Praegused Eesti ja Läti alad leiab keskaegse Euroopa kaardilt Liivimaana, mida sakslased ja teised suured naaberrahvad kutsusid nii liivlaste, piirkonna muiste tuntuima rahva järgi. Liivimaa jäi Põhja- ja Kesk-Balti alasid ühendavaks nimetuseks ka uue aja künnisel, kui eestlasi ja lätlasi oli liivlastest palju arvukamalt. Hiljem hõlmas Liivimaa kubermang lõunapoolse Eesti ning suure osa Läti põhja- ja keskosast. Pikk ühine ajalugu kinnistus liivlaste kui siinmail kõige varem euroopalikud väärtused omaks võtnud põlisrahva nimest pärineva maanimena.

Kui 1525. aasta sügisel leiti Saksamaal Lübeckis vaat, mis sisaldas ka Liivimaa kolmes rahvakeeles missaraamatuid, olid eestlased, liivlased ja lätlased nii ühiskonnana kui ka kultuuriliselt sarnases olukorras. Väheste õigustega talupoegadeni oli jõudmas reformatsioon, mis pidas tähtsaks emakeelset usukuulutust. Neid missaraamatuid pole teatavasti seni leitud ning kõik arvamised, mis keeltes või murretes võisid need raamatud trükitud olla, jäävad seega oletusteks. Oluline on aga meeles pidada, et sel ajal ei olnud välja kujunenud ei eesti, liivi ega läti kirjakeelt. Igal juhul olid nendes keeltes kirjutajad sakslastest uue usu propageerijad ning selle raamatu tekstid olid mõeldud talupoegadele kuulamiseks, mitte lugemiseks.

Läbi sajandite pruugitud väljend „Liivimaa kolm kohalikku keelt“ võis mõnigi kord olla metafooriline. Kolm oli kristlikus kultuuriruumis sümboolne täisarv, mis osutas täielikku esindatust. Eri aegadel ja kohtades on vaheldunud selle ütlemise sisugi. XVI sajandi Liivimaal valitses keelerikkus: kõneldi mitut varasematest hõimukeeltest välja kasvanud läänemeresoome ja balti murdekeelt, lisaks rootsi, saksa, slaavi jt keelte kohalikke variante. Arvestades seda, et leitud ürikus on nimetatud just liivi, eesti ja läti keelt/ala, tuleb küll arvestada eelkõige nende võimalike liivimaiste kujudega. Nõnda võis eesti keelgi tähendada siin pigem lõunaeesti ehk tartu keelt, mis oli kasutusel tollal suuremas osas Eesti-poolsel Liivimaal.

Keskajast kuni reformatsioonini XVI sajandil on teada ainult üksikuid fragmente nii eesti, liivi kui ka läti keel(t)est. XVI sajandil hakkas jõudsalt kasvama eesti- ja lätikeelsete tekstide hulk, kuid sama ei saa kinnitada liivi keele kohta. Silmatorkavad on ometi mõningad liivipärasused vanimates eesti kanoonilistes usutekstides, nagu seda on meieisapalve. Olgu näiteks siin vaid üks asesõnavorm – mede.

Aastatest 1524–1532 pärit Kullamaa käsikirjas algab meieisapalve Ysamede-vormeliga, mis järgib ladinakeelset sõnajärge pater noster. Samas tekstis esinevad edasi ka meie-sõna omastava käände vormid meytte ja meye. 1535. aasta Wandradti-Koelli katekismuses on tavalisim meddy. Tartus tegutsenud jesuiidi Johannes Ambrosiuse lõuna­eestikeelne meieisapalve 1585. aastast algab samuti vormeliga Isa mede, järgnevalt on tekstis kasutatud nii mede– kui ka medi-vormi. Veel XVII sajandi algupoolel on eesti vaimulikes tekstides levinud meddy ~ meddi ~ meidi, hiljem on valdav meie. Vanim teadaolev liivikeelne meieisapalve pärineb XVII sajandi Põhja-Liivimaalt, algusega Med Isa ’meie isa’. Kuramaa liivi keeles ja sellel põhinevas tänapäeva liivi kirjakeeles on püsinud mede-vormist lähtuv mäd ning rõhutav mäddi ’meie oma’. Mede-vorm on peale liivi keeleala tuntud Pärnumaa murrakutes ja kuulub praegugi mulgi keelde, kuid ei Tallinna ega Tartu kandi murdekeelele ole see olnud omane. Nii tuleb küsida, kas vanimate eesti usutekstide eeskujuks oli tõlkijatel ka liivikeelseid või liivi keelest mõjutatud tekste.

XVI–XVIII sajandil panid eesti, liivi ja läti keelt kirja peamiselt baltisaksa pastorid. Liivi keel jäi aga halvemasse olukorda, sest sellest ei saanud kooli- ja kirikukeelt – liivi lapsed pidid õppima läti keeles. Üksikuid näited liivi keelest on talletatud siiski sellest ajastki.

Nii eesti, liivi kui ka läti keele puhul saab kirjakeelest kui emakeelsete kirjutajate teadlikult edendatud kirjalikust keeletavast rääkida alles XIX sajandil. Sel ajal astuvad ka liivi emakeelega kirjamehed liivi ja läti kirjavara arendajate hulka.* Neist väärib esiletõstmist Jāņ Prints vanem (1796–1868), kes oli Kuramaal liivi Pizā (lt Miķeļtornis) koguduse pastor. Ta kirjutas luuletusi nii liivi kui ka läti keeles ja tõlkis Matteuse evangeeliumi lääneliivi murdesse. Jāņ Prints vanem avaldas 1845. aastal Jelgavas koos oma poja Jāņ Prints nooremaga lätikeelse raamatu „Meremeeste pühad laulud ja palved“, mis on üldse teine originaal­luule kogumik läti kirjanduses, ning koostas esimese läti-liivi sõnaraamatu.

Esimesed liivikeelsed rōntõd ’raamatud’ trükiti Kuramaa liivi keeles, Liivimaa liivi keelest on sellest ajast ainult käsikirjalisi tekste. Soome keeleteadlane Anders Johan Sjögren on aga XIX sajandi keskel talletanud Salatsi kandi liivlastelt mitmeid ütlusi, mis näitavad, kui tähtsaks nad raamatut pidasid. Nii vastas üks liivlane Sjögreni pärimise peale: ku min oks ollen Liib raand, sis min ab ua vajag säda ’kui minul oleks olnud liivi(keelne) raamat, siis minul ei oleks vaja seda (seletada)’.

Liivi kirjameeste esimesed põlvkonnad ja nende kaalukamad liivikeelsed kirjatööd sündisid XIX sajandil, kuid liivi kirjanduse buumist on põhjust rääkida alles 1920. aastatel, kui laienes liivi keeles kirjutajate ring ning kujunesid välja liivi kirjaviisi ja õigekirja põhimõtted. Liivi haritlased hakkasid avaldama liivikeelset õppekirjandust ja perioodikat põhiliselt Kuramaa idaliivi murdes, mis sai tänapäeva liivi kirjakeele aluseks.

Uus aastatuhat on toonud kaasa Liivimaa liivi keele taassünni ning seda kõigepealt just kirjutatud keelena. Põhja-Lätis Salatsi ümbruses XVIII ja XIX sajandil kirja pandud keeleainese põhjal ning võttes appi Kuramaa liivi keele ja eesti naabermurrete andmed, on loodud liivi teise peamurde kirjalik kasutusviis ja antud välja esimesed raamatud.

Liivimaa kirjakeelte pooltuhandet pühitsevad Lätis nii lätlased kui ka liivlased. Koostatud on raamatunäitusi, loodud õppefilme, peetakse teemakohaseid konverentse ja seminare. Maikuu lõpus Riias Läti rahvusraamatukogus toimuval Balti vanade kirjakeelte konverentsil süüvitakse eesti ja läti keele kõrval liivi, latgali ja lõunaeesti kirjakeelte pikka ja põnevasse ajalukku.