Praegu Londonis elav autor, kellega oleme pikki intervjuusid teinud, osutus äärmiselt koostöövalmiks ja ääretu mälupangaga inimeseks. Kui need olid impulsid, siis konkreetne idee sündis Indoneesias, kus me kaasautori ja kaaskuraatori, antropoloogi ja hipiraamatu „Seitse maailma” avaldanud Terje Toomistuga tegime oma esimest filmi „Wariazone”. Külastasime sealseid vanu hipifriik-kunstnikke ja ühel hetkel ütlesin Terjele: vaata, kui imelik, et nii erinevate sotsiopoliitiliste taustadega riikides nagu USA, Nõukogude Liit ja Indoneesia tekkis 1960ndatel ja 1970ndatel ühisjoontega elufilosoofia, mis väärtustas sisemist vabadust ja alaväärtustas mateeriat, mis ei uskunud enam inimnäolisesse võimu, vaid utoopilisse patsifismi. Selline õhu kaudu leviv meem või Zeitgeist, siin on idee järgmiseks filmiks. Eestis tagasi aga avastasime, et osa sellest põlvkonnast hakkab vaikselt meie seast lahkuma, seega tuleks kiirreageerimiskorras just siin tegutseda. Näiteks Mülleri Sassiga tegime me ilmselt tema elu viimase intervjuu, unustamatud on tema hüvastijätuks öeldud sõnad: „Lõbusate taaskohtumisteni ühishauas”. Hipid olid kummitused nõukogude taustsüsteemis: miski, mida Derrida seletab tontoloogia mõistega. Ja teise tolle aja kultusfilosoofi Deleuze’i „ilma organiteta keha” kontsept tundub ka üsna viljakas: sellal kui „organid” või maine keha viibis sotsialistlikus tsoonis, kahtlases ja konstrueeritud reaalsuses, siis nautis hipide vaim piiritut psühhedeelset taevast. Mõttepolitseini totalitaarne ühiskond ei jõudnud.
Terje Toomistu: Mina kuulun sellesse põlvkonda, kes ähmaselt mäletab küll talonge ja rublasid, ent astus kooli juba taasiseseisvunud Eesti ajal. Ette jäänud ajalooõpikud lahterdasid nõukogude aja küllaltki selgepiirilistesse ja tumedatesse raamidesse, milles siirdeaja mälukultuuri taustal oli raske värvikamaid tahke ette kujutada. Magistriõpingute jooksul etnoloogias, kui tegin välitöid Venemaal, uurisin nõukogude sümboolika representatsioone popkultuuris, hakkasin paremini mõistma kultuurimälu toimimist. Igasugune minevikukäsitlus on vaade möödunule kaasaja perspektiivist, mis seab sellele diskursiivse raamistuse. Iseseisvusmisjärgsetel aastatel avanes kultuuritrauma, millest nõukogude ajal pidi vaikima. Valdas „katkestus” ja lootusrikas vaade läände, mille taustal kasvas üles ka tänane noorus.
Aastate jooksul on küll meie kollektiivsesse mälupilti lisandunud palju rohkem kihte, mis püüavad meie mineviku segadust ühe või teise nurga alt käsitleda. Ent nende varjus on säilinud ka saladused, mis on ehk siiani oodanud sobiva auditooriumi küpsemist. Eredalt mäletan vaimustust, kui kuulasin esimest korda ansamblit Mess või aastaid hiljem hoidsin käes Vladimir Wiedemanni raamatut. Need meie kultuurilise mineviku tahud pole senini jahutavat tähelepanu pälvinud, kuigi võib-olla just selle osaga tunnen isiklikult lähedast sidet.
Näitus vaatab minevikule tagasi hirmuta, et see aeg kunagi tagasi tuleks. Lillelapseliku rännakuga ilmestame erinevate inimeste lugude kaudu, kuidas nõukogudeaegsetes tingimustes säilitati ja arendati oma individuaalset vabadust ja loomingulist eneseväljendust, oldi avatud mõjutustele nii idast kui läänest, eelkõige olles ise, luues oma maailma. Otsime teemakohaseid esemeid, riideid, ehteid jm, aga ka fotosid ja amatöörfilmimaterjali, et talletada midagi Eesti Rahva Muuseumi kogudesse, aga aidata ka visualiseerida ja kontekstualiseerida selle ajastu senini ulatuvat hoovust nii näituse kui dokumentaalfilmi raames. Lähemalt saab üleskutse kohta lugeda: www.hipid.ee.
Materjale oodatakse kuni 20. veebruarini ERMi peamajja Veski tn 32, Tartu. Kontaktisik on ERMi peavarahoidja Riina Reinvelt: riina.reinvelt@erm.ee, tel 7350406.
