Ülekaalukalt halvima ja pikima suvelavastuse tõid sel aastal publiku ette Tallinna linnavalitsus ja volikogu. Vaatajate vilekoori saatel kestab etendus juba kaks kuud, kuid lõppu pole näha. Asjaosalised leiutavad üha uusi süžeepöördeid, et lugu saaks jätkuda vähemasti uue volikogu koosseisu valimiseni oktoobris. Eksivad need, kes arvavad, et etenduse vaatamine on tasuta, nagu paljud asjad pealinnas. Otsene kulu on need sajad linna- ja riigieelarvest palgasaajate töötunnid, mis päristöö tegemise asemel viljatule rähklemisele on raisatud, lisaks kasvav kaudne kulu sellest, et pealinn on juhtimata, otsustamine venib ning linlaste huvid jäävad esindamata. Kogukulu on nõnda hoopis suurem kui see näputäis raha, mis riigil kulus peaminister Kristen Michalile kiirust näidanud spordisärgis välismaise sõbra võõrustamiseks Stenbocki maja rõdul.
Seniajani ei ole avalikkusele tutvustatud Reformierakonna algatatud võimukriisi stsenaariumi autoreid. Mida tahes ka ei räägitaks erakonna piirkondade ja rakukeste autonoomiast omavalitsustes, on see kõik udujutt. Erakondade võimumonopolil rajanevas Eesti võimusüsteemis ei juhtu eales midagi ilma peakorteri ametlike juhtide ning nende tagatuppa varjunud nähtamatute strateegide õnnistuseta. Lootkem siis, et poliitilise lähiajaloo ennustatavalt suurima põrumisega päädiva meistriteose autor valimispäeva õhtul patukahetsuses kaamerate ees põlvili langeb ja „võtab vastutuse“, nagu poliitikute slängis on kombeks öelda.
Iseenesest on koolieelsetes lasteasutustes kohatasu suuruse või tasu kaotamise teema sisukas. Kui kooliskäimist rahastavad maksumaksjad solidaarselt ülikoolini välja, siis miks alusharidus peaks ainult lapsevanemate kulu olema? Aga õige on ka see, et kui juba, siis üle riigi ühtviisi, sest kui iga omavalitsus vastavalt jõukusele oma reeglitega vürstiriiki mängib, toob „lahendus“ ühes kohas kaasa hulga üle linna või valla piiri voolavaid uusi probleeme. Omavalitsuste kasvav majanduslik ebavõrdsus Eestis on ammu teada fakt. Mida suuremaks paisuvad pakutavad hüved jõukamates paikades, seda enam sinna ka makse maksvat rahvast juurde voolab ja seda suuremaks kasvab keskvõimu kulukoorem regionaalpoliitika raames, et hääbuvaid ääremaid kuidagigi elus hoida.
Tallinnas käib jutt pisut vähem kui 20 tuhandest lapsest, kelle vanemad kokku moodustavad siiski vaid kümnendiku linna valijaskonnast. Ja nende hulgas omakorda on ehk kümnendik neid, kellele lasteaia kohatasu maksmine jõukohane ei ole hoolimata sellest, et üle riigi kehtiva lapsetoetuse maksmise üks peamisi sihtotstarbeid on lapse lasteaeda paneku võimaldamine. Seega, nišivärk, parimalgi juhul protsent või paar hääli. Hetkeseisuga on Reformierakond nende häälte püüdmiseks ohverdanud kolmandiku oma niigi lahjast populaarsusest ja ei ole näha, kust ja kuidas see oktoobriks võiks tagasi tulla. Isegi kui oletada, et Tallinna lasteaialaste vanavanemad tasuta alushariduse mõttest vaimustusse sattuksid, ei saa ju ka nendega Tallinna volikogus lisamandaatide tekitajatena arvestada, sest suur osa Tallinnas elavatest noortest peredest on esimese põlve sisserändajad, kelle vanemad elavad mujal, mitte pealinnas.
Ühiskonnas paistab olevat kujunenud konsensuslik arvamus, et asi ei ole üldse lastes ega linnaeelarves, vaid ennastunustavas ja kohati meeleheitlikus parteide võimuvõitluses. Seda tsementeerivad ka erakonnad ise, kui süüdistavad üksteist lakkamatult valetamises, reetmises ja muudes pattudes. Miks peaks keegi neid üldse usaldama, kui erakonnad ja nende võimutegijad üksteist sugugi ei usalda ning võistlus käib selle peale, kes suudab kiiremini antud sõna murda?
Paraku ei ole traditsiooniliselt kehva juhtimist läbi iseseisvusaja talunud tallinlastel midagi paremat loota ka pärast sügisesi valimisi. Valimisreegleid ei ole muudetud ja kuidas ka ei valiks, kehtiv kord taastoodab ebastabiilset parteivõimu. Mõnes väikevallas võib parteitute kohalike autoriteetide valimisliit edu saavutada, hoopis anonüümsema loomuga ning liikuva rahvastikuga suurlinnas selleks võimalust ei ole. Seda enam et just Tallinna mõjutab kõige räsivamalt kümnendi eest riigikogus seadusega taastatud kord, mis lubab volikogus tegutseda ka riigikogu liikmetel.
Esiteks moonutab riigikogu (nagu ka ministrite ja Euroopa Parlamendi) liikmete kandideerimine valimistulemust. Nelja aasta tagustel valimistel isikumandaadi jagu hääli kogunud 12 nime seas oli vaid üks nn kohalik poliitik. Ka ringkonnamandaadi saanute nimekiri kubiseb ministritest ja riigikogu liikmetest. Need tüübid, kes kunagi ei kavatsenud tööd linnavolikogus täie tõsidusega võtta, sõid ära suure osa häältest, mis parema ja ausama valimiskorra puhul kuulunuks nende vähem tuntud erakonnakaaslastele või koguni parteitutele oma kodulinna käekäiku kujundada soovivatele inimestele. Teiseks on suurparteilastele antud võimalus volitusi peatada ja taastada, mis muudab nende vähese häälesaagiga asendajad mängukannideks, tekitab volikogu koosseisus pidevat voolavust ning kahandab sellega volikogu pädevust ja teovõimet. Ilmekalt näitas arusaama volinikutööst Tallinna volikogust äsja taandunud riigikogulane Vilja Toomast, kui märkis 19. juulil Delfile: „Mul on neid kohustusi nii palju. Lasksin siis noortel, las harjutavad kätt. [—] Ma ei jaksanud seal enam istuda.“ Toomastit asendav „noor käeharjutaja“ on 53aastane Eve Altrov. Ja üldse, niisama istumas käiakse vanglas, mitte volikogus.
Kui parteilaste suus „kahe tooli seaduseks“ ristitud eelnõu riigikogus 2016. aasta juunis vastu võeti, vaidlustasid mõned vallad selle põhiseaduspärasuse riigikohtus. Riigikohus, nagu ka õiguskantsler, leidis aga, et riigikogu liikmete osalemine kohalike volikogude töös on kooskõlas põhiseadusega ja koguni kasulik. Kohtulahendi (nr 3-4-1-11-16) punktis 67 kirjutab kohus: „Sellest, et Riigikogu liige kasutab oma mandaati parlamendis kogu rahva esindajana, ei saa järeldada, et ta peaks langetama omavalitsusüksuse volikogusse kuuludes otsuseid vastuolus kohalike huvidega. Vaba mandaadi põhimõte tagab korraga mõlemasse esinduskogusse kuuluvale isikule võimaluse otsustada ise ja oma südametunnistusest lähtudes, mis on omavalitsusüksuse ning tema elanike parimates huvides.“
Huvitav, kas kümme aastat Tallinna volikogu tegelikkust on jätnud riigikohtunikud endisele seisukohale? Veel põnevam oleks aga teada saada, kas Tallinna linnavolinikud, eriti need kahel toolil istujad, üldse teavad midagi vaba mandaadi põhimõttest ning kuidas on lood nende südametunnistusega. Kunagi õpetas Lenin, et partei on meie ajastu au, mõistus ja südametunnistus. Kas see tõesti peab iseseisva Eesti erakondades tõena kehtima? Range hääletusdistsipliin (sealhulgas lasteaia kohatasu kaotamise hääletusel) kinnitab, et parteilase südametunnistus on erakonnale panditud ja vabamandaadi kasutamisest ei ole haisugi. On hoopis haigus, võimusõltuvus, mida parteitud valijad kahjuks otse ravida ei saa, sest ei tea vastust suurele küsimusele. Mis toimub parteilase peas ja südames?
Haigestunute grupp ei ole suur. Erakonnastunud kodanike kahanev koguhulk ulatub 45 tuhandeni. Neist erakonna liikmemaksu tasujaid ehk raskemalt haigeid on umbes kümnendik, kellest omakorda umbes pooltele jagub avalikke ametikohti. Nende ravi rahastamine on maksumaksjatele jõukohane, kui alustada lihtsamast ja moodsamast, näiteks Anonüümsete Parteilaste sõpruskondadest, kahekõnest südametunnistusega ja kogemusnõustamisest, et oma sõltuvusprobleemist jagu saada. Kui sõltuvusudu kaob, ehk hakkab siis sündima ka mõtteid, kuidas Eesti pealinnale stabiilne ja töövõimeline juhtimine kindlustada.
