Tänapäeva pihustunud väärtushinnangud on pihtimuslikkuse ja intiimsuse kunstis pulbriks jahvatanud. Üksik aaloe aknalaual ei kõneta naljalt enam kedagi. Ent, peatu! Kontuur vonkleb mustris justkui teades, kuhu välja jõuda. Aga ei, siis teeb käänu ja jõuab hoopis kuhugi mujale, jättes meile tunde, et nii peabki olema. Eksituste galaktika, mis suudab meid veenda, et selline ongi elu. Mõistatuslik. See on kogenud rändaja igavene naasmine. Tõestus, et kõige ühitumatumad lootused võivad segamatult külg külje kõrval elada.
Speckner on vaikuse meister, meditatiivne illusionist.
Tema trajektoor on Tōkyō–Tallinn– New York–München.
*
Samal ajal on meie tarbekunsti- ja disainimuuseumis laia haardega Ladina-Ameerika ehtekunsti väljapanek. Sellise massiivse eksootilise ülevaate eest muuseumile au ja kiitus! Bettina Speckner oli seda väljapanekut näinud enne meid, New Yorgi MADis (Museum of Art and Design). Ja ta ei jõudnud ära imestada, et see kohe seejärel Tallinna jõudis. Speckneri suhe Ladina-Ameerikaga ei ole päris jahe. Tema esimene soolonäitus toimus 1988. aastal just nimelt São Paulos, kus ta siis elas. Ta on elanud ka Portugalis, räägib portugali keelt ja ometigi – kodustanud on ta vaid aaloe, mitte sealse mentaliteedi. On miskit, mida sa eales ei kodusta. Juured. Neid kaotada ei tohiks. „Mõtle järele” on hea näitus, et seda tundma saada.
