Ühismeedias kurdeti muudkui, et jaanuar oli justkui pime ja hall omaette aasta, mille oleks võinud vahele jätta. Olen vist ainuke, kes nautis pikka aasta algust. Peale selle, et suve saabumise magusat ootusärevust jagub nii kauemaks, oli ka muusikamaailmas veidi teistmoodi kui tavaliselt ja vaheldus on ju tore. Esiteks ei olnud see kontserdimaastikul aeglane ja sündmustevaene „hapukurgikuu“, nagu tavaliselt arvatakse. Hoolimata kuhjaga välja teenitud poolvaikusest põhihiidude Eesti Kontserdi ja ERSO kontserdikavades, oli palju teisi aktiivseid kontserdikorraldajaid. Uudisteoste ilmumise poolest oli küll vaikne kuu, kuid oli külalisesinemisi ja festivale. Näiteks Bachi ajatut klassikat sai nautida nii festivalil „Bachfest“ kui ka sarjas „Pöörane Bach. Uue aasta kantaadid“. Kuulajale oli jaanuar ka väga õpetlik ja kummutati nii mõnigi eelarvamus.

Meeldiv oli näha, et aasta lõpus peatus kodus ja rikastas siinset kontserdielu mitu noort välismaal õppivat muusikut, teiste seas Marcel Johannes Kits (tšello) ning Hans Christian Aavik (viiul) ja Karolina Aavik (klaver) ehk Aavik Duo. Eelmise aasta saatis Estonia kontserdisaalis dirigent Henri Christofer Aaviku juhatusel ära koguni 40-liikmeline Euroopas õppivate noorte muusikute orkester. Londoni, Berliini, Milano ja Tallinna vahel roteeruv pianist Tähe-Lee Liiv andis 4. jaanuaril Mustpeade majas piduliku uusaastakontserdi. Õhtu oli pühendatud üheksa aastat tagasi Eri Klasi algatusel kontserdipaiga valgesse saali jõudnud Steinway klaverile. Sellele ettevõtmisele olid omal ajal hoogu andnud koguni 178 eraisikut ja ettevõtet koos Tallinna linnavalitsusega.

Peale muusikute oli suurt aktiivsust ja muusikajanu näha ka publiku seas. Mitu kuulatud kontserti oli täiesti välja müüdud, nende hulgas Tähe-Lee Liivi kontsert, 18. jaanuaril idamaade muusikale pühendatud Hortus Musicuse „Oriendi lummuses“ ning mõlemad džässiklubi Philly Joe’s kontserdid. 17. jaanuaril ebatavalises koosseisus üles astunud ansambli Kolm Kõla (Maria Väli – vokaal, Laura Lindpere – kromaatiline kannel, Ara Jaraljan – kontrabass) kontserdil tegi Maria Väli lavale astudes lausa nalja, kas kuulajad ikka teavad, kuhu nad on sattunud.

Täismajaga kontsertide puhul on aspekte, millega ei osata alati arvestada. Džässiklubis Philly Joe’s on näiteks liiga väike garderoob, kus ei jagu alati piisavalt riidepuid. Samal ajal ollakse klubis väga lugupidavad muusikute suhtes. Näiteks viimasel kontserdil istusin baarileti ääres ja kõrvalt lounge’ist tuldi uurima, kuhu jäävad tellitud kuumad joogid. Baarmen selgitas, et parasjagu mängiti vaiksemaid palu, mistõttu ei oleks olnud viisakas valjuhäälse kohvi- ja teemasinaga suristada.

Mustpeade maja uusaastakontsert näitas, et kava koostades võiks mõelda sellele, mis saab siis, kui saal on täis ja esialgu planeeritud vaheaeg ei ole piisavalt pikk, eriti kui külalistele pakutakse tasuta vahuveini. Saatuse tahtel realiseerusid kontserdil eelmainitud riskid. Teise poole algusse oli aga planeeritud Arvo Pärdi teos „Variatsioonid Ariinuška tervekssaamise puhul“. Üle poole publikust oli just vahuveini tarbinud ja mõned jäidki alguses hiljaks, kümmekond kuulajat jäi lausa ukse taha. Ühelt poolt võiksid korraldaja ja artist vajadusel kokkuleppele jõuda: oodata kõik kuulajad rahulikult ära ja pausi pikendada. Teiselt poolt võiks kavas rohkem arvesse võtta publiku võimalikke meeleolu­kõikumisi, et muusika toetaks üldist vastuvõtlikkust.

Sel kontserdil oli aga imetlusväärne Tähe-Lee Liivi keskendumisvõime. Ei paistnud, et tal oleks kordagi enne muusika kõlama hakkamist sisseelamispausi vaja. Ta lihtsalt hakkas iga kord istet võttes mängima, olles justkui juba enne muusikalises transis ja kandes muusikat endas. Ehk aitas kaasa sissepoole vaatav põhjamaiste autorite teostest koosnev kava: esitusele tuli Jean Sibeliuse, Arvo Pärdi, Edvard Griegi ja Einojuhani Rautavaara muusika. Samuti demonstreeris Liiv suurepärast võimet sujuvalt eri karakterite vahel ümber lülituda. Näiteks eelviimasena kõlanud Griegi ballaad op. 24 oli lüüriline ja poeetiline, sellele järgnenud Rautavaara efektsed kohati dissonantsed intervallieksperimendid teoses „Etüüdid“ op. 42 kõlasid aga jõuliselt, massiivselt ja voogavalt.

Sain taas kinnitust, et kunagi ei tasu kontserdil midagi eeldada. 24. jaanuaril džässiklubis Philly Joe’s toimunud norrakate Oddgeir Berg Trio 2024. aastal ilmunud albumi „A Place Called Home“ esitluskontserdile minnes olin end juba eelhäälestanud meditatiivseks ja rahulikult kulgevaks õhtuks. Oh seda üllatust, kui õhk pandi särisema äärmiselt rütmikaks ja meeleolukaks osutunud palaga „Here Comes the Toughest“. Mu eeldus põhines kontserdi melanhoolsel pealkirjal, kohati loodusmaastikke edasiandvatel lugudel ja Norra džässile omase rahuliku ambient-helikeele ootusel. Hoog võeti küll vahepeal maha, kuid nende kõlamaailm oli väga kaasahaarav ja nõtke.

Kui varem olen veidi peljanud Hortus Musicuse kontserte selle varajase muusika lembuse pärast, sest see tundub kauge ja veidi sünge, siis „Oriendi lummuses“ üllatas mind heas mõttes ja tekitas soovi minna ansamblit veel kuulama. Esitati hiina, india, juudi, kurdi ja pärsia traditsioonilist muusikat. Kavalehe järgi tähistab „orient“ Euraasia tsivilisatsioonis kõike Marokost Jaapanini. See hõlmab ka Kagu-Euroopa, mis võib samuti tunduda kauge ja eksootilisena. Sellise pinnapealse nimetusega võib paraku nõustuda, sest kogesin isegi, kui raske on vilumata kõrval kaugete maade muusikat eristada. Kõige tuttavlikumana kõlas pentatooniline hiina ja ornamentaalne rütmikas araabia muusika, teiste maade viiside eristamisel jäin nõutuks.

Kui rääkida harjumuspärasest, siis nii ansambli Kolm Kõla kui ka Hortus Musicuse kontsert näitas selgelt kultuurilise kodeeringu ja assotsiatiivse mõtlemise olulisust ning mõneti negatiivset mõju muusika tarbimisel. Kuulajad võivad olla nii kinni varem kogetus ja kultuurilistes tõekspidamistes, et on raske panna oma teadmised uude konteksti. Näiteks kannel on mul alati seostunud pärimusmuusikaga, kuid kromaatilise kandle mängija Laura Lindpere ning džässmuusikud Maria Väli ja Ara Jaraljan püüdsid kuulajat veenda, et kannelt saab kasutada ka teistsuguse muusika esitamiseks. Kooslus oli seda põnevam, et džässi ja kandle kõrval oli muusikas ka armeenia rahvamuusika elemente. Tunnistan ausalt, et mul oli päris raske harjuda kandle kõlaga džässi mõõtruumis: oli selline tunne, justkui peaks pärimusmuusika pidevalt džässiga duelli. Ometi lisas kannel kuuldusse uusi kihte ja teatavat salapära.

Samalaadsed tunded valdasid mind ka Hortus Musicuse kontserdil, kus alles XVI sajandil kasutusele võetud viiul kõlas mitme tuhande aasta taguse idamaise muusika esitamisel esialgu kaugena. Ansambli kunstilise juhi ja viiulimängija Andres Mustoneni julge mängustiil ja ebatavalised mänguvõtted hajutasid aga mu võõrastuse üsna ruttu.

Kuna olen harjunud klassikalise, lääne­euroopaliku helimaailmaga, mis võib teinekord oma ootuspärasusega lausa ära tüüdata, mõjus Hortus Musicuse kontsert värskendava maitse­meelte puhastajana. Sama võib öelda Euroopa ainsa autentse tango nuevo orkestri Sonico kontserdi kohta 30. jaanuaril. Ástor Piazzolla ja Eduardo Rovira seni avaldamata muusika oli justkui romantiline reis Argentina sooja päikese alla. Kui Sonico kontsert viis kaugele üle ookeani, siis Eesti Filharmoonia Kammerkoori kontsert „Talvine teekond“ 19. jaanuaril soome dirigendi Kari Turuneni juhatusel viis palju lähemale – uksest välja. Ometi ei mõjunud kontsert tänavuse talve jonnakusest ja püsimatusest hoolimata kaugeltki rusuvalt. Kõige eredama mulje jätsid Veljo Tormise igavikuline tsükkel „Sügismaastikud“ ning Kanada-Soome helilooja Mat­thew Whittalli repetiivselt meditatiivne „Snowdrops“ ehk „Lumikelluke“.