Laval vahutab šokolaadilõhnaline veri, mis purskub lava kohale tõmmatud kliitoritest. Jah, piisab ühest pilgust ja pole mingit kahtlust – see on lavastus armastusest, millest on meil nii väga puudu, ja teineteisemõistmisest, mis on alla vandunud vastandumisihale. Üleüldse on viimasel ajal Eesti teatrites lavale jõudnud lausa uskumatult palju lavastusi armastusest: lihalikust ja ligimesearmastusest, aga ka laiemalt inimlikkusest, hellusest ja hoolimisest. Ilmne on soov teineteist taas leida, vabaneda äärmuslikust individualismist ja ehk ka liigsest intellektuaalsusest, mis loovad pinnase näha kaasinimestes vaid vigu, valesid ja vääritimõistmist. Loogikaga pole nii ehk naa juba ammu enam midagi pihta hakata, sest vastaspool seda ei kasuta. Seega jääbki üle loota õlatundele, mille najal kõik eesolev ja vääramatult tulev üle elada – armastuse ja meeldivast seltskonnast saadava naudingu ootuses.

Kui rohkelt on kirjutatud sellest, kuidas toime tulla suhetes psühhopaatide, nartsissistide, sõltlaste ja egoistidega, kuid kui vähe sellest, kuidas hakkama saada iseenda antisotsiaalsete joonte, enesehävituslike mõtete ja normidele allumatute ihadega, jäädes seejuures heaks inimeseks, arenenud emotsionaalse intelligentsusega kaaslaseks ja väärtuslikuks ühiskonnaliikmeks. Sveta Grigorjeva „Gargantua“, mis põhineb Euroopa naljameeste isa¹ ehk François Rabelais’ XVI sajandil kirjutatud suurteosel, on ette võtnud ehitada sild just üle nende inimlike nõrkuste ja iseloomuvigade kuristiku. On ju Grigorjeva isegi – nii kunstniku kui ka kodanikuna – küllaltki polariseeriv, mitte kõigile meeltmööda. Sealhulgas ka neile, kes seisavad temaga ideede ja manifestide tasandil kahtlemata ühelpool rindejoont. „Gargantuaga“ soovib ta tuua inimesed päriselt kokku, vigadest hoolimata, eksimuste (ka iseenda omade) osas õrnalt-hellalt silma kinni pigistades.

VAT-teatri laval toimuv on skisofreeniline bakhanaal, mis pühitseb elujanu. Lavastuse selgroog on Martin Kirsiste suurepärane helilooming. Kontseptuaalset sentimenti kannab külluslikult fantaasiarikas koreograafia, mida esitab väga hästi koos toimiv trupp, mis suudab veidi ootamatust kooslusest olenemata kanda lavastustervikut nii tehniliselt kui ka ideeliselt. Grigorjeva ise, kes on oma lavastustes etendajana laval olles varasemalt kippunud domineerima, on sellest painest „Gargantuas“ vabanenud ning sulandub trupiga toetavalt üheks. Seesugune ühekssaamine on kooskõlas rabelais’liku karnevalivaimuga, sest just karnevali ajal on kõik vähemalt hetkeks võrdsed. Maskeeritud inimeste vahel kaob seisuslik barjäär ning vanusest ja maailmavaatest tulenevad eel- ja eriarvamused. Nii tegutsevad kõik etendajadki laval (vähemalt näilises) harmoonias.

Visuaalsele grotesksusele vaatamata on lavastuse toon helge. Etenduse keskpaigas lõhuvad lavalolijad neljanda seina ning ronivad tribüünile publiku sekka, teevad vaatajatele komplimente (küll teatava eestlasliku kohmetusega) ning moodustavad pealtvaatajatega ühise energiaringi (mis samuti eestlaslikult kohmetu, kuid siiski omamoodi harras). See on kenaks sissejuhatuseks ülejärgmisse stseeni, kus teineteist siiralt, südamest ja kõikmõeldavate (onomato)poeetiliste obstsöönsuste abil solvatakse, sest kui juba solvata, siis tuleb solvata nii, et sellest ka kasu oleks! Näost näkku, mõtte ja armastusega. Ja kuigi tajun siinkohal selgelt oma avalduse teatavat silmakirjalikkust, siis soovin siiski kiita viisi, mil moel on Grigorjeva visanud kinda lamedatele anonüümsetele solvangutele, mille ainus eesmärk on iseenese frustratsioon välja elada ning millel puudub igasugune edasiviiv või dialoogi soosiv kvaliteet.

„Gargantua“ ideaalne sihtrühm on VAT-teatri üks põhilisi publikusegmente ehk gümnaasiumi- ning ülikooliealised noored, kuigi, tõsi, klassi ühiskülastuseks just selle lavastuse väljavalimine nõuab julgust ja avatud meelt. Seega pole imestada, et vähem kui kuu pärast esietendust peab lavastuse kohta käivat infot otsima juba teatri arhiivileheküljelt. Loodan väga, et ehk ilmub lavastus ühel hetkel siiski mängukavva tagasi, sest tänulikke vaatajaid jaguks sellele kahtlemata rohkem, kui need mõnisada, kes jõudsid paari nädala jooksul piletisoetamise mõttele reageerida.

Grigorjeva on toonud lavale nii mõnegi üksjagu ülekasutatud nüüdisaegse etenduskunsti motiivi, mis suurema teatrivaatamispagasiga publikut enam kuigi ei eruta. Kuid kuna ta teeb seda hästi, siis miks mitte käsitleda neid kujundeid ja teemakäsitlusi osana ühest olulisest, nüüdiskunsti mõistmise ABCst. Siiski, hoolimata teatavatest klišeedest, ei ole lavastuse sõnum plakatlik, vaid pakub igale vaatajale omajagu võimalusi kujutlusvõime rakendamiseks, jäädes seejuures küllalt sõnumiselgeks. Sestap võikski „Gargantuad“ vaadata eelkõige noored, kes värske, künismist vaba pilguga kõige paremini lavastuse tuuma näha ja hinnata oskavad ning etenduse lõppedes endaga enim teatrisaalist koduteele kaasa võtta märkavad.

Väärt vaatamist on ses lavastuses aga loomulikult ka teistele, igas vanuses ning elukogemusega vaatajatele, kes oskavad oma ootus- ja tõlgendushorisonti piisava vabameelsusega suunata ning külluslike stseenidele virvarris vastavalt lavastaja nägemusele siia- ja sinnapoole painduda. Kes oleks võinud arvata, et just renessansiaegne räme prantsuse huumor on see, mis on aastal 2025 eestlastele abiks inimlikkuse taastamisel ja sillutab teed üle vaevavete. Joobuge elust, sest „jooge kogu aeg ja te ei sure kunagi“.²