Seni on legendid Viru ärikatest söövitanud kollektiivsesse mällu neist mulje kui kriminaalsest seltskonnast ja nende tegevust ei ole peetud vajalikuks käsitleda subkultuurina. Tõsiasi on seegi, et tollasel hotellil oli prostitutsioonipesa maine. Tartu ülikooli etnoloogiadoktor Aimar Ventsel avaldas oma ettekandes lootust, et ehk muutuvad ärikadki kunagi n-ö kangelasteks nagu punkarid, kelle punklaulupidu on käinud juhatamas president isiklikult. Ventsli arvates on ärikatel põhjendamatult halb maine. Omal ajal koheldi neid suure lugupidamisega: olid ju nemad need, kellel olid ilusad riided ja palju raha ning nende kaudu oli võimalik hankida ka endale esemeid, mida muidu kuskilt kätte ei saanud. Ta viitas ka subkultuuride omavahelisele antipaatiale: punkarid, hipid jms seltskond ei sallinud ärikaid mitte poliitilistel põhjustel, vaid seetõttu, et ärikad kehastasid mainstream’i kättesaamatut ideaali.
Terje Toomistu ettekanne Nõukogude lillelastest tõmbas huvitava paralleeli Viru ärikatega. Meid ümbritsevas kommunikatsiooniväljas on kõigel sõnum: Toomistu käsitluses olid ärikad asjade ning selle kaudu ka sõnumite vahendajad. Hipide ja ärikate tegevuses on üsna sarnaseid tunnuseid: kummalgi juhul ei olnud tegu mitte niivõrd ideoloogilise, kuivõrd stiili-kogukonnaga, läänemeelset protestialget võib hea tahtmise juures näha mõlema mõttemaailmas. Nõukogude Liidu hipid jahtisid moekaupa: alt laienevaid pükse, Jimi Hendrixi heliplaate jne täpselt samamoodi nagu Viru ärikad teksaseid või elektronkelli. Lääne hipisid häiris Vietnami sõda, Nõukogude omi vaba turumajanduse puudumine. Nende saatus oli üks: sõja lõppedes kadusid hipid, vaba turumajanduse saabudes said endistest „kriminaalidest” enamasti tavalised ärimehed või lihttöölised. Sellise subkultuuri eluiga kestiski üsna lühikest aega, umbes kakskümmend aastat.
Ühe endise Viru ärika sõnul ei olnud nende eesmärk rikastumine ega soov saavutada kõrgemat positsiooni. Põhjused peitusid pigem elustiilis: ka Viru ärikateni jõudis igatsetud elustiil muusika kaudu. Suosikki jt välismaised kergemini kättesaadavad ajakirjad tutvustasid elustiili ja moodi ning tekitasid soovi teksade ja muu ihaldusväärse nodi järele. Teksad kandsid tollal vabaduse sõnumit, originaalteksade kandjad tundsid üksteist. Nad jagasid omavahel väärtusi samamoodi, nagu hipid mõistsid patsifismisümboleid.
Kõige põnevamad sõnavõtud olidki kahtlemata Viru ärikate endi etteasted. Endine Viru ärikas Tiit Turgan pidas vajalikuks lisada, et kõik senised lood antud nähtuse kirjeldamiseks on väljamõeldised. Aeg oligi teine ja praeguse aja mätta otsast kellegi tegevust hinnata on üsna riskantne. Toona peeti üleüldist korralagedust vooruseks, taksojuhid, kelnerid ja koristajad elasid kui kuningad.
MTÜ Viru Ärikad juhatuse liige Urmas Koort tõlgendas oma tollast tegevust kui vajalikku käiku olmeprobleemide lahendamisel. Ta illustreeris oma saatust looga anonüümsest poemüüjast, kes põhjendas defitsiiti järgnevalt: „Meil Nõukogude Liidus ei ole sellepärast kaupa, et meil on inimesed rikkad ja ostavad kogu kauba kiiresti ära. Läänes on palju kaupa, sest sealsed inimesed on vaesed ja ei jaksa midagi osta”. Nii taibatigi, et nišš vajab täitmist ning lahendada tuleb nii oma kui ka teiste tarbijate argimured. Põhiline äritsemise õigustus oli n-ö normaalsete rõivaste ja jalanõude hankimine, sarnanemine lääne inimesega. Eesmärk ei olnud luksus, vaid minimaalse inimväärse kvaliteedipiiri saavutamine.
Viru ärikad otsustasid tegutseda oma reeglite järgi, vaikselt, ideoloogia või protestita. Võimud tegid neist kurjategijad, oli olemas spekulatsiooni paragrahv (näiteks oli keelatud välismaalaste tülitamine). Universaalse huligaansusparagrahvi alla sai edukalt paigutada ükskõik millise tegevuse.
Konverents-kokkutulek pakkus komöödialavastuse elamuse, sest kogunenud endised ärikad hakkasid vaidlema, millistest seadusesätetest üle astuti, kui n-ö vinged tegelased oldi.
Kunstimagistritöö kontekstis on tegemist igati uudse lähenemisega, ka akadeemilises mõttes on Viru ärikad, neid ümbritsenud legendid avastamata maailm. Katse leida õigustus kunagise n-ö kriminaalse seltskonna tegevusele osutab moraali konstrueerimisele ning tõstatab küsimusi müüdistumise kui nähtuse kohta laiemalt.
