaari otsimine käib samamoodi. Eestis leiad näidendi ja mõtled, et peaks kavva võtma, aga agentuurist öeldakse, et juba on teised huvilised.

Kui filmi tegema hakati, siis natuke rääkisite pressiteates, et teid valiti ilma proovita. Mis teie puhul režissöör Māris Martinsonsile silma jäi?

Uurisin küll temalt, aga talle vist konkreetset filmi silma ei jäänudki. Tema vastus mulle oli mitteammendav, see tuli vist ikkagi Kopli Kinokompanii produtsendi Anneli Ahvena kaudu. Algul otsiti võimalust rohkem koostööd teha, aga seda lõpuks eri põhjustel ei juhtunud.

Rääkige Martinsonsist. Leedu valis tema migrandidraama „Kaotus“¹⁴ Oscarile kandideerima. Seejärel jõudis ta filmimistega välja Hongkongi ja kuigi Läti valis romantilise komöödia „Amaya“ (2010) oma Oscari-kandidaadiks, läksid need filmid tal lõpuks nii kalliks, et ta otsustas: teen edaspidi odavaid.

Käisin Martinsonsiga enne kohtumas. Oli selline tunnetuse pealt kohtumine – ta palju ei rääkinud, ei avanud ennast, aga tema olemus meenutas õppejõudu Mladen Kiselovi, kellega mul oli lavakunsti­koolis põgus kokkupuude. Tuli ikkagi välja, mida Martinsons tahab. Kohtusin ka tema perega, käisime õhtust söömas. Mõnus tüüp, kellega aega veeta, eriti eestlase jaoks – ei pea palju vestlema millestki.

Mulle meeldis muidugi ka temaatika. Eestlased oleks võinud ammuilma laulupeost filmi teha. Eestlaste ja lätlaste esimesed laulupeod said teoks üle noatera, kiiruga. Nüüd on küsimus, kuidas sellest filmi teha, sest teema on nii suur, äratab aukartust. Kuidas ehitada lugu selliseks, et pole lihtsalt faktide edastamine? Ma tegelikult pole kursiski, kuidas sellel Lätis läks. Tean, et nii hästi ei läinud kui filmil „Vooluga kaasa“.

Martinsons toonitas, et see on tema esimene ajalooline film. Ütles, et Lätis ei leidu vist režissööri, kes teaks, kuidas ajaloolisi filme vändata. Iga ajalooline film on erinev. Võtteid alustades ei tea, mis ees ootab. Ta vaatas selle jaoks näiteks „New Yorgi jõuke“¹⁵ ja Eesti üht kauneimat filmi „Tõde ja õigus“ (2019). Rääkis ta teiega neist?

Ta rääkis filmist „Koera võim“¹⁶. Talle meeldis selle introvertsus. See pole universaalne keel, millega kõik kinos sina peale saaksid, ja ma ei tea, kui palju ta seda rakendada sai, aga pärast esimesi võttepäevi oli tema pildikeel mulle sümpaatne: sellise liikuva pildiga ja võrdlemisi pikad kaadrid kohati. Operaator Jānis Jurkovskis õppis BFMis. Kuna riigilt oli ressursse, ei pidanud me filmima päris ringi kapates. Tehnilised võimalused olid üsna toredad. Ei oska öelda, kui palju see kinos vaadatav on. Suurt märulit ei lööda. Mõned teemad on võib-olla liigagi vaoshoitud.

Kuna film on nii suur, Martinsonsi stsenaarium ulatus üle 200 lehekülje juba enne kaasstsenarist Dainis Īvānsiga kohtumist, siis peab küsima: millal oli teie esimene ja viimane võttepäev?

Täpselt ei mäleta, aga nende vahe oli üle aasta küll. Võib-olla mäletan hoopis esimest kohtumist temaga ja kohtumist mingi turundusliku asja tarbeks. Esiteks lükkas perioodi pikaks juba see, et filmiti eri aastaaegadel. Mingit heliasja käisin järeltootmise jaoks tegemas veel sügisel, enne rahvusvahelist esilinastust PÖFFil.

Millega Kopli Kinokompanii lisaks rahale panustas? Käis võtetel ka?

Produtsent Anneli Ahven paar korda käis, aga kuna ta Läti produtsenti tunneb, siis üldiselt usaldas. Lisaks minule osales Eestist veel ettevõte Frost FX, kes tegi efektid.

Kes filminäitlejale võtetel seda jõudu annab, mida teatris annab pealtvaataja? Külm kaamera ju ei suuda nutta ega naerda.

See on töö nagu ikka. Pole vahet, kas oled võtteplatsil Eestis või kusagil mujal. Inimesed on nii toredad. Keelebarjäär on küll vahel, aga inglise keeles saame kõik suheldud. Pigem oli võib-olla huvitav, et ei tundnud kedagi ja keegi ei tundnud mind. Oli nagu mingi vabadus olla. Eestis kuuled võttemeeskonna juttudest siit ja sealt ikkagi mingeid allhoovusi, mis on kuskil tagatubades toimumas. Lätis tegin oma kaks või kolm juppi ära ja siis eemaldusin kõigest.

On nii, et vahel teeb sama näitleja juba esimese korraga vajaliku duubli ja vahel kümnendaga?

Seekord nii ei olnud. Ju siis režissöörile kõik sobis. Jällegi keeleaspekt: kodus oled mingi asja ära õppinud ja see saadi justkui platsil kätte. Otsimisruumi nagu polnud ja polnud ka otseselt vaja – Jurģis on üsna sirgjooneline tegelane, kui nii tohib öelda.

Martinsons ütleski 2020. aastal päeva­lehele Diena, et digiajastu on näitlejad ja muu loovmeeskonna rikkunud: „Tahetakse teha 10–15 duublit. Kui on teada, et tehakse ainult viis, on suhtumine hoopis teistsugune.“ Kui vaatame ka „Süüd“, siis eesmärk oli vist ikkagi teha võimalikult vähe duubleid, sest iga duubel ju maksab. Aeg on raha ka digiajastul.

15 duublit on Hollywoodi luksus. „Süü“ võtetel tegime vahel 15 stseeni päevas. Tavaliselt tehakse ligikaudu kuus ja on aega ka katsetada, eksida, muuta, olla loominguline teatri vabadusega sarnaselt. Eestis see aeg tihtilugu puudub. Pakkumine „Süüks“ tuli ka üsna ootamatult. Ei tea, kas on õige öelda, et suhtusin sellesse vastutusvabalt, aga see polnud ka mingi südameprojekt, mida oleksin mitu aastat ajanud. Tegin hasardi pealt, et prooviks. Digiasjandus on meie piirkonnale tulnud pigem kasuks, sest kui filmilindile filmitaks, siis jääks vist kõik Eesti ja Läti filmid tegemata.