Kui võtta üles puu, mis on maasse juured ajanud ja kanda see ühest kohast teise, ei kanna puu enam vilja. Ja kui ka kannab, siis ei ole vili nii hea, kui oli algses paigas. See on loodusseadus. Ma arvan, et kui ma oleksin oma kodumaalt lahkunud, siis oleks minuga sama lugu nagu selle puuga.

Abbas Kiarostami

Iraani lavastaja Mohammad Rasoulof on Iraani teokraatlikule võimuaparaadile närvidele käinud juba pikemat aega ja oma tegevuse eest välja teeninud ka mitu vanglakaristust.

Nende suhte teravnemine on ilmselt kaudselt seotud 2009. aasta Iraani presidendivalimistega, kui valitseva presidendi Mahmoud Ahmadinejadi võit kuulutati välja 63% häälteenamusega, mis oli rahva arvates võltsing. Järgnesid massilised rahvarahutused ning mässud tänavatel, nn Roheline liikumine, mis veriselt maha suruti. Rasoulofi esimene arest 2010. aastal on ilmselt mahasurumise ja järgnenud kultuurirahva kui vaenuliku elemendi pitsitamise tagajärg – 2010. aastal võeti võtteplatsilt korraga kinni nii Rasoulof kui teine valitsusele vastumeelne režissöör Jafar Panahi. Sellest ajast peale on Rasoulof käinud vanglatest sisse-välja juba viimased 15 aastat. „Püha viigipuu seeme“ on selle kompromissitu ja järeleandmatu võitlusperioodi ühe suure peatüki finaal, mis päädis tema põgenemisega Iraanist. Siinsamas Sirbi numbris olevas inter­vjuus jõuab ta tõdemusele, et siit edasi tuleb tal kõrvale heita kõik, mida ta filmitegemisest teab, ning alustada uuesti ja täiesti teisiti nullist. Ring on saanud täis ja seda, kes nende omavahelise lahingu on võitnud või kaotanud, näitab ainult aeg. Kui režiim saab katki läinud elemendid (inimesed) kaadrivahetuse käigus uutega asendada ja samamoodi edasi funktsioneerida, siis masinavärgi vastu astuval indiviidil on kasutada ainult üks süda ja üks komplekt närvirakke, mis kunagi ei taastu.

Mõte teha „Püha viigipuu seeme“ – järjekordne süsteemikriitiline film samas reas Cannes’i kõrvalprogrammi „Kõrvalpilk“ (Un Certain Regard) võitnud „Põhimõttekindla mehe“¹ ja Berliini peaauhinna Kuldkaru vääriliseks tunnistatud filmiga „Kurja pole olemas“² – tuli Rasoulofil järjekordse vanglakaristuse aegu ja oli põhiliselt inspireeritud kahest impulsist. Üks oli kohtumine vanema vanglaametnikuga, kes oli kodus langenud oma pere põlu alla ning ise vajunud moraalsesse dilemmasse nii sügavale, et kaalus lausa enesetappu. Temast sai „Püha viigipuu seemne“ Amini, Islami revolutsioonilise kaardiväe värske uurija prototüüp. Teiseks ajendiks oli lähem kokkupuude Iraani naisliikumisega „Naised, elu, vabadus“, mis sai hoo sisse pärast 22aastase Mahsa Amini surma politseiarestis. Kombluspolitsei oli Amini vahistanud, kuna ta ei kandnud oma hijab’i reeglitekohaselt. Ametlik surmapõhjus kõlas, et Amini sai südamerabanduse – 22 aastaselt! Tunnistajate sõnul oli ta aga politseivägivalla ohver ja peksti surnuks. Need teemad tulevad filmi tänavarahutuste fooni, tema tütarde ja nende sõbranna kaudu. Liikumisel „Naised, elu, vabadus“ oli suur roll naiste silmade avamisel võrdõiguslikule kohtlemisele. „Püha viigipuu seemne“ pealkiri viitab aga ühele viigipuusordile, mis põimib end ümber teise puu ja ise kosudes kägistab teise puu surnuks. Mõistuloos nähakse õrnalt looritatud kriitikat Iraani võimude aadressil, kus viigipuu on võrdsustatud valitseva võimuga, teine puu iraani ühiskonnaga, viigipuu seeme aga inimestega, kes süsteemiga koos töötades sellisel olukorral tekkida lasevad, või kellest viigipuu üldse idanema hakkab. Siin filmis võiks kriitika käia nii Amini kui tema alalhoidliku naise Najmeh’ pihta, aga Rasoulof on alati toonitanud, et on püüdnud oma piinajaid mõista ja inimlikustada. Nii ei ole ka siinsed tegelased üheselt hukkamõistetavad, vaid autor on meile võimalikuks teinud ka nende vaatepunkti nägemise. Argus ja julgus on sügavalt personaalsed ning kummagi ilmnemist ei näe me ette enne, kui nende ilmutamiseks on aeg kätte jõudnud.

Kui Iraani filmikunst oli sunnitud pärast 1979. aasta Iraani revolutsiooni enese taas varemehunnikust üles ehitama, siis tegid nn teise uue laine filmilavastajad seda peamiselt kahel moel: esiteks kasutades dokumentaalset, tihti metatasandi filmikeelt, kus tegelikkuse eri tasandid kaadris ja kaadri taga omavahel segunevad ja iseenda kõrval muutub film ka filmiks filmist. Teisalt on realistlikule tegevuspaigale laotatud peale poeetilise allegooria kiht, kus segunevad sümbolid ja kõik on hoopiski tinglik – imekaunid kaadrid ja kujundid (ilmselt ka sõnad, kui farsi keelt osata), mis ilmuvad vahel täiesti ootamatult ja jäävad igaveseks meelde. Araabia ja Iraani visuaalkunstide tundja ja kuraator Rose Issa on seda duaalsust kirjeldanud nii: „Iraani filmikunst propageerib poeesiat argielus ja ülistab tavalist inimest, hägustades piirid väljamõeldise ja tegelikkuse, mängufilmi ja dokumentalistika vahel.“³

Rasoulofi ei saaks vist täie õigusega uue laine režissööriks pidada, aga oma suurte eelkäijate – Abbas Kiarostami, Jafar Panahi või Mohsen Makhmalbafi – järeltulija on ta küll. Rasoulof on „Püha viigipuu seemnes“ justkui maha keeranud nii metatasandid kui ka allegooria, mis väljendub siin põhiliselt pealkirja sümboolses tähenduses. Filmi algosas on näha mõnd visuaalselt rabavat kaadrit, mis poeesiat meelde tuletavad – haav­lite noppimine haavatud Sadafi näost ja pärast nende langemine kraanikaussi. Üldisemalt meenutab film aga kõige enam vahest hilisema aja Asghar Farhadi loomingut, kus võetakse ette üks algselt ehk tühisena näiv argiintsident, kuid selle ümbert tõekihte koorima hakates selgub probleemi ulatus ja mitmetahulisus nii, et tegelaste ette asetatud dilemmat on järjest keerulisem lahendada. Siin on vähe poeesiat ja kõrvalpilku iseendale – loo keskmes on vale või varjamine, mille paljastumine kipub kõigil hambaid ära murdma. Keskendutakse looplaanile ja kuigi Rasoulofil võtab finaalini – saatusliku „Jumala sõrme“ osutamiseni põrgu suunas – jõudmine aega peaaegu kolm tundi, tegutseb ta kogu selle aja vältel peaaegu alati loo huvides. Issa kirjeldatud mängufilmi ja dokumentalistika segamine on siin aga täiesti esindatud: mängufilmi materjali vahele monteeriti Saksamaal montaažis dokumentaalkaadreid Mahsa Amini protestidest.

Võrdlus Asghar Farhadiga on kõnekas veel ühel põhjusel. Farhadi on Iraani filmide kõrval teinud ka kaks linateost Euroopas – „Mineviku labürindid“⁴ Hispaanias ja „Mineviku“⁵ Prantsusmaal –, mis mõlemad on kuidagi liimist lahti ega küüni tema parimate hulka. Et justkui oleks Farhadi neid filme tehes olnud see Kiarostami puu, mille viljad pole uude kohta istutamise järel enam sama head kui enne. Nüüd on samas olukorras Mohammad Rasoulof. Kodumaalt lahkunud. Uude kohta ümber istutatud, aga seni veel teadmatuses, kas saab juured alla või mitte. Loodan kogu südamest, et Rasoulofi puhul loodusseadus ei kehti ja seemnest kasvab ka võõral maal midagi uut ja vägevat. Ja eriti loodan, et kogunenud pagasi kõrvale heitmine ja täiesti uus algus puhtalt lehelt toovad kaasa ka rabavalt uue esteetilise lähenemise, mis meid veel kõiki üllatab. Seni aga vaadake teost, mille autor peab filmikunsti piisavalt oluliseks, et selle nimel eluga riskida.