Repnau on harvaesinevalt läbimõeldud pealkirjadega litode abil Solarise, Viru keskuse ja eesti keeles eimidagi tähendavate metroplaza’de arhitektoone materdades visanud kivi ka kultuuripealinna kapsaaeda. Missugust uut kultuuri see „Tallinn – Euroopa kultuuripealinn 2011” meile pakub? Suur osa sündmustest on aastatepikkuse traditsiooniga, „Tallinn – Euroopa kultuuripealinn 2011” päästab mõned programmid masuaja rahanappusest, samas puudub kultuuripealinna tegevusel pikemas perspektiivis positiivne programm: suurinvesteeringuid kultuuriehitustesse tegelikult pole. Kunstnikku painab veel küsimus, miks on Tallinn üldse Euroopa kultuuripealinn, kui kodanikuühiskond eksisteerib vaid mõttetasandil ning kunstikultuur (või kõrgkultuur) on väikeste ressurssidega hädaabi „toode” entusiastidele.
Repnau näitus pole hüsteeriline hädakisa, et kunstnik jääb rahata, kuna kultuurivaldkond on alarahastatud. Pigem jääb näitusel kõlama pessimistlik kujund, et uhkete fassaadide taga ei ole mitte midagi. Tegemist on olukorda üldistava näitusega, kus julge sotsiaalkriitika on esitatakse konservatiivses vormis. Kuigi järjest uuenev graafikameedium on kaasaegses kunstis küllalt nähtav, peaks Repnau valitud Mare Vindi ja Vello Vinna esteetiline keel kõnetama ka konservatiivsema maitsega publikut, kes huvitub rahvuskultuuri säilitamisest ja kultuuri heast nimest. Kas Metro Plaza, mis seisab Mere puiestee ja Narva maantee nurgal ja mille vana fassaadi taha on ehitatud klaaskast, väljendab kuidagi Tallinna linna ajalugu, seda, et XIX sajandil oli see koht linna 0-punkt, kust algasid tähtsad maanteed?
* Ilmar Raag. Kultuuritust ei ole olemas, Postimees, 8. I 2011.
