Kui laulukaare all kõlas Heino Kaljuste „Ringmängulaul“, plahvatas mul, et ka laulupeol eristuvad tänapäeval head ja keskpärased lood kõige rohkem kompositsioonitehnika valdamise poolest. Kaljuste „Ringmängulaul“ on imeline näide, kuidas lihtne laulumänguviis võib saada nauditavaks teoseks, kui helilooja valdab hästi kooriseade saladusi.

Muusika tähtis komponent on vorm. Vormianalüüsi õpitakse põhjalikult: vähemalt sel ajal, kui mina õppisin, pidid heliloojad ja muusikateadlased veetma pikki aastaid klassikalise muusika teoste ülesehitust analüüsides. Isegi kui mõnikord on tunne, et mis mul sest kõigest praegu kasu, on kuklas see kõik alles, ja uskuge, hea vormitunnetus kehtib kõiksugu muusika ja kunsti puhul. Kui muusika venib nagu tatt või meloodia hulgub sihitult ringi, siis tajub igasuguse taustaga publik, et asi ei ole päris õige. Teine võimalus, et miski on nii halb, et juba hea, on erijuhtum, mida ma siin praegu kaaluma ei hakka.

Laulupidu, eelkõige suurkontserti oli selle poolest põnev jälgida, et aastaid ei ole mu maitse olnud kaare all laulnud koorilauljatega nii ühtne. Nimelt läksid igas liigis kordamisele just need lood, mille autor oli põhjalikult läbi mõelnud muu hulgas ka vormilises plaanis. Peaaegu kõik! Paistis suisa, et iga laul või teos, millest esitajad vaimustusid, esitati ka uuesti.

Laulupeorepertuaari mõeldud teose loomine on igatahes katsumus: tuleb arvestada ebaharilikult suure, oskuste ja muusikamaitse poolest mitmekesise auditooriumiga, samuti akustiliselt keerulise lavaga, kus koori üks ots teist ei kuule ning kus isegi dirigent võib ühendkoori juhatada paljude laulukaare ette rivistuvate lauljate poole seljaga, nagu juhtus seegi kord. On erakordselt raske luua nende piiratud tingimuste juures midagi esitajaid, aga ka kuulajaid kõnetavat, nii et laulupidu oleks elamus nii südamele kui ka mõistusele. Hea vormitunnetus koos meloodia konstrueerimise oskusega on siingi esimesed abinõud, millele toetuda.

Oma vormiloogika on mõistagi ka teistes kultuurivaldkondades ja laulu­peol kui eesti rahva suursündmusel oodatakse, et igal alal oleks kõik nii esteetiline kui ka funktsionaalne. Olgugi et laulu- ja tantsupidu on heas mõttes asjaarmastajate üritus, kus kogu rahvas saab kokku tulla, kaasa laulda ja elada, oodatakse selle raamistuselt-vormistuselt kõrgel tasemel kunstilist kvaliteeti, mida ei ole vaja segi ajada keerukusega.

2019. aastal tervitati lauluväljakul uut arhitektuurivõistlusega valminud dirigendipulti, millel pidi olema püsiv väärtus.* Võistlust valmistati ette pikalt: sellesse pandi toona omajagu aega, raha ja energiat, et selgitada välja dirigentide ja tehnilise tiimi vajadused ja ootused. Võidutöö ehitas valmis üks Mulgimaa mees oma kulu ja kirjadega, kingitusena laulupeole. Tänavusel peol oli aga toona valminud puldi asemel ootamatult näha sinine moodustis, mis jättis vormi poolest pehmelt öeldes soovida ja nägi eriti kummaline välja teleülekandes: kui ekraanil säras suures plaanis dirigent, siis jäid tema selja taha kokku keevitatud sinised metalltorud.

Kuna sinise puldi tõenäoliselt kiirlahendusena disaininud laulu- ja tantsupeo peakunstniku, teatrikunstnik Kristjan Suitsu üks kandvaid põhimõtteid oli materjalide taaskasutus, siis tekib küsimus, miks ei ole lihtsalt taaskasutatud kahel peol tarvitatud konkursi võitnud dirigendipulti (restaureeritud on ka aastakümneid kasutatud vana pult). Kuhu see kadus ja kas seda laulupidudel veel näha saab, puhkusel laulu­peotoimkonnalt paraku välja uurida ei õnnestunud. Ometi olen tänulik, et graafilise disaineri Marko Kekiševi loodud kauni visuaalia (laulupeo värv oli sinine) täieliku rakendamise huvides ei värvitud siniseks vähemalt laulukaart ega tuletorni.