Järgnevalt Kivila ja Kopeći performance’i puhtvisuaalsest küljest. Lava oli pimendatud. Rahvas sagis saalis etteaste ootuses. Lavale ilmus kuldses koonusekujulises kleidis noor naisterahvas, võttis sisse poosi, video ning muusika hakkasid käima. Tuhanded, kui mitte miljonid pisikesed valgustäpid lendlesid lava tagaseinal. Marian Kivila, seistes keset lava, sulandus valgusvihkudega kokku: need rändasid mööda tema kleiti ja hõbedaste litritega kaetud keha. Seda kõike saatis sügav ja pisut kõmisev muusika, mille olemasolu ei tajunud enne, kui hakkasin muusika kui sellise peale mõtlema – nii hästi sulandus muusikaline pool ülejäänud etteastega. Esimene mulje oli visuaalselt lummav tervik. Kuid sellel performance’il oli ka teine pool, mis andis kogu ettevõtmisele pisut dramaatilisema ilme ja lisas mõtlemisainet. Kuna esinemisaja pikkus oli viisteist minutit, koorus selle aja jooksul välja performance’i teine tasand – kunstniku poosil oli selles oluline roll. Seista sirgelt ja liikumatult, mõlemad käed õlakõrguselt välja sirutatud, võib esmapilgul lihtsana näida, kuid tegelikult see nii ei ole. Valgusmäng seinal ja Kivila ihul püsis muutumatult kaunina, kuid vähehaaval hakkas publik tajuma, kuidas laval olija kannatab, kuidas ta käed värisema hakkavad, kuidas see värin kehasse üle kandub, kuidas ta ei jõua enam kivikujuna seista. Ürituse eestvedaja Opie Boero Imwinkelried, kes seisis otse lava ees, võttis Marian Kivila toetuseks sisse sama poosi. Pinge muudkui kasvas, sest oli ilmselge, et Kivila jookseb ajaga võidu: kumb esimesena alla annab, kas kukub esineja kokku või saab aeg täis? Lõpuks hakkas muusika taanduma, tulukesi jäi üha vähemaks, kuid pinge veel ei kadunud – alles siis, kui viimane valguskübe esineja kleidilt kadus, hingas publik kergendatult. Seekord aeg ei võitnud.
Mis selle etteaste taga seisab? Kandev idee oli universumi tekkimine ja nn Suure Paugu teooria, mille kohaselt hakkas universum 13,7 miljardit aastat tagasi kujuteldamatult tihedast olekust plahvatuslikult paisuma. Valgusvihud esineja kehal ning tagataustal kujutasid seda müstilist massi. Liikumatult kannatav ja minimalistlikuna mõjuv inimfiguur selle keskel tundus mulle elu jätkuvuse kujundina, olgu elu kui tahes raske või kannatusterohke, elu püüdleb kestvuse poole. Kuskil ajusopis hakkas keerlema ka eksistentsialistide elu mõtte ja kannatuste käsitlus. Inimese eksistents pole kunagi valmis, see on alati ebatäielik, mistõttu pole ka inimene iseenesele kunagi täielikult haaratav. Vaadates valu käes vaevlevat Marian Kivilat, tekkis küsimus, miks ta ei lõpeta, miks ta end piinab. Nii lihtne oleks ju lihtsalt alla anda. Ka elus näib kõik sõltuvat inimese enda tahtest: vabadus on raske koorem, kuna sellega kaasneb vastutus oma olemasolu ja selle endast lähtuva loomise eest.
Eelnenud ja järgnenud esitlustega võrreldes võis tõdeda, et tegu oli küll minimalistliku, kuid see-eest väga mõjusa etteastega, mis mõjus teiste kunstnike laval hoogsalt ringisagimise ning rohke müra ja visuaalse pillerkaare taustal suursuguse ja sügavasisulisena. Just selle lihtsuses kogu võlu peituski.
„Verine Pühapäev” korraldab eriüritusi ka väljaspool Prantsusmaad, 21. oktoobril ollakse Tallinnas.
