Kurvitza lugemust ei näita ainult tema väärilise tunnustuseta jäänud esseekogumik „Attitude” („Hoiak”), vaid ka tema n-ö „omafilosoofia”, mis vaatab vastu maalidelt ja neile kirjutatud ning salapärastest tekstidest. Oma intervjuus (Postimees 20. X) seostab ta „voolu” elektri ja industriaalse maailmaga, kuid sõna „vool” tekitab mitmeid konnotatsioone: kunstivool, vee voolamine, ajavoo(g)l, voolusäng, voolimine jms. Kõik need on nii või teisiti seotud igavese liikumisega. Mõjutatuna mitte ainult modernismi klassikutest, on Kurvitz juba 1980. aastate lõpul tajunud, et saabunud on modernismijärgne ajastu. Siit ka tema huvi Gille’i ja Deleuze’i ning Henri Bergsoni filosoofia vastu. Postmodernistlikul ajastul pole teatavasti dogmaatilisi narratiive, mis laseb konstrueerida omaenda filosoofilisi süsteeme. See ongi ainus kindel asi. Tuletame meelde Descartes’i: „Mõtlen, järelikult olen olemas, kahtlen, järelikult olen olemas.” Seega pole lihtne Kurvitza koode lahti muukida. Mis asi on „auto-strata”, mis on „neurootiline”, mis vihje on „ettepanek hr. Obamale”, mida tähendavad need sfäärilised tekstidega ringid? Kas peame appi võtma „skisoanalüüsi”?
Kurvitz on selles mõttes interdistsiplinaarne kunstnik: ta valdab arhitekti haridusega keskkonda, ruumi, genius loci’t, omal unikaalsel moel maalikunsti – isegi väidab, et maalikunst on tagasi tulnud –, videot koos muusikaliste rütmide ja retsitatiividega ehk, nagu Anders Härm on neid nimetanud, „pikkade prelingvistiliste narratiivide artikulatsioonideks”. Kurvitza helilooming (plaat „Forbidden to Sing” / „Laulmine keelatud”) on selle hea näide. Lisaks tema eriline suhe materiaalse maailma põhielementidega: valguse, tule, vee ja mullaga. Näitusel on ta kõik selle kontsentreerinud oma videosse ja selle ees olevasse installatsiooni. Kunstniku maaliloominguline käekiri on jäänud samaks. Professionaalne maalikunstnik kehitaks muidugi õlgu, kuid on olemas ka selline nähtus nagu bad-painting, rääkimata siis naivismist. Olen näinud Kurvitza maaliprotsessi. Kõik toimub väga kiiresti, võiks isegi rääkida sürrealistide psüühilisest automatismist, kuid ilmselt on tal enne loomepuhangut kontseptsioon peas olemas.
Lõpetuseks veel krüptoloogiast. Nagu juba vihjatud, on Kurvitza sõnumid ja koodid krüptogrammilised, kujund ja tekst on sünesteetiliselt lahutamatud. Midagi tuleb meelde keskaja kunstist, kus kunstiliigid polnud veel emantsipeerunud: katedraalis ühinesid üheks tervikus arhitektuur, maalid, vitraažid ja riitus. Kuid Kurvitza näituse koht meenutaks nagu altarialusesse krüpti minemist. Tuled läbi keskaegse sakraalse vanalinna selle kirikutornidega ja satud äkki kuhugi keldrisse: pime, külm, mingid kummalised helid – tekib õõvastav, ent ka pühalik tunne. Sind oleks nagu pühendatud mingisse saladusse, mille tähendust sa ei tea, kuid mis tekitab uudishimu. Voolu asemel hoopis tardud.
