Mohammad Rasoulof paistab väsinud. Ma leian ta eest diivanisse vajununa, seltsiks ta tõlk. Ja väsinud pole ta mitte reisist festivalile „Viennale“ Austria pealinna Viini, vaid pikast reisist Euroopasse. Selle pidi ta ette võtma umbes aasta eest, 2024. aasta kevadel, jalgsi üle Iraani mägede vabaduse poole, ees ootamas tema uue filmi „Püha viigipuu seeme“* oodatud maailma esilinastus Cannes’is. Pole vist vaja hakata taas pajatama tema põgenemise lugu. Võimalus kohata sellist lavastajat omavahel, rääkimas väljendusvabadusest, Iraani olukorra pakilisusest ja soovist jutustada lugusid oma rahvast ja maast isegi siis, kui seda peab tegema pagenduses, ei ole aga just igapäevane.

Sirbile andis Rasoulof intervjuu 2024. aasta lõpus, rääkides oma mõtetest ja töömeetoditest, igatsusest kodulinna Teherani järele ja koostööst lähedaste kolleegidega, kes koju jäid. Minu esimene küsimus puudutaski neid.

Mis on saanud teistest, kes Iraani maha jäid, nagu ka „Püha viigipuu seemne“ isa ja ema osatäitjaist Misagh Zarest ja Soheila Golestanist?

(Filmiveteran Rasoulof vaikib pikalt ning vastab siis ilmselgelt tasakaalust välja viiduna.)

Mul pole sõnu kirjeldamaks oma tundeid. Ma muretsen loomulikult nii Soheila kui Misaghi pärast. Õdesid mänginud näitlejannad olid juba varem tugevalt seotud liikumisega „Naised, elu, vabadus!“ ja neile oli riskimine loomulik. [Nüüdseks on õdesid Rezvani ja Sanat mänginud Mahsa Rostami ja Setareh Maleki ning nende sõbranna Sadafi osatäitja Niousha Akhshi saanud maalt lahkuda ning elavad praegu Berliinis. Ema mänginud Soheila Golestanil keelati maalt lahkumine selle aasta alguses – M. R.]

Pool aastat pärast dramaatilist pääsemist Iraanist on teie elu justkui uuesti alanud. Oskasite te kunagi arvata, et nii läheb?

Ma ei mõelnud kunagi Iraanist lahkumisele. Mu ainus soov elus oli olla režissöör ja teha filme. Tahtsin olla ühenduses oma ümbruse, tegelikkusega, ja rääkida ausalt lugusid, muutumata süsteemi osaks. See on hind, mida mul nüüd tuleb maksta iseendale truuks jäämise eest. See matab hinge, et mul on tulnud selline valik teha. Ma ei saa aru, miks üldse peaks seesuguse valiku ees seisma. Lahkusin kodumaalt selleks, et saaksin lugusid jutustada.

Ma ei saa siiani aru, miks asjad peavad just nii olema, aga ma jätkan samas vaimus.

Kui arvesse võtta, millist tüüpi lugusid te jutustate, ja julgust, mida selleks tarvis läheb, lisaks veel Iraanis filmimise keerukad asjaolud, siis kuidas te üldse oma filme ette valmistate? Kas kujundate tegelasi teatud teemasid vältides, kuna alati on oht saada kaela riiklik kontroll ja tsensuur?

See kõik on väga keeruline. Argielus tuleb ette planeerida isegi kõige lihtsamad asjad ja teha õiged valikud. Paneb tihtipeale imestama, et tuleb nii tegutseda, aga asi ei piirdu vaid filmi ülesvõtmisega, plaanipidamine ja üle õla vaatamine on igapäevane asi. Näiteks naine peab majast lahkudes juuksed katma. Mehel tuleb väljaspool kodu nelja seina aktsepteerida, et on palju asju, millele ei tohi isegi mõelda. Ja kõige hullem on see, et iraanlaste meelest on see nüüd normaalne. Paljud reageerivad siira üllatusega filmidele nagu „Püha viigipuu seeme“, küsides „Mis see on? Rääkige mulle midagi muud“. Nad on harjunud uue eluga ja loovutanud isegi elementaarsed inimõigused. Liikumise „Naised, elu, vabadus!“ kõige olulisem sõnum puudutab just seda ja paljusid julgustati jätkama iseendana. Need naised, liikumises osalejad, tegid otsuse võidelda oma põhiõiguste eest. Julgus, mille tõi areenile noorte põlvkond, innustas paljusid kodanikke, nende hulgas ka mind. Pidin vaid leidma minu omadega sarnaste seisukohtadega inimesed ja selgitama, et hakkame rääkima just sellist lugu. Ja nii tegimegi. Ühine eesmärk andis jõudu film lõpetada.

Teie tegelaskujud on klišeevabad ja miski pole mustvalge. Kujutate inimesi, kes lähevad vastuollu oma tõekspidamistega, kuna peavad järgima teatud reegleid.

Eks mul ole ajapikku kogemust kogunenud: olen viimased 15 aastat käinud vanglast sisse-välja. Kuna olen alati olnud režiimiga vastuolus, siis on mind vahistatud, pekstud ja küsitletud politseijaoskondades, mind on alandanud terve rida mehi, alates politseinikest kuni julgeolekutöötajate, komblus­politseinike ja kohtuametnikeni. Aga iga kord, kui mind nendega silmitsi seati, mõistsin, et nad on vaid inimesed, või vähemalt oli neis kõigis siiski märgata mingit inimlikkust. Nad kõik olid omal moel köitvad isiksused. Kohtu-uurija Imani, „Püha viigipuu seemne“ peategelase taga on vestlused ühe vangivalvuriga vanglas, kus ma istusin. Ta rääkis mulle, et tütred küsivad temalt iga päev vanglatöö iseloomu kohta. Hoolimata kohutavast olemusest võib vangla anda ka inspiratsiooni – ja pileti maalt välja [üks Rasoulofi kaasvang andis talle maalt põgenemiseks vajalikud kontaktid – M. R.].

Kui tekib küsimusi elu kohta, võib neid ise esitada. Seda ma põhimõtteliselt oma filmides teengi – esitan küsimusi. Nii et iga kord, kui minu vastas oli mõni süüdistaja või kohtunik, püüdsin mõistatada, mis nende peas toimub. Lihtsad küsimused, nagu „Milline on tema siseilm, mis paneb sel moel käituma?“, „Ta paistab ju inimesena. Tal on inimlikud omadused, aga mis juhib ta tegusid?“. Olen alati vastuseid otsinud ja leidsin selle vastuolu intrigeeriva olevat.

Filmis on stseen, kus peategelane Iman laseb oma abikaasa ja tütred üle kuulata sõbral, kes on sellistele asjadele spetsialiseerunud. Vägagi ebamugav olukord. Kas selle aluseks on samuti isiklik kogemus?

Ei, see pole minu isiklik kogemus, aga võin rääkida, kust see mõte tuli. Olin poisike, kui toimus Iraani revolutsioon, aastal 1979. Toona kuulsin palju lugusid inimestest, revolutsionääridest, kes kohtlesid oma perekonda väga jõhkralt ainult oma uskumuste ja revolutsiooniliste ideede tõttu. Näiteks oli uudistes lugusid kohtunikest või valitsusametnikest, kelle poegi või vendi oli üle kuulatud ja tapetud. Ma ei suutnud mõista, kuidas suudab režiim inimesed endast ja oma perekonnast sel moel võõrandada. Tundsin üht inimest, kes oli revolutsiooni varases järgus pöördunud omaenese tütre vastu. Ta ei osanud mulle tegelikult öelda, miks ta seda tegi, vaid püüdis mulle selgitada, et tegu põhineb tema usul.

Need lood on mul mõtteis olnud kõik need aastad ja sulanud kokku minu tagakiusamise, ülekuulamise ja vangistamise kogemustega. Olen alati tahtnud need lood mingil moel ära kasutada ja oma jutustusse sisse tuua, aga vältides vanglastseeni taaslavastamist. Stsenaariumi kirjutades jõudsin punkti, kus mõistsin, et mul on võimalus see lugu muul viisil sisse tuua ja näidata, kuidas on võimalik kaotada kontakt oma inimlikkusega.

Mida enam filmi sisse minna, seda rohkem saab teada uurija mineviku ja selle kohta, kes ta oli enne seda, kui temast sai selline inimene. Isegi ta tütred ei tunne teda enam ära. Ta on täiesti kaotanud ühenduse oma perekonnaga ja ainus asi ta mõttes on ta usk ja arusaam oma isiklikust tegelikkusest. See on diktatuuri sümbol.

Polnud ilmselt kerge teha sellist filmi ise füüsiliselt võttekohal olemata.

See polnud alati nii. Mõnd stseeni oli lihtsam filmida kui teisi, näiteks neid, mis toimusid hämaras või mõnes eraldatud paigas. Oht ei varitsenud kogu aeg, nii et ma ei pidanud kogu filmi distantsilt tegema ja olin vaiksemates paikades ka ise kohal. Läksin kohale ja olin omaette. Aga enamasti polnud ma tõesti kohal. Ja võtted said võimalikuks ainult tänu mu fantastilisele meeskonnale. Panime juba ette kõik paika. Meil oli üks sarnase mõtlemisega inimeste ühendus. Nende hulgas ka mu monteerija Andrew Bird, kes oli Saksamaal.

Kuidas te talle materjali saatsite?

Saime talle saata vaid väga väikesi faile, jaokaupa. See oligi mu töömeetod, meie ettevaatlikult välja arendatud süsteem. Kõige olulisem mulle oli mitte taganeda ja alla anda. Tahtsin, et stseenid ja süžee laheneksid parimal võimalikul moel.

Iraani võime võib tabada vanglates ruumipuudus, sest nii paljud loomingulised inimesed leiavad endas julguse luua kaunist, ausat kunsti.

Tegelikult oligi minu vabastamise põhjus, et vangla oli liiga täis. Aga ma teadsin ka, et seesugune olukord on ajutine. Plaan oli mind sinna tagasi viia, nagu nad olid juba teinud paljude teistega.

Kas nüüd, kui suurem ehmatus on ilmselt möödas ja olete Euroopas, kus on ette näidata väga edukas festivaliring ning hulk auhindu, rääkimata Oscari nominatsioonist, olete ka kannatamatult valmis uue filmiga tööd alustama?

Hakkaksin hea meelega kohe peale, aga mul tuleb siiski veidi puhata ja oodata, sest pean jälle nullist alustama. Mulle tundub, et tuleb kõrvale panna kõik see, mida filmitegemisest tean.

Ma olen ujuma õppinud väikeses tiigis, tillukeses vannis, ja ma pelgan ookeani. See on väga-väga veider kogemus. Veider on tunda end vabaduses ohustatuna. Pean ära õppima, kuidas eksiilis uusi mälestusi luua, sest seni on mu mõistus olnud häälestatud hirmus töötama. Pean ikka alles aru, millised on mu järgmised sammud, et ma ei kaotaks oma seniseid nõudeid iseendale. On traagiline jõuda piiratusest vabasse ruumi ja tunda end abituna. Minu jaoks on kõik muutumas. Olen nagu vana maja, mis tuleb maha lammutada, et uuele ruumi teha.

Tõlkinud Tristan Priimägi