On suvi, palavus ja ajakirjanduse hapukurgiaeg, mida ainsana rikub elav poliitlaip PPP. Ja nagu jumal masinast, plartsatab sisse SÜNDMUS. Eesti Vabariiki austab oma kiirkäiguga Speed, keda võtavad huilates vastu sajad poisikesed. Ja peaminister. Kisa tõuseb taevani ja somestaarid vaidlevad klahvid punaseks. 30 000 on suur raha. Kopikas võrreldes oksendava siiliga. Lollus. Suur reklaam Ameerikas. Vanad pässid ei tea, mida noored tahavad. Põlvkondade vahed on revolutsioonilistel aegadel alati olnud. Jne, jne.

Minusugusele vanale inimesele oli see tegelane täitsa tundmatu suurus. Nüüd siis tean. Mis ma selle teadmisega peale hakkan? Ei midagi, unustan ära. Aga mis sellest siis enam rääkida? Midagi siiski jäi üles. Midagi üldisemalt olulist.

Esimene. Mida see noorherra siis teeb? Ei paista tal olevat mingit programmi või ideed. On pealtnäha spontaansed, absurdsed, provotseerivad ettearvamatud teod. Ja hästi varjatud ettevalmistus. Just ettearvamatus hoiab vaatajaid kinni. Kogu tsirkus põhineb sellel. Kas tiiger hammustab taltsutajal pea ära või mitte?

Muidugi, lähemal vaatamisel paistab üks idee siiski välja. Saada miljon vaatajat ühele striimile ja teenida palju, väga palju pappi. Ühesõnaga tüüpiline meediaklikiajastu tegelane. Vabandust, unustasin, et eesti ajakirjandus on kuulutanud klikid minevikuks.

Teine. Me oleme lugenud sadadest vana aja meelelahutajatest, keda nuheldakse aastakümnete taguste pattude pärast. Kusjuures noored on selles tühistamise hoogtöös vägagi aktiivsed ja halastamatud. See kodanik, kes nimetab oma koera Niggaks, on saanud süüdistusi rassismis, misogüünias, vägistamisega ähvardamises. Aga jälgijate hulk on vaid kasvanud. Kas on asi selles, et uue aja meelelahutajaid see vana võttestik ei koti? Või on asi selles, et mees on must? Ei tea, aga huvitav see on. Eriti kuna ajakirjanduse ja kohaliku peaministri jaoks on see kõik järsku tühiasi.

Muuseas, see tegelane käis enne Eestit Soomes. Seal kargas samuti poisikeste kari tema ümber, aga isegi pika otsimise peale ei leidnud ma, et Soome peaminister oleks temaga kokku saanud. Ainus kohatud peaminister, kelle ma võrgust leidsin, on pärit Albaaniast. Ja midagi oli ka Sloveeniaga …

Tõsi, me kõik teame, et peaminister pidas silmas üllast Eesti promomist. Ja asi on ju palju parem kui varem, kui vana staar Bob Dylan saatis president Ilvese lihtsalt pikalt. Nagu suured turundusmõtlejad juba kuulutasid, on see mitte loll meelelahutus, vaid kultuur ja Speedi jälgijad Ameerikas on tulevased suured reisijad. Ja küll nad siis kahekümne aasta pärast meenutavad tema reisi Eestisse. „Jaa, muidugi mäletan, Oat-John!“ Otsivad üles vanad videod ja harjutavad hotellis peegli ees, et pärismaalastega paremat kontakti saavutada. „Odoot, või oli see äkki Läti? Ja kas see oli ikka Speed? Äkki oli Slow? Ah, pole tähtis.“

Kolmas asi. Kas ei tule selle taustal tuttav ette üks teine tsirkusemees? Spontaanne. Ettearvamatu. Lollusi tegev. Üllatusi pakkuv. Provotseeriv. Rahaahne. Misogüünne macho. Pealtnäha küll otse vastupidine, vana, valge ja paks. Aga isegi populaarsem.

Lõpuks. Kuidas seda kõike nimetada? Kakskümmend viis aastat tagasi lõin ma mõiste enesekolonisatsioon. Tollal pidasin silmas tegevusi, mille kaudu autoriteetne kiht koloniseeritavaid võtab vabatahtlikult omaks kolonisaatorite väärtused, mõtlemis- ja ütlemisviisid ning hakkab muutma oma ühiskonda vaimseks kolooniaks. Sellega koos võetakse omaks isekoloniseerunu mõtteviis, millega oma kultuuri vaadatakse kolonisaatori silmadega. Ameerika on kõrgel ja Eesti on null. Mis Ameerikale meelelahutus, on meile kultuur. Nõukogude ajal oli käigus fraas „lömitamine Lääne ees“. On üsna kole, et see sobib siin ja praegu nagu rusikas silmaauku.

Aga hullem on veel ees. Nüüd ei tegele enesekoloniseerimisega ainult kõrgemad kihid eesotsas peaministri ja turundajatega. Nüüd tegelevad sellega ka lapsed. Ja see ennustab väga koledat tulevikku.

PS Kusagilt lugesin, et Speedile pakuti tõepoolest ka hapukurki. Ainus tõeliselt väärt tegu selles tsirkuses.