Ilusal kevadisel laupäevaõhtul tõi Vambola Krigul Arvo Pärdi keskuses kuulajateni kava, mis koosnes ainult naisheliloojate teostest. Tänuväärne ettevõtmine. Erilist rõõmu valmistas aga see, et lavalt ei kõlanud „naismuusika“, vaid lihtsalt väga hea muusika. Kriguli oluline varjatud lavapartner oli sel kontserdil Tammo Sumera elektroonikal.
Õhtu alustuseks kandis Vambola Krigul ette kaks Tatjana Kozlova-Johannese teost, kusjuures 2024. aastal valminud „nothing, nothing, nothing“ kõlas esiettekandes. Nimetatud teose sisu on helilooja lühidalt kokku võtnud järgmiselt: „See on kujutlus kohast, kus Mina ja Mittemiski muutuvad üheks. Mõtted, kujutlused ja sündmused ilmuvad, hõljuvad selle taustal ja kaovad taas olematusse.“ Teoses ei ole kasutatud mitte ühtegi tavapärast pilli, vaid heli tekitatakse napi kõlamaailmaga fonogrammi taustal kõikvõimalike materjalidega. Kuna saalist vaadates-kuulates oli üsna raske aru saada, millised materjalid olid kasutuses ja missugune on teose esitusloogika, palusin heliloojal seda seletada. Teen siin lühikokkuvõtte.
Teose sünniks vajalikud materjalid võib jaotada kaheks: puistatavateks ja resoneerivateks. Puistatavatest on kasutusel maisimanna, hirss ja kuivatatud kikerherned. Need käivad kokku erinevate pindadega: maisimanna kile, maalrikile, küpsetuspaberi, fooliumi ja siidipaberiga, hirss metallist kausside ja nelja löökpillitaldrikuga põrandal, kikerherned eri suurusega purkidega. Sellistele „instrumentidele“ ei ole võimalik tavapärast partituuri kirjutada. Selle asemel on kasutusel tekstipartituur, kus on kirjas, millisel sekundil mida ja kuhu täpselt puistata. Vambola Krigul salvestas endale helilooja juhtnöörid, millal kuhu liikuda ja mida teha – need jooksid esituse ajal talle kõrva. Selle teose puhul on iga esitus kordumatu, sest kunagi ei ole võimalik materjale samamoodi eri pindadele puistata, ometi ei ole tegemist improvisatsiooniga, sest tegevuskirjeldus on üsna täpne, ühtlasi tuleb kogu aeg järgida fonogrammi.
Minu kõrvale koorus sellest teosest välja omamoodi klassikaline kolmeosaline vorm. Maisimanna ja hirsi osa oli vaikne ja mediteeriv, Krigul liikus hästi rahulikult ja tema tegevus oli kammitsetud. Samal ajal üllatas, kui palju erinevaid tämbreid ja kõlasid saab nende materjalidega luua. Meeleolumuutuse tõid sisse kikerherned, mis tekitasid purki kukkudes terava ja energilisema heli, samamoodi muutus aktiivsemaks ka Kriguli olek ja liikumine. Maisimanna ja hirsi tagasitulek tõi taas meditatiivse kõlailma ja kõik kaduski justkui olematusse. Kokkuvõttes väga muljetavaldav teos, mis üllatas nappidest vahenditest hoolimata just mitmekesisusega.
Teine Kozlova-Johannese teos „Ice Curves“ ehk „Jääkurvid“ on kirjutatud 2012. aastal ning esialgselt mõeldud kolmele löökpillimängijale. Vambola Kriguli palvel on aga helilooja teinud variandi, kus solist esitab oma partii kristallkaussidel ja eri löökpillidel, teised partiid on eelsalvestatud ja mängitakse fonogrammilt. Selle teose kesksed „pillid“ on kristallkausid, mida Nõukogude ajal leidus peaaegu iga teise kodu pruunis sektsioonkapis. Kausse on helilooja hankinud eri kohtadest, alates Balti jaama turust ning lõpetades tuttavate annetustega, ning teoses on neid kasutusel 27. Kausid on eri suuruse ja mustriga ning seetõttu annavad mängimisel eri helikõrguse. Mängimiseks on need lauale asetatud nii, et need moodustavad mikrotonaalse helirea. Muusika on noteeritud „tempereeritult“, aga tegelikult ei kõla noodid nii, nagu on kirjas, vaid vastavalt kausi helikõrgusele. Mõnikord pidavat mõni kauss katki ka minema ja siis tuleb helilooja sõnul „kõik poed uuesti läbi kammida, et seesama helikõrgus üles leida“.
Kristallkausside kõla oli külm ja jäine, aga ülimalt lummav. Nii-öelda meloodiajoonis oli aga ootamatu, sest kaussidel puudub meie kõrvale tuttavlik häälestus ja nii tekkisid väga põnevad ja ettearvamatud heliread. Peale kausside kasutatakse teoses muid löökpille, mis lisavad värvi ja teravust, kogu teost ühendava foonina kõlab aga live-elektroonika. Eriskummalise instrumentaariumi tõttu on selle loo esitusvõimalused tõenäoliselt piiratud, millest on kahju, sest tegemist on põneva ja sügava elamuse pakkunud teosega.
On väga värskendav, kui meie heliloojate ring laieneb mujalt pärit autoritega. Heliloojate liidu kõige uuem liige on 20. märtsist türgi päritolu Ayşe Pınar Özaslan. Ta on õppinud Hacettepe ülikoolis, Ankara riiklikus konservatooriumis ja omandanud magistrikraadi EMTAs professor Toivo Tulevi juhendamisel. Arvo Pärdi keskuses kõlanud 2023. aastast pärit teosel on üsnagi luuleline pealkiri: „dans les ombres et la lumière je me débrouille toute seul“ ehk „varjus ja valguses saan ise hakkama“. Luulelise mulje jätab ka helilooja oma janeaustenliku välimusega. Aga nagu teada, on naised petlikud: õrna pealispinna all võib varjuda vägagi mitmepalgeline isiksus, nagu tõestas Özaslan oma teosega. Pika pealkirjaga lugu on kirjutatud ühele tamtammile/gongile, sel korral tuli see aga ettekandele kolmel eri suurusega gongil. Eri kõlaga pillidel mitmesuguste mänguvõtete kasutamise tõttu tõusis esile äärmiselt lai tämbrispekter – tüüpilistest pehmetest pika resonantsiga gongilöökidest teravate, gongide külgedel tekitatud helideni. Arvo Pärdi keskus on selle teose esitamiseks ideaalne koht: lavalt kõlanud igavikuline muusika sulas üheks aknast paistva looduse ning õhtuste varjude ja valguse mänguga. Nagu kavalehel kirjas, viitab teose pealkiri avastamis- ja vabanemisteekonnale ning vabastavalt teraapiline oligi selle loo mõju mulle kuulajana.
Viimase teosena kandis Vambola Krigul ette Kaija Saariaho 1994. aastal valminud tsükli „Six Japanese Gardens“ ehk „Kuus Jaapani aeda“ löökpillidele ja elektroonikale. Teose idee sai helilooja Jaapanis käies ning see on loodud 15 löökpillile trianglist gongi ja timpaniteni, fonogrammis on kasutatud loodushelisid, rituaalset laulu ja löökpille. Mõnes osas on helilooja jätnud interpreedile instrumentide valimiseks vabad käed ja määranud kindlaks vaid nende materjali. Ostinaatse ja lihtsa rütmiga esimene osa on otsekui kogu tsükli sissejuhatus, samalaadse helikeele juurde pöördub helilooja ka viiendas osas. Ülejäänud neli osa on seevastu rütmiliselt keerukad. Ometi ei ole need kuskil liiga tihedad, vaid iseloomulik on teatud läbipaistvus, maagilist meeleolu lisab fonogrammilt kõlav rituaalne laul.
Vambola Krigul on otsiva vaimu ja suurepärase tehnikaga interpreet, kes on toonud löökpillimuusika kindlasti kuulajatele lähemale. Ükskõik milline on esitatav muusika, iseloomustab teda esitajana alati teatud rahu ja väljapeetus ning tema mängu on tõeline nauding nii kuulata kui ka vaadata. Kustumatu mulje jättis mulle tema doktorikontsert, kus ta tõi ettekandele Steve Reichi teose „Drumming“, ning sama sügavate elamuste ritta läheb kindlasti ka Arvo Pärdi keskuses kuuldud kontsert.
