Ready-made on demokraatlik kunstivorm, mis ei eelda kunstniku väljaõpet ja manuaalseid või tehnilisi oskusi. Seda enam on kunstnikul vaja leidlikkust ja kujundlikku mõtlemist. Ready-made’i loomisele võib läheneda kahel viisil: võib võtta objekti ja paigutada selle muutmatult uude konteksti, kuid võib ka objekti füüsiliselt modifitseerida või ühendada objektid, mis tavaliselt seotud ei ole, et saada soovitud tulemus ning panna see väljendama kunstniku kavatsusi. „Romeo ja Julia” tööde puhul on üldiselt kasutatud viimast varianti. Valmisobjektide kasutamine kunstiteose loomisel annab lõpptulemusele peaaegu automaatselt kaks toimimistasandit: üks on objektide funktsioon argielu esemetena, nende praktiline ja pragmaatiline rakendus, kasulikkus või kasutus, lihtlabasus. See algne tasand säilib ja tuleb kaasa, kui objekt saab kunstiteoseks või selle osaks ning omandab nii uue konteksti ja „teise tasandi” tähenduse. See kontrast või topeltmehhanism ongi üks ready-made’i peamisi toimeprintsiipe.
„Romeo ja Julia” üks kõige meeldejäävamaid töid on paratamatult Johannes Säre „Risoom”. Seda seetõttu, et teosest ei saa sõna otseses mõttes üle ega ümber ning külastaja peab teiste eksponaatideni jõudmiseks selle enne läbida suutma. Ruumikogemusele rõhumine ning lisaks nägemisele ka vaataja teiste meelte kaasamine on aga kunstiteose kui mõju taotleva nähtuse puhul positiivne. Töö pealkiri toob meelde Gilles Deleuze’i ja Felix Guattari terminoloogia, mida „Risoom” oma korrapäratu struktuuriga hästi illustreerima sobib.
Mitmed näitusel osalevad kunstnikud on fotograafiataustaga ning seetõttu on esindatud ka fotomeedium, kuid seda näituse üldstrateegiast tuleneva „kiiksuga”. Sigrid Viir esitleb neljast pigmentfotost koosnevat sarja „Who Killed Illusion” („Kes tappis illusiooni?”), kuhu kuuluvad tööd näevad eemalt vaadates välja nagu abstraktseid värvipindu kujutavad raamitud maalid, kuid tegelikult on tegemist värviliste kartongide kompositsiooni fotoga. Laura Toots eksponeerib kolme suurt fotot, mis kujutavad metafüüsiliselt mõjuvaid lähivõtteid võtmest, märkmepaberitest ja tundmatust punasest ollusest.
Klassikalise skulptuurina postamendil seisvana ja nimetahvliga varustatuna on esitletud Kristiina Hanseni „The Piece from Hobusepea Gallery” („Tükike Hobusepea galeriid”). Tegu paistab olevat sümmeetriliste mõõtudega läbilõikega galeriiseinast. Teos on kunstniku ja galerii suhte vaimukas laiendus: kunstnik ei pruugi piirduda pelgalt oma teoste näitamisega galeriis, vaid võib ka kasutada galeriid (või tükki sellest) kui oma teost. Löövuse ja vaimukusega paistavad silma ka teised Kristiina Hanseni tööd: Johannes Särega kahasse loodud „Väike maja perifeerias” ning koostöös Ånond Verstoga valminud „Sky Detail” („Taevadetail”) ja „Runway Footloads”. Viimase puhul meenuvad eelkäijad kunstiajaloost: Vincent van Goghi maalitud kulunud saapad ja René Magritte’i jalgadeks üleminevad saapad või saabasteks üleminevad jalad. Ei oska öelda, kas parafraas on tahtlik või mitte, kuid ka Hanseni ja Versto betooni valatud saabastele on omane see paradoksaalsus, mis Magritte’i maalile või paljudele sürrealistide loodud objektidele. Viimastest võib võrdluseks tuua kas või Man Ray ogalise triikraua, mis sobib triikimiseks sama palju kui Hanseni ja Versto saapad kõndimiseks. See ideeline paralleel teeb teosest ühe kõige rohkem ready-made’i sünniaja vaimu järgiva töö näitusel.
Objektide kombineerimisel, ühendamisel ja elektri abil töölepanemisel põhinevad Sigrid Viiru „HariPod”, Laura Kuuse „Võimaluse väli” ja Johannes Säre „Non-Perpetuum Mobile”. Neist esimene ühendab põrandaharja, MP3-mängija ja kõlarid üheks muusikat mängivaks seadmeks, juurde märgitud tehnilised andmed ja päritoluriigid toovad esile selle, kui paljusid (rohkem või vähem vajalikke) maailma eri paigus valmistatud esemeid inimene päeva jooksul kasutab. Laura Kuuse teos paneb lusikad ventilaatorituules vastu klaaspudeleid kõlisema ning loob sellega poeetilise juhuslikkuse sümfoonia. Johannes Säre „mitte-igiliikur” läheb tööle siis, kui vaataja ruumi siseneb, ning keerutab siis lõpmatus ringliikumises pumba abil vett ämbris ringi. Liikumise algus- ja lõpp-punkt asuvad samas kohas ja suletud ringist puudub väljapääs (kui vähest aurumist mitte arvestada).
Last but not least ka näitusele nime andnud tööst, milleks on Tõnis Kenkmaa „Romeo & Juliet”. Teos moodustub kahest plastvoolikuga ühendatud õhkmadratsist ning on kombinatsiooni ootamatusele vaatamata oma pealkirjaga suurepärases vastavuses: voolik loob ühendatuse, seotuse ja lahutamatuse tähenduse, madratsi (voodi) kujund seostub armastajapaari ja kirega. Töö annab vaimuka materiaalse väljenduse loole ja tunnetele, mida tavaliselt võetakse vastu eelkõige verbaalses kontekstis. See on kooskõlas näituse kandva teljega: väljendada tundeid ja aistinguid materiaalsete objektide kaudu.
